Akadeemia : Eesti Kirjanike Liidu kuukiri Tartus, nr. 11, november 2018

MÕNEST DEMOKRAATIA ELUJÕULISUSE TINGIMUSEST

Charles Taylor

Tõlkinud Tanel Pern

I Sooviksin algatada arutelu demokraatia elujõulisuse tingimustest siin kahekümnenda sajandi lõpus. Ning selle kaudu omakorda tõstatada küsimuse, mida me “demokraatia” all õieti silmas peame. Sissejuhatuse mõttes kõneleksin aga paari sõnaga demokraatia kesksest rollist meie ajajärgul. Pean silmas asjaolu, et demokraatia on möödapääsematu pürgimus, et tänapäeva maailma tsivilisatsioonis eksisteerib teatud demokratiseerumissurve, olgugi et selle poole liikumine on mitmes maailma osas takistatud või isegi vastassuunda pööratud. Osalt seisneb küsimus selles, millised poliitilise legitimeerimise viisid on tänapäeval vastuvõetavad. Viimased hierarhial või päritava võimu arusaamal põhinevad režiimid on kadunud ning meil on keeruline meenutada sedagi, millised nad õieti olid. Õigupoolest oli Teisele maailmasõjale eelnenud fašistlike ja parem-

autoritaarsete režiimide laine lähiajaloos viimane, mis tõotas au ja uhkust mõne muu ideoloogia kui demokraatia teel. Praegu peavad kõik režiimid ennast õigustama demokraatia kaudu. Leninistlikud vasakpoolsed valitsused kuulutavad end olevat radikaalsemalt demokraatlikud kui nende kodanlik vastasleer. Ning tänapäevased paremautoritaarsed režiimid, siinne 1 nende seas, väidavad aina, et taastavad oma riigis demokraatia siis, kui riik selleks “valmis” on. Tänasel päeval tagab lõppkokkuvõttes legitiimsuse vaid rahva suveräänsus. Ent demokratiseerumissurve all pean ma silmas midagi hoopis põhjapanevamat. Eespool öeldu puudutab ehk vaid kohustuslikke silmakirjalikkuse vorme. Asi seisneb aga milleski hoopis olulisemas. Mõistmaks, milles see seisneb, peame esmalt pöörama tähelepanu asjaolule, et demokraatia ja liberaalse kaanoni kesksed ideaalid on hakanud üksteist tihedalt toetama. Nende ideaalide all pean ma silmas isikuvabadust ja õigusriiki. Liberaalid on alati kuulutanud, et need tõusevad ja langevad koos, kuid kunagi oli aeg, mil see polnud sugugi nii ilmne. Valgustatud despotismi kuldajastul 18. sajandil leidus režiime, mis seadust au sees hoidsid ning kus õigusriik tagas vähemasti juhtivate klasside puutumatuse, ent isegi üksnes juhtivaid klasse hõlmavast osaluslikust valitsemisest polnud neis märkigi. Sellist laadi režiimi võimalikkus on aga hierarhiliste mõistete ning neist tulenevate eri klasside staatust määratlevate selgete piiride hägustumise tulemusena haihtunud. Mitte ükski ületamatu barjäär ei hoia tagasi despootlikku valitsust saatmast korda hirmsaimaid inimõiguste rikkumisi. Isikuvabaduste ja õiguskorra ainsaks kaitsekilbiks on mingit laadi rahvavõim — või siis vähemasti selle kehtestamise võimalus lähitulevikus. Ja vastupidi, isikuvabadus ja õigusriik on omakorda selgelt ehtsa demokraatia eeltingimused, see tähendab, sellise režiimi eeltingimused, milles elavatel inimestel on võimalik võimust sõltumatult mobiliseeruda selle poliitika muutmiseks või määramiseks. Need nähtused moodustavad ühtse paketi.

Niisiis usun, et meie ajastul esineb teatav surve liikuda selle paketi kui terviku suunas, mis tuleneb asjaolust, et isikuvabadus näib tagavat tehnoloogiliseks ja majanduslikuks kasvuks kõige soodsamad tingimused. See ei ole alati nii olnud ning kunagi tulevikus võib see jälle muutuda. Praegusel hetkel sõltub majanduskasv aga olulisel määral teaduslikest ja tehnoloogilistest uuendustest ja ettevõtlusvaimust. Ning mõlemaga neist on despotismi tingimustes raskusi. Leninistlike režiimide majanduse haletsusväärsele seisule pärast esmasest industrialiseerimisest tingitud kasvusurve lõppemist on sageli tähelepanu juhitud. Nõukogude Liit on vaid hiiglaslik lihasmägi, mis ei suuda isegi omaenda kodanikke täiel määral ära toita. Lisaraskusi põhjustab repressiivrežiimidele ka tänapäevase side- ja infotöötlustehnoloogia kasvav tähtsus. Kiiresti kasvavate despootlike kapitalistlike režiimide eksisteerimine — nagu Taiwan ja Korea —ei lükka minu kirjeldatava suundumuse olemasolu otsustavalt ümber. Väidaksin sellele vastu, et surve nende demokratiseerimiseks on juba tekkinud ning ainult kasvab. Sedasama on oodata ka siin mandril.2 Ning mida üleüldisemaks see suundumus muutub, seda enam hakatakse demokraatliku režiimi olemasolu pidama tsiviliseeritud maailma kuulumise eeltingimuseks. Ja see surve suureneb veelgi. Kui mul on õigus, siis kujutab see endast helgemat laiku muidu tumedal pildil. II Selle kõige tõttu on veelgi olulisem selgitada, mis on demokraatlik režiim ning kuidas on võimalik tagada selle elujõulisust. Muidugi võib demokraatiat alati määratleda teatavate institutsiooniliste tunnuste kaudu: rahvahääletuse teel valitavate esinduskogude olemasolu, mitme partei õiguslikult tunnustatud olemasolu ja muu selline. Ent isegi kui kõrvale jätta seesuguste loetelude korral tekkida võivad eriarvamused, jätab selline määratlus ikkagi tähelepanuta midagi väga olulist — küsimuse sellest, millist laadi

suhteid tekitab inimeste vahel see, kui nad on ühe ja sama demokraatliku režiimi kodanikud. Soovime siin saada mingit sorti pilti tegelikust demokraatiale iseloomulikust poliitilisest protsessist ning selle osaliste omavahelisest seotusest. Sellest ülevaadet anda tõotavaid teooriaid on terve rodu. Tahaksin siin mainida kaht neist, mis on äärmiselt levinud ja populaarsed, kuid minu meelest ekslikud ja täiesti eksitavad. Seejärel pakuksin omalt poolt välja kolmanda. Muidugi ei suuda ükski teooria ammendada demokraatliku riigi taolist keerulist nähtust. Iga teooria, isegi halb teooria, kirjeldab mõnda tõelisuse tahku. Ent mõned neist võivad seda tahku olulise tunnuse pähe võttes pilti kriitiliselt moonutada ning just seda ma silmas peangi, kui nimetan neid ekslikuks. “Teooria” nimetus on siin õigupoolest ülisuur lihtsustus. Tegelikult kõnelen ma kõigil juhtudel ühesuguseid põhimõisteid hõlmavatest teooriate perekondadest. Lihtsuse mõttes kõnelen ma neist siiski mõnikord ainsuses, justkui oleks kõigil juhtudel tegu vaid üheainsa vaatega. 1. Esimene ekslik teooria on olnud ülipopulaarne Ameerika politoloogias. Selle vahetuks allikaks on demokraatia “majanduslik” käsitlus, mida on nõnda hästi seletanud Schumpeter (1942) ning mis on edasi harunenud huvirühmade teooriateks (Truman 1951) ja seejärel vaadeteks, mis kujutavad poliitilist süsteemi “pöördumisprotsessina” (Easton 1965; Almond, Coleman 1960). Selle sügavamad juured on Locke’i ja Hobbesi teooriates 17. sajandist ja nende mitmesugustes edasiarendustes 18. sajandi valgustusajastu mõtlejatelt. Selle teooriate perekonna keskseks tunnuseks on, et nad mõistavad poliitilist ühiskonda seda moodustavate indiviidide sihtide saavutamiseks loodud ühise tööriistana (kuigi ka neid ühiskonda moodustavaid üksusi võib omakorda käsitada rühmadena). Sihte ja eesmärke mõistetakse põhimõtteliselt — võiks isegi öelda, et ontoloogiliselt — üksikisikute sihtide ja eesmärkidena. Rühma

sihist kõneldes peetakse silmas sellist sihti, mille saavutamiseks üksikisikud koonduvad. Ühtse eesmärgi saab alati lahutada selle üksikkomponentideks. Demokraatlik on selle skeemi kohaselt režiim, mis juhindub oma liikmete sihtidest ja soovidest. Selle silmapaistvaks omaduseks on selle tundlikkus. Ent kuna iga režiim juhindub alati kellegi sihtidest, olgu need siis kasvõi vaid despoodi omad, võime seda voorust väljendada ka õigluse mõiste kaudu: demokraatlikud režiimid juhinduvad võrdselt kõigi sihtidest, või siis teevad nõnda vähemasti ideaaltingimustes. Selle kõrvale võime seejärel lisada nende režiimide teise põhivooruse, milleks on nende võime reageerida tõhusalt, täites ka tegelikult inimeste vajadusi ja eesmärke. Tõhususe ja õigluse nõue võivad minna omavahel vastuollu. Parimaks viisiks, kuidas nende voorusteni jõuda ning valitsuse sellist tundlikkust tagada, peetakse tavapäraseid demokraatiaga seostatavaid institutsioone, esinduskogude ja võimukandjate regulaarseid valimisi paljude parteide seast. Kirjeldatud pilt vastab selgelt mõnele tänapäevase suure, tööstusliku ja bürokraatliku riigi tunnusele. Paljud inimesed leiavadki seda teooriat esmakordselt teistega kõrvuti tundma õppides, et see peegeldab kõige paremini nende kogemust. Kogemus, mida see näib peegeldavat, on suure ja bürokraatlikult juhitava ühiskonna kodaniku oma, kes ennast sellega üsna vähesel määral samastab, kuid kellel on elus omad sihid ning kes tunneb, et tal on täpselt samasugune õigus nagu kõigil teistel nende poole püüelda ja selles tuge saada või vähemasti teha seda ilma takistusteta. Valitsuselt nõuab ta, et see toimiks tõhusa ja õiglase kollektiivse tööriistana. Need nõudmised ei erine just väga palju sellistest, mida see inimene võiks esitada ettevõttele, millega ta kaupa teeb. Ainult et õigem oleks seda võrrelda pigem rühma ettevõtetega, mille omavaheline konkurents võimaldab tal ühega rahulolematu olles teise kasuks ümber otsustada. Just sellisele analoogiale tugines ka Schumpeteri teooria, kus omavahel võistlevate parteide juhte nähakse ettevõtete kombel konkureerivat valijatest “tarbijate” nimel.

See mudel jätab mõistagi vaatluse alt välja selle, mida alati on peetud kodanikuseisuse vooruseks ja väärikuseks — selle, kuidas inimesed aktiivselt oma valitsuses osalevad, kuidas nad mõnes mõttes ennast ise valitsevad. Majanduslik vaatepunkt pole osalust mitte niivõrd eiranud, kui suhtunud sellesse umbusuga. Inimesed peavad saama süsteemis osaleda sellisel määral ja sellisel tasemel, mis tagab süsteemi kuuletumise neile. See hõlmab muu hulgas üldist valimisõigust ning õigust luua uusi parteisid või liikumisi juhul, kui olemasolevad mõnd olulist eesmärki piisaval määral ei kaitse või selle eest ei seisa. Samas ei nõua see inimestelt mitte mingisugust suuremat aktiivsust ega tegelikku osalemist poliitika kujundamises ja otsuste langetamises. Piisab ka sellest, et valitsejate kukutamise võim annab neile veenvalt voli vabaneda kõigist, kes nende vajadustest ei juhindu. Sellest tihedam osalus oleks kammitseva mõjuga, kui mitte suisa ohtlik. See mõjuks kammitsevalt, kuna valitsemine nõuab tänapäeval märkimisväärsete majanduslike, teaduslike, tehnoloogiliste, kultuuriliste jne eriteadmiste valdamist või vähemasti kogumist. Ja seda oskavad kõige paremini teha spetsialistid või siis inimesed, kel on erilist annet ja ka kogemusi spetsialistidelt abi otsimises, s.t elukutselised poliitikud. Masside asjasse segamine vähendaks vaid valitsuse efektiivsust. See võib omakorda olla ohtlik, põhjustades frustratsiooni ja legitiimsuse langust. Ühtlasi võib masside mobiliseerimine valitsuse mõjutamiseks olla ohtlik ka otsesemas mõttes. See võib häirida valitsuse peenelt balansseeritud tundlikkust suure hulga erinevate huvide suhtes ning kallutada seda mobiliseeritute kasuks, mis omakorda seaks ohtu demokraatliku riigi. Võimalikke viise selle teooria kritiseerimiseks on mitmeid. Üks Ameerika politoloogias levinud viis on olnud kritiseerida seda kui Ameerika ühiskonna portreed. Vasakpoolsete kriitikute väitel pole süsteem sugugi olnud nii ühtlaselt ja kõige suhtes tundlik, kui selle poolehoidjad näivad arvavat. Kõigi huvide mobiliseerimine pole tegelikkuses olnud sugugi võimalik; mõned rühmad on olnud süstemaatiliselt ebasoosingus ning on kogenud raskusi oma esindatuse tagamisel — nagu tarbijad või tõrjutud rassi- või keelerühmad.

Selles kriitikas on kahtlemata omajagu tõtt, ent minu vaatepunktist pole see siin keskne, kuna minu huvi on seotud millegi hoopis fundamentaalsemaga, nimelt põhiarusaamadega demokraatliku riigi loomusest. Kas tõesti moodustaks selline süsteem tervikuna teostudes adekvaatse demokraatliku riigi? Mulle näib ilmselge, et see pole nii. Ma ei apelleeri seejuures sugugi vaid sellele, nagu oleks osalus ja sellest tulenev väärikus oluline inimlik hüve. Majandusteoreetikud vastaksid sellele arvatavasti, et nad on minuga põhimõtteliselt nõus, kuid teatud piirist edasi on osalus nende kirjeldatud põhjustel paraku ebapraktiline. Minu argument on aga hoopis fundamentaalsem. Majandusliku teooria tähelepanu alt jääb täiesti välja üks kodanikuhumanismi traditsiooni keskseid teemasid, nimelt see, et vaba, s.t mittedespootlik režiim nõuab oma kodanikelt tugevat samasustunnet (mille kohta Montesquieu ütleb vertu). Selle kodanikud peavad tunnistama riigi püsimiseks vajalikku reeglistikku ja mõnikord isegi tooma selleks vajalikke ohvreid ning kaitsma riiki selle vaenlaste eest. Nad peavad maksma makse, järgima seadusi ning riiki ähvardava sise- või välisohu korral selle kaitseks koonduma. Juhul kui neid selleks ei sunnita — sel juhul ei oleks enam tegu vaba režiimiga —, peavad nad seda ise soovima ning see eeldab neilt tugevat ühtekuuluvustunnet selle riigiga ning selle seaduste, kommete ja asjadega — olema äärmisel juhul valmis selle eest oma elu andma. Neil peab olema seda, mida kuni 18. sajandini nimetati patriotismiks. Selles valguses on majandusliku teooria pakutaval pildil demokraatiast olulisi puudujääke. Juhul kui inimesed tõesti peaksid oma sihte vaid individuaalseks, juhul kui nad tõesti mõtleksid oma riigist üksnes kui ühisest tööriistast, iseloomustaks neid vaid nullastme patriotism või vertu ning riigil puuduks võime panna vastu välisele rünnakule, sisemisele õõnestamisele või ebalojaalsest käitumisest tingitud söövitusele. Süsteemi massiline petmine võib selle seisata ning suruda ühiskonnale peale despootlikuma korralduse. Lühidalt, ei ole võimalik, et toimivas demokraatias oleksid kõik eesmärgid puhtalt individuaalsed; või teisisõnu, et ühised eesmärgid kujutaksid endast vaid individuaalsete eesmärkide

koondit. Olemas peab olema vähemalt üks tugevas tähenduses alal hoitav ühishüve: riigi enese ja selle seaduste olemasolu peab olema midagi sellist, mida kõik ühtemoodi väärtustavad. Selles valguses võib kodanike vaieldamatut võõrandumist suurtes demokraatiates, kus paljud inimesed tõepoolest määratlevadki oma eesmärke puhtalt individuaalsena ning näevad oma suhet ühiskonnaga puhtinstrumentaalsena, pidada väga olulises mõttes parasiitlikuks. Suured inimhulgad võivad oma demokraatlikes ühiskondades elada sellist ohjamatut ja osavõtmatut elu üksnes seetõttu, et pidevalt on olemas suur hulk ühiskonna ja selle seadustega üldiselt samastuvaid inimesi. Juhul kui kõik sellisteks muutuksid, seaks see ühiskonna suurde ohtu. 2. Majanduslike teooriate perekonnale vastandub — teatud mõttes polaarselt — teistsuguste lähenemisviiside perekond, mis on pärit Rousseau loomingust või vähemasti ühest võimalikust Rousseau tõlgendusest. See teooria väidab end vägagi kehastavat kodanikuhumanismi traditsiooni, mille tähelepanu all on eelkõige see, mille majanduslik teooria kõrvale jätab, teisisõnu kodanikuvõim ja sellega seonduv väärikus. Ühes veenvas Ühiskondliku lepingu tõlgenduses mõtestatakse enese valitsemist tahte kaudu. Ma olen vaba ja valitsen ennast ise siis, kui ma “allun üksnes iseendale” ja juhindun omaenda tahtest. (Rousseau 1998: I.6.) Ent ühiskond saab sellele toetuda ainult juhul, kui on võimalik selline asi nagu üldine tahe, une volonté générale. Juhul kui see nii ei ole, siis tähendab ühe inimese tahtele allumine teise orjastamist. Demokraatia võimalikkus on seega samatähenduslik üldise tahte võimalikkusega, mille väljatöötamises osalevad kõik ning millega kõik samastuvad. Ühtegi otsest Rousseau järgijat tänapäeval ei leidu, ent selline üldine arusaam üldsuse tahtest on tuumaks paljudele meie päevil vägagi elujõulistele demokraatiakäsitlustele. Sellist malli olid mõned 1960. aastate lõpus põhjamaade ühiskondades erinevaid mässe ja vastuhakke inspireerinud arusaamad radikaalsest osalu-

sest. Nende aluseks oli arusaam, et kui purustada teatavate ebademokraatlike huvide mõjuja võim või repressiivsete eluvormide kütked, tuleb nende alt nähtavale varjatud ühtsus, milles igaühel on võimalik soostuda kõigi inimeste täielikku arengut võimaldavate ühiste tingimustega. Neid kõrvale jättes on aga Rousseau kõige mõjukamaks järglaseks selles mõttes marksism, eriti selle leninistlik variant. Marksismile on omane sügavale juurdunud arusaam, et vaenulik vastandumine on klassiühiskonna sünnitis ja kui see ükskord ületatakse, tuleb nähtavale selle alla peidetud sihtide harmoonia, “kus igaühe vaba arenemine on kõigi vaba arenemise eeldus” (Marx, Engels 1981). Seega eksisteerib mingit laadi üldine proletariaadi tahe, mis juhib seda läbi kapitalistliku ühiskonna vastase revolutsiooni uue ühiskonna ülesehitamise poole, mis saab lõppkokkuvõttes olema anarhistlik. Leninism võttis selle idee üle ning liitis sellega saatusliku käsituse avangardipartei rollist. Leninistlikud parteid ja valitsused kõnelevad alati töölisklassi nimel, justkui oleks sellel rühmal ühine eesmärk, mida nad oskavad lugeda ja tegudesse valada. Kahekümnenda sajandi lõpul marsib la volonté générale edasi just nende massimobilisatsioonirežiimide kujul, mis on viinud süstematiseeritud rõhumise tõeliselt tohututesse mõõtmetesse. Jean-Jacques tunneks õõvastust nähes, mis tema ideega on tehtud. Nii nagu majanduslik teooria, ühtib ka üldise tahte mõiste tegeliku kogemusega. See on eespool käsitletu otsene vastand. See on võõrandumise õhustikule või isegi repressioonidele vaatamata ennast puudutavates olulistes küsimustes neile sõnaõigust tagavaks liikumiseks koondunud inimeste kogemus. Kui ametiühingute eestvõitlejad organiseeruvad repressioonidega võitlemiseks, kui elamurajooni asukad koonduvad takistamaks oma kodude lammutamist kiirtee ehitamise tarvis, kui riigi kodanikud organiseeruvad neid rõhuva diktatuuri vastu, nagu toimub praegu Tšiilis, siis võivad selle osalised kogeda tugevat ühise sihi, ühiselt selle eesmärgi poole püüdlemise tunnet ning üheskoos oma saatusesse sekkumisest tulenevat ühist väärikustunnet. Rousseau’likust ideest saab selle katsumuse varal reaalsus. Nad heidavad kõrvale kõik muud erinevused, tajudes eelkõige oma ühise eesmärgi olu-

lisust ning tunnevad täiesti õigustatult, et selle saavutamine oleks enese valitsemise seisukohast oluline võit. Selliselt ühise eesmärgi nimel koondumine võib olla meeliülendav. See on demokraatiakogemuse oluline osa. Demokraatiateooria tuumana, pildina enese valitsemisest kui protsessist ja selle käigus kujunenud inimestevahelistest suhetest on sellel aga olulisi puudusi. Ta ei anna ülevaadet sellest, kuidas üksikisikud või rühmad võivad omavahel põrkuda vastaste või rivaalidena, kel on lahkuminevaid ja omavahel ühitamatuid eesmärke ning erinevaid arusaamu üldisest hüvest. Demokraatlik režiim peab olema selline, kus nende erimeelsuste ja vastasseisude üle mingil viisil piike murtakse, mitte selline, kus neid mingil moel välditakse või lahustatakse. Harvad on hetked, mil kogu ühiskond saab jagada üldise tahte eufooriat. Ning needki on sageli väliskonfliktist põhjustatud, kõige traagilisemat sorti hetked. Väiksemate rühmade kogetav üldine tahe, mida esindavad eeltoodud näited, on osa pidevast eesmärkide nimel peetavast võitlusest, mitte ei asenda seda. Rousseau’lik mudel on niisiis demokraatliku ühiskonna üldise teenäitajana katastroofiliselt puudulik. Sest see delegitimeerib erimeelsusi, rivaliteete, sisevõitlusi. Ja ainuke viis nendest vabanemiseks on repressioonid. Seetõttu on sellel mudelil põhinevad režiimid kõikjal despootlikud. 3. Kuigi mõlemad mudelid sisaldavad minu arvates omajagu tõtt, pakuksin ma nüüd välja kolmanda, mis minu meelest kirjeldab paremini elujõulise demokraatliku ühiskonna põhiolemust. Seegi toetub tugevalt kodanikuhumanismi traditsioonile, aga teistmoodi kui Rousseau oma. See vaade võimaldab konkurentsi ja võitluse kesksust vabas ühiskonnas — erinedes selle poolest üldsuse tahte teooriast —, aga näeb samal ajal ühiskonna liikmeid koondununa keskse identiteedi telje ümber — erinedes selle poolest majanduslikust teooriast. Selle teooria algeid on võimalik leida näiteks Tocqueville’i töödest (1856, 1995), meie päevil teatud määral aga Hannah Arendti kirjutistest (Arendt 1958).

Keskseks identiteediteljeks on siin vana väljendit kasutades “seadused”, s.t poliitilise süsteemi kesksed institutsioonid ja toimimistavad. Neid nähakse ja väärtustatakse ühishüvena, kuna neid tajutakse kõigi osaliste väärikuse allika ja kaitsemüürina. Seejuures peetakse enesestmõistetavaks, et osalised omavahel sageli võistlevad, et nende arvamused avaliku korra ja võimupositsioonide täitjate suhtes lahku lähevad, kuid nendes vastasseisudes võrdsena osalemine arvatakse olevat seotud olulise väärikustundega ning kõigile selleks võimalust tagavaid seadusi arvatakse peegeldavat üldist tahet selle võimaluse üleüldiseks tunnustamiseks, mis teeb neist seeläbi hindamatu ühishüve. Kõik see on muidugi idealiseering — või siis ideaaltüüp nagu teisedki eespool visandatud teooriad. Avalikes võitlustes juhipositsiooni võtvad aktiivsed osalised on demokraatia tõelises maailmas vähemuses, kui osundada ühe tuntud käsitluse pealkirja (Macpherson 1966). Osalusel on tegelikult hulk tasandeid ja vorme, millest kõik pole sugugi võrdse kaalu ja tähtsusega, alates tipp-poliitika juhtidest ja lõpetades erakonna kohaliku tasandi liikmete ning poliitilist protsessi mõjutavates ühendustes ja liikumistes töötavate inimestega. Võib-olla moodustavad seejuures kõik need kokkugi vähemuse. Ühtlasi, nagu eespool öeldud, kirjeldavad teised käsitletud teooriad tõeluses samuti olulist osa inimeste kogemusest. Paljud osalusest hoidujad võivad leida just majandusliku teooria klappivat faktidega ning mitmed protestiliikumiste vedajatest võivad pidada üldsuse tahte teooriat vahetumalt oluliseks. Ent ka seda kõike mööndes võib ikkagi olla tõsi, et demokraatliku ühiskonna seadustes ja institutsioonides nähakse üldiselt kõigile potentsiaalselt omase kodanikuväärikuse ühtset väljendust ja kaitsjat. Ja see on olulise tähtsusega. Võime siin illustratsiooniks tuua tükikese USA lähiajaloost. Isegi vaatamata kõigile selle demokraatia puudustele, vaatamata võimu usurpeerinud hiiglaslikule korporatiivsele ja riiklikule bürokraatiale, vaatamata kodanike võõrandumisele ja abitustundele osutus tunne, et säärast usalduse rikkumist ja võimu kuritarvitamist ei saa taluda, Watergate’i sündmuste ajal siiski sedavõrd tugevaks, et president oli selle tõttu sunnitud ametist lahkuma. Te-

gemist on klassikalise näitega sellest, kuidas toimib üldine uskumus, et seadused on kodanikuväärikuse ühine allikas ning nende rikkumine on lubamatu. Maailm võib olla tänulik, et see refleks on Ameerika Ühendriikide avalikkuses endiselt tugev. Ükskõik kui ohtlik ka viimaste aastate Ameerika poliitika on olnud, maailm on kahtlemata pääsenud nii mõnestki painajalikust õudusest tänu sellele, et ameeriklased endiselt usuvad oma vabariiklikesse institutsioonidesse. Nüüdseks peaks olema selge, miks ma eelistan seda demokraatiamudelit teistele. Mitte seepärast, et vaid see üksi teatavat kogemust peegeldaks; see on omane kõigile kolmele. Pigem sellepärast, et teised kaks on protsessi kui terviku ja meie vahel selle käigus kujunevate suhete mudelitena olulisel määral ebaadekvaatsed. Me oleme ühtaegu ka ühise poliitilise tööriista kasutajad; ning mõnikord liidab meid ühine tahe. Ent juhul, kui ükskõik kumb neist peaks osutuma meie poliitilise elu keskseks tõsiasjaks, ei elaks me enam demokraatlikus riigis. Selle ainuke püsiv alus saab olla olukord, kus me näeme seda riiki ja selle seadusi kodanikuväärikuse ühtse kaitsjana. (Järgneb)

Some Conditions of a Viable Democracy. — Kritika & Kontext, No. 49–50, 2016, pp. 86–101. Esmakordselt ilmunud 1988. Https://www.eurozine.com/some-conditions-of-a-viable-democracy/. Avaldame autori ja väljaandjate nõusolekul.

1Essee põhineb 1986. aastal Tšiilis peetud loengul. Toim.

2 S.t Ladina-Ameerikas. Toim.