Akadeemia : Eesti Kirjanike Liidu kuukiri Tartus, nr. 2, veebruar 2021

MEIE HARITLASKONNA LÕHKIKÄRISTATTUSEST

Oskar Loorits

Kui mu kaasvilistlased kutsusid mind kõnelema Tallinna, siis tahtsin vaatluselle võtta pugemistõbe meie haritlaskonnas, kuid sellest kardeti sekeldusi politseilt loa saamisel ja soovitati mul esitada mõni teine teema. Ometi ka uue pealkirja all tahaksin kõnelda siiski sellestsamast nähtusest, millest kavatsesin. Sest mulle näikse, et just pugemine on enam-vähem kogu meie haritlaskonda (ja sugugi mitte ainult üht rinnet!) eriti iseloomustav sõnapilt, kuna epideemiliselt levineva pugemistõve põhjustajaks ja nakatajaks on meie endi hingeline lõhkikäristattus. Mida enam ma seiran meie haritlaskonna arenguprotsessi ja lõhede süvenemist eri rinnete vahel, seda enam tungib esile see rahutu ja kärsitu, võiks öelda närvihaige pugemine ja piilumine, kobamine ja rabelemine küll siia, küll sinna, mis on kestnud sugugi mitte ainult viimased “vaikiva seisukorra” aastakesed, vaid mis on pi-

durdand ja häirind meie haritlaskonna küpsmisprotsessi juba aastakümneid — ilma et ühelgi rindel siiamaani veel rahu ja tasakaalu oleks leitud, jah, isegi ilma et siiamaani veel kasvõi iseennast ja oma olemustki oleks leitud. Suured katsumused ja kannatused on harilikult need, mis kristalliseerivad üksiku indiviidi isiksuse ja iseloomu kui ka ühiskondliku rühmituse olemuse ja selgroo. Meie oleme harjund küll palju kõnelema oma paljukannatand rahva katsumustest, kuid mõtleme selle all esijoones maarahva talupojakihti, kuna sellevastu linnarahva ja eriti just haritlaskonna kannatused on olnud siiamaani veel nähtavasti liig väikesed selleks, et kristalliseerida iseseisva rahva ja riigijuhtimiseks võimelist ja väärilist ülakihti, kuivõrd seda üldse peaks leiduma. Meie vaimse ülakihi kristalliseerumisprotsessis midagi saatuslikku peab küllap vist veel toimuma: võib-olla ongi selle sissejuhatuseks äsjasüttind uus hävitussõda. Kui juba eelmise suure sõja ajal ja järel kardeti tõsiselt euroopalise ehk nn. läänemaise kultuuri allakäiku või koguni kokkuvarisemist, siis praeguse suure sõja puhul see kartus on paisund veelgi tõsisemaks. Meid on küll propagandatalituse poolt manitsetud “julgelt ja rahulikult” tulevikku vaatama (ja noh, käsu peale me seda muidugi ka teeme!), meid ei varitsevat “otseselt” mingi hädaoht ega kriis, aga selline suigutuslaul ega manitsus ei päästa meid veel muret tundmast tuleviku ette. Ja muretsemist homse ette ei tohitaks küll kuidagi tõkestada ega keelda nendele, kes ainult tänapäevale ei ela, vaid ka meie edaspidist saatust tahavad ette näha ja selle paratamatut arenguprotsessi aimata. Mispärast tuntakse siis seekord erilist muret kogu Euroopa tuleviku pärast? — Sellepärast, et ettenähtav ei ole ainult kohutav majanduslik häving ja kriis kuni miljonite surmani, vaid samuti ka masendav vaimne vaesumine või otse barbaaristumine uude keskaega, kui võidab jõu ja võimu printsiip ja kui “uue Euroopa” juhtimiselle asuvad vaimselt täitsa metsistund uusharitlased. Ning olgu ka veel võitja lahtine — üks asi on siiski kindel: toimub jällegi ühe ajastu lõpp, lõpeb ühe generatsioon i missioon ning algab uus ajastu, esile peavad kerkima vanade ja väsinute asemelle uued näod. Ning nende uute nägude pärast kõige rohkem muret tuntaksegi: millised nad saavad ole-

ma ja mida nad hakkavad oma elutööna tegema, oma ajaloolise missioonina teostama? Autoritaarseis mais nad ongi kerkind juba suhteliselt rohkem esile ja nende olemus on selgund: nad tunnukse mekaniseeritud masinavärgid, funktsionäärid ja “rakukesed”, keskaegselt fanaatilised ja sallimatud, kuid ka keskaegselt obskurandid oma teotsemise laadi ja eesmärkide suhtes. Nn. demokraatlikes mais noorema generatsiooni esiletung toimub aeglasemalt ja raskemini: 40-aastaselt algab alles uus sugupõlv oma elu avalikkuses, alles 60-aastaselt ta kõlbab juhiks teistele ja juba pidurdabki taas nooremate esiletõusu. Väga pahaendeliseks demokraatia nõrkuse paljastajaks on väliselt nii austatud, kuid sisuliselt enam kui piinlik asjaolu, et endise sõja kindralid ja ministrid isegi lapsestund raukadena ei lahku oma positsioonelt, vaid hukutavad pigem kogu oma rahva ja maa, täis umbusku ja üleolu nooremate ja jõulisemate vastu. Kui sellest vaatevinklist Eesti avalikku elu jälgida, siis ei saa meid küll kuidagi nooruslikult “autoritaarseks” maaks pidada, vaid vanurid ja raugad hoiavad vormiliselt üsna demokraatselt võimu oma käes ja ainult “kindlustavad” seda, apelleerides noorukeste-nõrga-keste kaasabile. Kuid kes tulevikku teab — võib-olla seda raskema ülesande ta dikteerib meie pealekasvavaile noortele ja nimelt ülesande kaitsta meie iseseisvust, jah, võib-olla isegi mitte ainult kaitsta, vaid koguni veel päästa ja lunastada meie iseseisvus uue vabadussõjaga, mille taas peavad teostama ja võitma mitte vanad, vaid alaealised kooliõpilased. Sellist hüppesituatsiooni on põhjust karta juba sellepärast, et meil niisama nagu kogu demokraatliku Euroopa poliitilises elus pärast 1918 puudub orgaaniline vahelüli raukade ja alaealiste vahel, kuna kummitab selleasemel ähvardav tühik, mis ennustab kõige kurvemat katastroofi. Teiste sõnadega: meie avalikus elus pole võitnud endale mingit positsiooni, isegi mitte mingit kindlamat ilmet ega ideoloogiat nn. keskurite generatsioon, s.t. umbes sajandi vahetusel sündinute sugupõlv, kelle normaalseks elutööks ja “missiooniks” peaks õigupoolest küll just kujunemagi võtta uue algava ajastu juhtimine oma kätte. Kuid selles ep küsimuse kurbloolus peitub: kas meie keskurite (niisama nagu kogu Euroopas 1900 ümber sündinute ja I maailmasõja tõt-

tu kängujäänute) sugupõlv on üldse võimeline oma elumissiooni teostama ja kas ta sobibki uue ajastu juhiks ja sisustajaks? Või peavad selle ülesande vahetult oma kätte haarama juba meie vabadussõja aegu ja hiljem sündind noored oma maailmavaatele, oma elutundele ja oma olemuse “põhitungidelle” vastavalt? Ja kui isegi noored ei saa sellega hakkama, kas ei ole siis karta järsku üleminekut ühest vaikivast seisukorrast teise vaikivasse seisukorda, mis faktiliselt tähendaks meie riigi ja isegi rahvuse hävingut? Sapienti sat!1 Aja ja ruumi perspektiivi puudus takistab meid praegu veel üldpilti maalimast oma tänapäeva haritlaskonnast ja selle eri generatsioonide osatähtsust markeerimast. Aga tuleviku kultuuriloolane seda muidugi kord teeb, kui ta otsib sünteesi ja seost üksiknähtuste rägastikku silmitsedes. Küsigem nüüd juba ette: Millist pilti võidakse siis maalida kunagi meie tänapäevasest haritlaskonnast aegade takka? Mida koloreeritakse siin ekstra, mida jäetakse fooni, mida seatakse keskele — kas üksikkujusid või rühmastseene, kas tänavaid või kohvikuid, klubisid või konvente või hoopis erakodusid koos vastava interjööriga? Järelaeg teeb nn. tänapäevale harilikult ikka vingerpussi sellepoolest, et teda ei huvita enam põrmugi see, mis praegu päevapoliitiliselt nii kole tähtis ja põnev tunnukse. Mis läheb see ajaloole korda, kuidas toimus tänavune üliõpilaste mairongikäik ja kas võtsid sellest osa ainult seltsid või ainult korporandid või mõlemad koos või hoopis vaid metsikud?! Alles kümmekond aastat tagasi hurjutati ajalehtedes ülearu lärmakalt: üliõpilased profaneerivat parlamenti ja kaklevat ööd otsa oma esinduskogus, — kes seda tänapäeval enam mäletab, mille üle siis kakeldi ja mille nimel?! Aga sellest ruttu unustatud treeningust kristalliseeruvad ühiskondlikud jõud huvitavad küll ajaloolast ja määravadki ajaloo enda käiku. Kes mäletab veel meie kirjanike ja kunstnike või keelemeeste, riigimeeste jne. omavahelisi tülisid ja kokkupõrkeid, ke-

da peale kitsarinnalise spetsi huvitavadki siin enam kunagiste tülide üksikasjad ja peensused?! Kuid järelaega huvitab seda enam teine küsimus ja nimelt see, mis tänapäevast püsivat ka tuleviku jaoks sadestub ja kristalliseerub. Ja kes teab, kunas tuleb aeg, kus seda nn. tänapäeva hakkavad tagantjärgi kujundama ehk niiöelda reprodutseerima või rekonstrueerima mitte enam tegelased ega tegelinskid ise, vaid hoopis järelaegade erapooletud kultuuriloolased ja muud sulemehed, et serveerida seda hulkade jaoks. Ja võib-olla modelleeruvud siis nende kätes meie haritlaskonna kõige iseloomustavamateks kujudeks sugugi mitte mõned nimepidi tuntud indiviidid (kuna just isikute ilmetus meie tänapäevale nii erakordselt iseloomustav tunnukse), vaid hoopis teatud tü ü p i d e kujud nagu näit. ühe linna või voolu t o h - m a n i d ja teise linna või rinde t o s l e m i d. Jajah, see on sagedane nähtus: mis tänapäevale kõverpeegel, see järelaegadelle tüüp! Sellist tänapäeva tegelinskite revüü ümbervalamist tüüpideks ma julgen ennustada mitte ainult seepärast, et meie haritlaskonnas on üldse üsna vähe isikupärasust, vaid samuti ka seepärast, et nüüdsel massi–juhi kontrasteerimise ajastul isikute osatähtsus on surutud niikuinii allapoole ja et ajaloo taustal meie tänapäeva tegelinskite, klikede, voolude jne. omavahelised vastolud on kaotand oma akuutsuse ja muidugi ka isikute raskekaalu. Kaunistigi võrdselt koomilised võivad näida mõne aja takka mõlema rinde tegelinskid, kui hakkab aina kibedamini ja siis ka järeldustele kohustavalt selguma, kuidas pada on sõimand katelt, kuidas saadanat on püütud kuradiga eemale peletada ja kuidas seejuures kord nagu Vestmann, kord nagu Piibeleht “võitjana” on paistnud olema. Põhjusi ja eeldusi selgitav kultuurilugu suhtub mõlemasse võitlevasse poolesse hoopis leplikumalt: see, mis praegu üleaedsete kukkede kaklusena mõlemat otsekui iseseisvat perepoega vihale ja tülli ärritab, paistab aja perspektiivist kindlasti ikkagi sama talu kukkede kaklusena, mida peretaat ise mitte vihaga, vaid muigega jälgib ja püüab hoopis seda, mida tänapäeval eriti suureks patuks ja otsekui kah mingiks “pugemise” tunnuseks peetakse: püüab õigustada ja mõista, püüab rahustada ja lepitada mõlemat tülitsevat poolt. Eks kukekeste kakluse puhul

sootu tähtsam ole valvata seda, et järsku jaole nooliv röövkull ei saaks murda ühtki kukepoega ega tirida neid üle piiri võõrasse metsa, sest mis kasu on olnud siis nende “kasvatamisest” ja kust siis jälle uusi kukepoegi võtta uueks vaevarikkaks üleskasvatamiseks?! Laibad enam ellu ei ärka. Surnukehad seda ei lõpeta, mille elavad on pooleli jätnud. Aga see on meie haritlaskonnas juba vana nähtus: omavahelisi vastolusid ülehinnatakse ja süvendatakse üksteise eitamiseni, võõraste hädaohtu seevastu ei taheta mitte nähagi ja võõraste ühist eitamist ei mõisteta üldse veel kujutella. Sisetülid teevad võimatuks ühisrinde välise hädaohu vastu — kas see pole meie haritlaskonna ebaküpsust enam kui piinlikult paljastav olukord? Oma põhiseadusliku võimu põhimõttelist pooldamist peetakse andestamatuks patuks ja “pugemiseks”, kuna võõra võimu käsilaseks pugemist peetakse austavaks teeneks! Ja jonnakalt keeldutakse konsekventse tõmbamast, kuhu kuristikku selline suhtumine meid varem või hiljem kord ikkagi peab tõukama... Kas ei tunta tõesti häbi, et just selline kahep aik n e suhtu mi n e omasse ja võõrasse paisub eriti tüüpiliseks ja võib-olla ka saatuslikuks meie tänapäeva haritlaskonnale: kel ei jatku mõtlemisloogikat konsekventside tõmbamiseks, kuidas peaks jatkuma sel julgust põhimõtete järjekindluseks ja maailmavaateliseks sõltumattuseks nii hõlpsasti muutuva ko n j unkt uu r i paisatud vastoludesaastast? Tüüpiliseks tänapäevast kristalliseerub aga tulevikus veel hoopis midagi sellist, mida me praegu ei taha iseenda juures nagu hästi uskudagi ega tunnustada, ja nimelt seda, et mitte ainult klikid ega rinded ei killusta meie haritlaskonda nii ebaloomulikult üksteist vastamisi põrnitsema, vaid va s tol u d ini me s te s e n es t e s on see põhitegur, mis hakkab ilmestama aegade takka meie esimese ja teise põlve haritlaskonda. Juba ärkamisajast peale sisemine lõhkikäristattus on virildand meie haritlaskonda

mitte ainult sõnade ja tegude, mitte ainult välise ja sisemise, koduse ja avaliku elu vastoludeni, vaid isegi vastoksusteni omaenda maailmavaates, põhimõtteis ja meelsuses ühel ja teisel konkreetsel juhul. Meele-ja järjekindlust meie haritlaskond pole jaksand veel saavutada iseenda juures — kuidas peaks ta seda suutma sugereerida siis laiadelle hulkadelle! Oma hari-

punktile see vastoksustesse lõhkikäristattus näikse jõudnud meie tänapäeva keskurite generatsioonis, mille paratamatu järeldusena on ettenähtav mingi raske vapustus kui mitte täieline krahh niihästi poliitilisel kui ka kultuurilisel rindel. Ma ei taha põrmugi prohvetiks hakata ja oleksin väga õnnelik, kui midagi sellist ei juhtuks, kuid ma pean oma kohustuseks hoiatada, et me ise oleme väga palju oma saatuse ettenähtavas halvenemises süüdi ja et me i s e hävitame oma tulevikuväljavaated sellega, et meil endil pole mõttekindlust, pole veendumusterangust ega ole ennekõike vankumatut selgust selle kohta, millised eesmärgid me oma riiklikule ja rahvuslikule tulevikule asetame. Ah, mida kõnelda üldistest eesmärkidest ja ülesannetest, kui meie haritlaskonna valdavas enamikus valitseb kaootiline ebaselgus isegi selle kohta, mida oma isiklikus eraelus õieti taotella ja pürgida, milleks elada ja mida oma “missiooniks” võtta. Egas kogematta ole ideoloogiline lagastumine juhtind meie haritlaskonda osalt otse küünilise ja täitsa alatu utilitarismi karidelle, kus triivitakse ilma igasugu sihita ja eesmärgita, et aga kuidagi ära elada, ilma et mingit vastutust, kohustust või au võlga tuntaks ja tunnustataks riigi ja rahva ees, kes sellise eliidi vegeteerimist siiski on võimaldanud. Eetilise südametunnistuse hävinguni jõudnud jultunult omakasupüüdlik mentaliteet on paisund 1890–1910 paigu sündind haritlaste keskel niivõrd domineerivaks, et tunnen põletavat häbi juba ainuüksi samasse generatsiooni kuuluvuse pärast. Aga mõtelge endamisi vähekesegi, kui mugav on oma sisemist lõhkikäristattust just utilitarismiga ravida, —ja kas te siis tõesti veel ei taipa, et selline ravimisvahend peab paratamatult just hoopis levitama meie eliidis aina epideemilisemat pugemistõbe ja lausa vaimset prostitutsiooni käsikäes omariikluselle elukardetava võõrsilt nakatatud psühhoosisüüfilisega. Ja seda ei suudeta enam arstida ei kroonupatriotismi palsamiga ega opositsiooniliste följetonide vastumürgiga mitte; ma ei usu, et siin suurt enam aitaks ka sunduslik põhimõtete süstimine dekreedikorras või ülemaalise “aktsioonina”, vaid kardan väga, et meie haritlaskonnal tuleb raske haigus päris piinarikalt läbi põdeda — võib-olla osalt üsna pikaajalise toibumisega, võib aga ka olla, et osalt kõrges palavikus koguni surivoodisse vaibumisega.

Meie haritlaskonna “kriisi” põhjustand vastolude ja vastoksuste jälgimisel esindan teadlikult moodsa kultuuriajaloo nn. s ü n t e e t i l i s t voolu, kes ei kuhja oma ülevaadet täis üksikisikute ega faktide ballastiga, keda ei huvita kuigi paljut nn. suurmeeste elulood ega suursündmuste kroonika, vaid kes püüab näha kogu ajastut t e r v i k un a ja fikseerida selle üldist olemust, hulkade kallakut, massiliselt korduvaid nähtusi. Ja juba ürgajast peale on olnud h u l k a d e peamiseks püüdeks “õnnelikuks” saada, elust “õ n n e” leida. Õnnetunde saavutamise eelduseks on aga ennekõike rahuldustunne, mis omakorda eeldab isiksuse sisemist harmooniat ja tasakaalu. Juba vanast ajast peale nn. k a sv a t u son püüdnud soodustada seepärast mõistuse, tundeelu ja tahtejõu harmoneerimist, kuna uuemal ajal on hakatud kõnelema ka veel vaimulaadi, elutunde ja igasugu tungide kooskõlastamise vajadusest. Meie käsitus endisaegadest on üldiselt õige ühekülgne ja ülekohtunegi sellepärast, et hindame minevikku tavaliselt omaenda tänapäeva arusaamade ja mõõdupuudega ega süvene iga eri ajastu erinevasse mõtteviisi ja elutundesse. Sellepärast kujutleme olnud aegu sageli just tänapäeva aspektist õnnelikena või õnnetuina ja peaksime tegema nende hinnangus mõningaidki korrektuure. Võtkem näit. kasvõi meie kurikuulus orjaa e g. On siiski väärkujutus orjaajast, kui arvatakse, et see oli läbi sajandite üks lõputu pisarate valamine ja ohkamine, halisemine ja hädaldamine, virisemine ja ahastamine, lühidalt, et paljud sugupõlved järjestikku elasid ainult läbi-lõhki õnnetutena. Kahtlematta orjaaja majanduslikud, tervishoidlikud ja sotsiaalsed olud, eriti veel sõdadeaegsed laastamised on tegelikult olnudki kohutavad ja osalt isegi raskemad, kui oskame neid konkreetselt kujutella. Kuid sellele vaatamatta on olnud ka orjaajal oma hingelised eeldused õnnelikuks eluks. Isegi kõige traagilisemal orjuseajal püsis orjadel oma sisemine tasakaal tungide ja nende rahuldamise, tarvete ja nende täitmise, vaimse ja füüsilise energia ja selle rakendamise vahel, mis võimaldas ajutiselt ka nn. õnne tunnetamist, nagu näit. perekonnaelus kodus või puhuti külaühiskonnas (õitsil, kiigel, kõrtsis ja kasvõi reheski ühisolengutel jne.). Meie orjaaja vaimulaadi tagantjärele jälgides peaksime õieti küll otse aukar-

tust tundma oma endispõlvede sisejõu ja vitaalsuse ees, mis ei ole murdund tegelikkuses ega kõdunend sentimentaalseks haletsemiseks, vaid on olnud mehiselt resoluutne teotsemises, kord impulsiivselt süttiv, kord igatsevalt unelev, oma siselaadilt ja oma välistaktikalt äärmiselt osav üldise solidaarselt ja konsekventselt organiseeritud passiivse vastupanu võitluses. Seda väärib meenutada orjade vabadelle järglastelle, kes võivad kergesti sattuda taas orjade asendisse tänapäeval, kus kogu maailma mitmelt poolt püütakse uuesti orjastada. Kuid vaevalt me enam oskaksime oma esivanemate ühisrinnet ja strateegiat taaselustada ja võiksime kergemategi vapustuste puhul end kohe kolepalju “õnnetumatena” tunda kui meie eluvõitluses ja vastupanus paremini karastund esivanemad, kes isegi vaikimisega panid kivid kisendama. Kas jaksame aga meie üldse enam mõnd lühikest kuud või aastakestki vaikida vanade roomlaste retsepti järgi “cum tacent — clamat” (sellega et vaikivad, nad kisendavadki). Jah, kas oskame enam elada õnnelikult igasugu tegelikult antud võimalikus ja “võimatus” olukorras või kaotame kohe tasakaalu, kaotame isegi mõistuse ja meele, kuni pakume end võõra propaganda heliplaatideks? Just sisemine tasakaal on see, mis säilitab enesekindlust ja õnnetunnet, kuna tasakaalu kaotamine muudab õnnetuks nii üksiku kui ka kogu generatsiooni, sest tasakaalutus tekitab rahulolemattust. Rahulolemattuse peamiseks põhjustajaks on aga täitumatu isu, on soovid ja tungid, mis kihelevad ja ärritavad üht haletsema, teist hädaldama, kolmandat põrnitsema jne., — need on need pretensioonid puuduvalle, ambitsioonid enamalle ja ka “alamustunde kompleksid”, milledest nüüd viimasel ajal ülearu palju lobisetakse. Hingelise harmoonia puudus ja rahuldamatta jääv pretensioonikus kihutavadki mässama nii üksikisikuid eraelus kui ka massi majanduslikus ja poliitilises võitluses. Oma kultuuriloolisis vaatlusis olen võind korduvalt veenduda, kui vähe revolutsioonilist kallakut ehk seda nüüd nii õhutatavat mässumeelsust on osutand aastatuhandeid vana eesti rahvas, kelle vaimulaadile tunnukse igatahes ligem ja sobivam piibli retsept “kes on pandud orjama, see orjaku heameelega” kui revolutsionääride loosung “võitluses omandad sa õiguse”. Ma

pean seda aastatuhandete pühitsetud traditsiooni ausameelselt ja objektiivselt rõhutama, kuigi ma isiklikult kaldun enam mässumeelsete kilda. Üldiselt aga meie rahvas on väga vähenõudlik ning jaksab idamaiselt palju ära kannatada ja kõigest hoolimatta siiski veel õnne nautida, sest tema nõudlikkus on idamaiselt väga väike, tema pretensioonid reaalsete võimalustega piiratud ja tasakaalustatud. Aastatuhandeid vana eesti rahvas on harjund mõõdukalt uut vastu võtma, ilma et hävitaks vana, vaid sulatades vana ja uut harmooniliselt kokku. Seda rabavam tunnukse kontrast, kui vaadelda meie ainult mõningaid aastakümneid noorukest tõusikute haritlaskonda: mida see kõike nõuab ja tahab! millele see kõikjale pretendeerib! ja mida kõike see on valmis vanast üleöö hävitama, et aga ahnitseda midagi tundmatut-teadmatut uut! Ühekülgne oleks seletada sellist tasakaalutust ambitsioones ja rabelemisi närvitsemist igasugu mässamistega ainult poliitiliste või muude nn. ideeliste teguritega, nagu meie kohvikumässajad ja demokratismiposöörid seda küll armastavad simuleerida. Ideelikkus ei ole meie haritlaskonnale sugugi enam nii tugevaks küljeks, nagu seda mõni pilgatud “akadeemilise ringhäälingu” elav propagandaheliplaat meid uskuma püüab sugereerida. Oh ei, hegeliaanlased on meie aja donkihottideks moondund ning ideede pärast mässab ja märatseb siiski üsna väike valimik, kuna valdaval enamikul on inimlikumad põhjused, mis on puhtpsühholoogilist laadi, sageli isegi hoopis ilma igasugu eetilise kvaliteedita. Ning nende põhjuste hulgas ep seisavadki minu arust esikohal ebakriitiliselt liigne pretensioonikus ja sellest tingitud pretensioonide mittetäitumine ühelt poolt, teiselt poolt aga veelgi enam meie haritlaskonna enda sisemine lõhkikäristattus. Iseendast ebakriitiline pretensioonikus on üldinimlik nähtus ja seda saadab tavaliselt enda egotsentriline eraldamine teistest nõndaviisi, et pindu teiste silmis nähakse, kuid palki oma silmas mitte. Sama pinnu-palgi ebasuhe häbistab ka meie haritlaskonna omavahel nääklevaid rindeid. Seda nähtust olen varem küllalt juba käsitlenud ega taha siin üksikasju enam meenu-

tada (vt. artiklitekogu “Oma rada”2). Vaadelgem nüüd edasi, mis on meie ajastulle iseloomustavat ja eht eestilikku meie haritlaskonna teises kurvas ja pahaendelises nähtuses — inimeste eneste sisemises vastolulikkuses. Kui esitan siin mõningaid näiteid, siis ärgu kahtlustatagu nende taga isikuid, vaid ainult tüüpilist eri vooludes. Puudutan teadlikult niihästi kodanlikku kui ka pahempoolset suunda meie haritlaskonnas. Õieti just pahempoolsus meie haritlaskonna alles käärima ja diferentseeruma lõi ning kõige omapärasema pitsati vajutab kogu meie kultuuriloole. Aja raamistikus see on ka täitsa arusaadav, sest meie haritlaskonna kujunemisprotsess langeb 19. sajandi lõpule, s.t. satub saatuslikult just sellele ajale, kus lääne aristokraatia kui juhtiv eliit degenereerub ja nn. noblessi elutunne mandub dekadentsiks, snobismiks, boheemitsemiseks. Sellele lisandub meil ehteestilise joonena veel matside tung saksteks saada ja just eriti peened, nooblid, aristokraatsed kui mitte olla, siis vähemalt näidagi — milline üllatavalt ühtlane kallak niihästi EÜS-i ja korporantide kui ka metsikute, niihästi rahvuslike põhihelide, nooreestlaste kui ka pahempoolsete ja isegi põrandaaluste ringkonnile! Balti olud ja venestusülikooli miljöö suurendavad veelgi sisemist kontrastsust: põranda all vormub maailmavaade punaseks või vähemalt opositsiooniliseks — tänaval aga demonstreeritakse oma elutunnet balti buršidelle võrdselt hoopis rohelisena nii stiilis kui ka eriti veel moraalis. Selle asemel et rõhutada just mittesarnas u s t baltluselle, tuntakse hoopis kummalist kompensatsioonitarvet võrduda neile. Isegi sellised nonsensid võivad kujuneda ja süveneda, et rahvuslus ristsugutatakse kadaklusega (meenutagem kasvõi näit. meie ärkamisaja juhtide saksastund lapsi või hilisemategi rahvuslaste kodukeelt, kombeid, elustiili jne.), rahvalähedasem luterlus lämmatatakse eesti enda hingekarjaste poolt rahvavõõra härraskiriklusega, poliitiline liberaalitsemine ummistub täis balti sallimattust ja isegi pahempoolsete internatsionalism keeb üle rahvuslikust vihast.

Selles suhtes on K. A. Hindrey omaaegsed karrikatuurid “Sädemetes” selle sajandi esimesel aastakümnel haruldase kultuuriloolise väärtusega, sest nad paljastavad ja jäädvustavad kuriooslikke situatsioone: omakultuuri apostel Koodi-Jaan ei esinda siin siiski mitte pastlakultuuri, ei lase ennast pildistada mulgi vammuses nagu C. R. Jakobson, vaid hoopis frakis ja tsilindris nagu balti rüütelkonna pealik! Sellises miljöös ei ole imestada, et deviisiks seatakse rahvakirik, kuna saavutatakse kadakluse ja vaimuvaesuse kants; loosungiks võetakse küll moepärast sotsialism, kuid tulemuseks on isoleerumine “pööblist”; paleuseks upitatakse rahvuslik kultuur, selle baasiks ent soperdatakse odavaid koopiaid ja plagiaate võõrsilt, mida hiljem aina paljastatakse nii kirjanduses kui ka ideoloogias. Ning nõnda seisamegi ehteestiliste tüüpide ees: oma vaimulaadilt nad tahaksid küll olla demokraadid, liberaalid või koguni sotsialistid, kuid oma hingelaadilt nad sarnanevad läbipõlend aadlivõsukestele, despootidelle ja türannidelle; oma programmis nad eitavad vihaselt võimu ja idealiseerivad vaimu, oma teotsemistaktikas aga nad ignoreerivad vaimu ja taotlevad pöörase auahnusega just võimu kramplikult oma monopoliks; teoreetiliselt nad võitlevad diktatuuri ja autokraatia vastu, tegelikult aga nad ise on otse sündind diktaatorid ja autokraadid. Jah, koguni nii hulluks on läind asi, et maailmavaateliselt sotsialistid on võind olla Eestis elutundeliselt täitsa asotsiaalsed “l’art pour l’art” boheemitsejad, kel pole vähimatki aimu ühiskondliku võitluse kohustusist ega sotsiaaleetikast kah mitte. Aga nagu Oscar Wilde’ist ega Knut Hamsunist pole saand inglise ega norra demokraatia eestvõitlejaid ega ammugi mitte päästjaid — kuidas pidi neid võrsuma Eestis “Siuru” ja “Tarapita” epigoonlikust koolkonnast või “Veljesto” kõhklevate agakultuurlaste eluargusest ja armetust ideoloogitsemisparoodiast?! Ning iseseisvund Eesti saatuslikuks paradoksaalsuseks pidi saama, et nn. rahvavalitsust tahtsid siin üksteise võidu rajada eri voolude liidrid, kes faktiliselt aina süvendasid oma kambakraatiat ja mängisidki võimu kord ühe, kord teise kliki väiksearvulise oligarhia kätesse. Igatahes liig ühekülgne on sotsialistidel ja muidugi ka kodanlikul opositsioonil süüdistada teisi, olusid, režiimi vaikiva olukorra päevil, — olud on ikkagi ka meie endi teha ja

mitte ainult teised pole süüdi nende kujunemises, vaid ka meie ise oma jõu või jõuetusega põhjustame fataalset arenguprotsessi. Olen puutund ajajooksul palju kokku välismaiste pahempoolsete seltsimeestega, kes on kehitand õlgu meie sotsialistide võitlussteriilsust seirates ja võõristusega imestand nende kahepalgeli k k us t: miitingul möiratakse küll suuri sõnu, kuid sealt minnakse lokaali lakkuma ja möiratakse edasi täitsa teise inimesena, kes kohtleb koguni kelnerit ja uksehoidjatki ebaseltsimeheliku ülbusega, kuna töörahva eest võitlemist ei peetagi südame-, vaid ainult ametiasjaks, liiati kui kongressitamisega teenitakse palju raha. Muidugi ei mõtle ma seepärast veel ühineda meie peaministri Eenpaluga, kes ühes oma hiljutises kõnes pidas võimalikuks ennustada sotsialismiidee hävinemist kogu maailmas. Ühe väikeriigi peaministri tulevikuprojektsioonid ei mõjusta tulevikku küll veel kuigi paljut, kuid salata ei saa, et meie man siiski suurem osa haritlas sotse on põlend läbi väikekodanlikeks härras sotseks oma hingeliste vastolude tõttu ja on osutund tegelikus elus võimetuiks töölisliikumise positsioone säilitama või kindlustama. Sellepärast pole ka raske ette näha, kelle hooldamiselle ja juhtimiselle meie tööliskond võib sattuda. Eelöeldust ärgu järeldatagu, et sisemine lõhkikäristattus ja väline kahepalgelikkus haarab ainult meie haritlaste pahempoolset tiiba, —ka keskel ja paremal tiival see ilmneb sageli liig irriteerivais vastoludes rahvuslike põhihelide teooria ja buršikadakluse praktika vahel, hoopis kõnelematta demokraatlikust maailmavaatest ja selle tegelikust tõlgitsemisest või kristluse, humaansuse, kollegiaalsuse, tolerantsi, solidariteedi ja muude õilsate ideede põhimõttelisest pooldamisest ja nende reaalsest rakendamisest täitsa ebakristlikult, ebahumaanselt, ebakollegiaalselt, ebasolidaarselt jne. Aga iga maailmavaate, idee ja printsiibi elujõudu garanteerivad ennekõike ikkagi selle tegelikud kandjad ja nende sisemine ühtlus. Kui kandjad on nõrgakesed ja ebaühtlased, siis pole parata, et asjad e i arene soovitavas suunas. Meie haritlaskonnas tunnen küll kõige vähem korporantlikku voolu, kuid kõrvaltvaatajana olen saand mulje, et just selles voolus näikse sisemine ühtlus ja tasakaal tugevam kui kuski mujal. Meie nn. “seltside” akadeemilist haritlaskonda iseloomustab aga eriti häirivalt

tragikoomiline kontrast õhulosside illusoorsuse ja tegeliku abituse vahel: suuga tehakse suured imed, teoga peaaegu midagi. Võltsija teesklust, poseerimist ja simuleerimist on täis kõik kohad, nii et seda nagu ei märgatagi enam patuks pidada. Seltsis ja kohvikus, klubis ja kõrtsis või isegi mõnes “Tänapäeva”-taolises lobalehes tehakse sõnadega sangarlikku sõitu — ilma märkamatta, et faktiliselt ei liiguta paigastki. Peergyntlik sangarlus ja enesepete — see tunnukse kõige tüüpilisem just Tartu põhihelide ringkonnile. Nagu Peer Gynt oma ema surma puhul lööb ohjad vooditulpa ja simuleerib uhket täkutraavi — nõndasama tammub oma riigi surivoodil ka meie quasi-idealistlik ja quasi-demokraatlik targutussangar ja simuleerib võitlusrünnakut. See targutussangar on hakand tänapäeval jälle nagu “Noor-Eesti” ajastulgi propageerima mingit ebamäärast isikukasvatust ja i n dividu ali sm i vastukaaluks massi karjakasvatuselle ja kollektivismile — ilma taipamatta, et isegi selle propagandaga ta plagieerib ja jatkab taas mitte midagi muud kui balti buršivaimu kasvatusideaale! Mis demokraatia-värdjat te tahate õige veelkordselt välja haududa oma aristokraaditsevast ja osalt otse haiglaselt asotsiaalsest individualismist, mille all oleme ülearu palju juba ägand küll poliitilises, küll kultuurilises loomingus? Kas Kr. J. Petersoni, Kreutzwaldi, Tõnissoni, Suitsuja nende epigoonide “härrasindividualistliku demokraatia” mitmekordne äpardumine ei ava juba kord teie silmi seniste vigade vältimiseks? Ma pooldan ka väga isiku kasvatust, kuid sean selle eelduseks kõigepealt iseloomu kasvatust ja nõuan edasi selle laiendamist tingimatta isiksuse kasvatamiseks. Teiste sõnadega — mitte individualismi, vaid personaalsuse tähistel peaks toimuma meie uute ja demokraatlikumate sugupõlvede maailmavaateline ja elutundeline kasvatus vaimselt sirgeteks, selgeteks, meele-ja järjekindlateks, otsustusvõimelisteks, teo-ja tahtejõulisteks realistideks, mitte steriilseteks utopistideks ega skeptilisiks erakuiks, vaid teadlikeks ühiskonna liikmeiks, kes austavad, armastavad ja teenivad oma riiki ja rahvast, kes tunnevad end õnnelikena kui just ühiskonnaliikmed ja iseseisva riigi kodanikud ning on valmis ka kannatama ja kasvõi surema oma riiklike, rahvuslike, ma-

janduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste jne. hüvede ja väärtuste vaba loominguvõimaluse eest, nimel ja huvides. [---] Eks erine selline haritlastüüp äratundmatuseni tänapäeva utilitaristist, karjeristist ja pugejast? Meie haritlaste seni harrastatud individualismi ja demokraatia ristpaarituse äbarikuna kummitab meie ideoloogiliste vastolude võsastikus veel üks veidrik ja nimelt quasi-demokraatide täitsa ebademokraatlik suhtumine massisse. See suhtumine on peaaegu sajaprotsendiliselt halvustav, ülevalt alla kõrkja taotleb upsaka rõhutamisega just eraldusjoont ehk nii-öelda isolatsioonipiiri enda ja massi, eliidi ja pööbli, salooni ja tänava vahel. Mass-inimest peetakse kariloomaks ega taheta teadagi, et meie massinimesed on tavaliselt isikupärasemad kui šabloonilised musterharitlased, kes häbenevad massile sarnanemist ja püüavad sellest “üle jõuda” (kuigi see ka üle jõu käivaid kulutusi peaks kaasa tooma!). Ja eriti solvavaks teotuseks peetakse tõusikute ringkonnis oma massist põlvnevate sugulaste või vanemate “sotsiaalse päritolu” meenutamist. Ei ole kuidagi kujuteldav, et selliselle üleolu ja halvakspanu süvendavalle suhtumiselle võidaks rajada mingit demokraatiat. Aga meie vaimuaristokraatia pole siiamaani veel osand leida mingit normaalsemat suhet massiga koostööks. On hakatud küll targutama eluläheduse järele ka rahvalähedusest, kuid tegelikult pole mõeldudki siin midagi ette võtta peale paari paraadartikli ja pidukõne. Kuni meie “demokraatia” valeprohveteil püsib ümbrusest eraldumise tahe endiselt teotsemist ebateadlikult juhtiva printsiibina, pole midagi imestada, et teiselt poolt on teadlikult jõutud otsaga juba nn. juhitava demokraatia propagandani, mis muidugi on mõeldud maskiks autoritaarsuselle. Kuid palun jälgige vähegi tähelepanelikumalt: kes on õieti meil selle “juhitava demokraatia” funktsionäärid ehk rakukesed, kes “trügivad” või “poevad” tegelikult siin juhtideks ja käsilasteks — kas tõesti mass-inimesed või ikka jälle need eliidi tagavaraväelased, need haritlased ja ennast massi “karjast” isoleerivad “individualistikesed”?! Jah, mis me enda eest tõde varjame ja salgame: mitte mass ei ole süüdi meie demokraatia kokkuvarisemises, vaid selles vastutav on täiel määral meie balti parunite mentaliteediga haritlas-

kond, kes lihtsalt ei mõista veel demokraatlikult mõtelda. Kõige ebademokraatlikumad on aga need liberaalitsevad sõgesikud, kes poliitiliste jõudude keerises mitte ei taipa või lihtsalt ei taha näha, milline määratu jõud on paremini organiseeritud massil ka demokraatia hävitajate käes. Ning ärge lootke mingit demokraatia uuestitõusu enne, kui ei ole toimund põhjalik muutus meie haritlaskonna suhtumises massisse. Selle muutuse põhinõudeks on arusaam, et tõsidemokraatlik haritlane ei eralda end massist, ei aseta end kõrgemalle sellest, ei halvusta “tänavat” ega “karja”, vaid tunneb end kah võrdse lülina massis, tunneb end sellise massinimesena, kes vahetegemise asemel rakendab oma jõud vastupidiselt just selleks, et kaoksid vahed eliidi ja massi vahel. Teiste sõnadega see ei tähenda eliidi allakäiku ega “langust” madalamalle massi tasemelle, vaid kategoorilist nõuet, et eliit peab hoolitsema ja vastutama k og u mas sitõusu ee st e liidi kõ r g ema l - le tasemelle. Teiseks, mass-inimest ei tohita milgi tingimusel kohelda ega käsitella põlglikult kui masin-inimest, kui automaati, kui mekaniseeritud robotti, vaid tingimatta kui elava hinge ja vaimuga sotsiaalset väärtust, kel on täieline õigus eliidi austuselle, armastuselle ja hoolekandele. Meie nn. opositsionääride pläralära demokraatiast on naeruväärt ja täitsa tulemusteta niikaua, kuni needsamad opositsionäärid otse totruseni ulatuva poliitilise harimattusega kogu aja paljastavad sealjuures omaenda täielikku ebademokraatlikkust seega, et nad “haritlastena” nõuavad endale riigilt isiklikke soodustusi, toetusi, abi jne. — ah, isegi eesõigusi ja privileege võrreldes massiga umbes samalaadselt, nagu ülakihid ehk varem “seisused” harrastasid seda feodaalajal! Riigi ja rahva hoolekannet oma eliidi ette peetakse meil iseendastmõistetavaks — kas peetakse aga nõndasama iseendastmõistetavaks ka eliidi hoolekannet riigi ja rahva ette? Ja milles meie haritlaste hoolekanne oma riigi olemasolu kindlustamiseks siis tegelikult õige on ilmnend? Kas tõesti söandatakse uhkeldada sellega, et meie korporatsioonide liit on võimalikuks pidand “ohverdada” meie riigikaitse heaks suvel 1939 “tervelt” — mis te õige mõtlete?! — 1500 krooni, samal ajal kus Soomes kogu rah-

vas ehitas vabatahtlikult ja vaimustusega Mannerheimi liini? Kas see enam kui häbistav võrdlus ei lase meil juba ette aimata, kuivõrd lahkuminevad peavad olema meie mõlema vennasrahva saatusteed võib-olla juba kõige ligemas tulevikus? Meie riik ja rahvas on näind juba palju vaeva ja kulu selleks, et kasvatada meie haritlaskonda, — kui paljukest tahab aga meie haritlaskond vaeva ja kulu kanda selleks, et kasvatada ka rahvast ja kaitsta oma riiki, jah seda riiki, kellele meie haritlaskond võlgnebki kogu oma juhtiva eliidi positsiooni? Ja mispoolest õige see haritlaskond meil tunneb end massist “kõrgemal” seisvat — kas sellepoolest, et ta tänuks ja tasuks saadud hariduse eest loeb endal eesõiguse olevat pretendeerida... — mugavamalle elule ja küünilisemalle riigi “lüpsmiselle”?! Aga kas keegi julgeb väita, et eliidi eetiline teadvus, enesekriitika, meelekindlus, tahtejõud ja tegudeind on kõrgemad massi omast? Ja kui peaks juhtuma mõni raske katastroof, kas tõesti suudab siis eliit meie rahva ja riigi tulevikku päästa või siirdub see missioon ehk “rahvaliikumine” fataalselt taas meie tänapäeva haritlaste poolt nii ülekohtuselt alahinnatud massi kätte? “r ahvaliik umis te” üleoleva ironiseerimisega paljastab meie eliit oma ebademokraatlikkust. Ma ei taha kellelegi näpuga näidata, vaid pihin iseenda patte, et demonstreerida rahvaliikumiste psükoosi ja siseloogikat. — See oli 23. juulil 1917, kui minu koduvalla magasiaidas pidi toimuma pühapäeval revolutsiooniline miiting. Hommikul enne seda sõitsin jalgrattal kirikumõisast mööda, kus “papiks” oli mu ristiisa. Pastoril oli üle valla kuulus koer, kes ei haukund ainult larinal, vaid tungis ka kohe kallale igale möödaminejalle. Juhtus siis minugagi õnnetus, et kirikumõisa koer kiskus mu püksisääre puruks ja miitingulle läksin kinniõmmeldud pükstega. Seal esitati ja võeti vastu igasugu suuri ja vägevaid resolutsioone. Vaimustus oli üldine, psükoos täitsa ekstaatiline. Äkki tuli siis ka minul — seitsmeteistkümneaastasel poisikesel —järsku mõte üht resolutsiooni esitada. Ronisin kõnepuldi manu ja pidasin maha sütitava kõne... — mis te nüüd mõtlete, millest? — Sellest, kuidas pappide kurjad koerad on vallarahva nuhtluseks, — möirgav aplaus ja ovatsioonid! Loen ette resolutsiooni — veel suurem möirgamine! Ja üldise vaiKa

mustusega otsustatakse “ühel häälel” saata pastorille protest kurja koera pidamise pärast! Esimesteks allakirjutajaiks — mäletan seda nii selgesti — tõttavad mitte maatamehed ega moonakad ega ammu mitte poisikesed, vaid taluperemehed terves reas, kes ise kirikumõisast mööda sõites kah koerale piitsa pidand andma ja toetavad nüüd revolutsioonilist viha ning kättemaksu. Selline on revolutsiooniline massipsühhoos — irratsionaalsed tungid, kirglikkus, kaootilikkus, ebakriitilikkus, ülesköetud meeleolu kuni eksaltatsioonini, mis haarab kaasa üksikisikuid valdava lainetusena tormitsema. Tagantjärele võidakse muidugi ainult muiata koeraresolutsiooni üle, kuid egas te massi sellepärast ometi süüdistama hakka? Te õigustate massi ja vabandate heatahtlikult isegi poisikest, kes esitas nii lapsiku resolutsiooni? Aga miks te siis vihkate ja ei õigusta teps mitte teist rahvaliikumist 1933, kus mass hullutati jällegi ekstaasi ja kus ta uute poliitiliste poisikeste algatusel oli valmis “kaikaga” vastaskoerte kallale kargama?! Psükoos on ju sama. Samuti tungivad irratsionaalsed jõud mürtsu tegema ja samuti tunnukse märatsemine ekstaasis püha aktina. Mis revolutsiooni meeleoludes “vaimustab”, miks tõlgitsete sedasama rahulolemattust kriisiajal “virisemistõveks”?! Kas ei ole õigem tõdeda, et revolutsioon ja iga rahvaliikumine vajab kah juhtimist ja oleneb selle laadist, mispärast andkem andeks massile ta mürtsud ja võtkem vast utu se lle mürtsutamiste juhid! Aga analüüsigem rahvaliikumiste psükoosi ja selle kaasnähtusi edasi. Kui sügisel 1917 läksin gümnaasiumi viimasesse klassi ja hakkasin kreeka vanu filosoofe lugema, lisaks veel usuõpetuse asemel Jaak Variku3 väga sisukaid eetilisi retsepte kuulama, siis läksid minu südametunnistuse piinad lõpuks nii valusaiks, et kirjutasin oma ristiisale pika kirja, kus palusin oma suvist kaabaklust andeks. Ja sain vanalt pastorilt südamliku vastuse, mille selge filosoofia hoiatas mind esmakordselt elus nii veenvalt taipama, et rahvaliikumise psükoos ei kõlba siiski mitte kohtumõist-

jaks ühe või teise tegevuse üle, vaid ainult pealekaebajaks ja süüdistajaks, kusjuures liikumise juhid ja oraatorid süüdistusakti koostajatena suurimat vastutust kannavad otsustegi pärast. Kainenesin ruttu ja tõmbusin tagasi, nii et minust ei saand mingit revolutsiooni edasiliigutajat, vaid hoopis edasimäratseva massi vastutustundetute ülesässitajate kritiseerija nn. “oktoobrirevolutsiooni” vastikuil päevil. Varem-hiljem rahunes muidugi ka mass ja saavutas uue olukorra argielus taas oma tasakaalu ja uue harmoonia. Kuid jälle tüüpiline nähtus: osa meie haritlaskonnast oli niivõrd enesekriitikata, et ei saand ega saand ega saa veel siiamaani lahti oma revolutsiooniaegsest hüpnoosist, vaid “märatseb” alias “viriseb” edasi, on kaotand oma tasakaalu ega leia seda üheski olukorras, vaid on muutund elule ülearusteks ehk nn. “liigseteks inimestek s”, millise tüübi vene kirjandus fikseeris juba aastakümnete eest. Mispärast nad pole leidnud siis endale kohta ega õnne elus? — Paljud nendest on süüdistand meie neetud “olusid” ja osalt võib seda ka õigustada. Teised (neid on olnud küll võrdlemisi vähe) on eelistand püsida kogu aja kunstliku revolutsiooninarkoosi uimas, et joobuda oma kinnisideest ja kujutella end võitlejana ka vanglas või kohvikus. Kolmandad aga (ja neid on olnud kõige rohkem) on siiski ise süüdi oma elu äpardumises lihtsalt sellepärast, et nende täitumatud pretensioonid pole l aht un d ega hajund, vaid vihaks ja vimmaks käärind. Nende nõuded ja isu on liialdatult suured ja nende tung elada mingit kujuteldud “täiselu” on eksitand neid vähemate võimaluste kitsalt rajakeselt reaalelu padrikusse täitsa huupi ja sihita ümberringi kobama. Ning nõnda polegi siis toimund kahjuks seda, mida iseseisvumise ja rahunemise aastad pidanuksid hädapärast kaasa tooma: pole toimund meie haritlaskonna tunduva osa sisemist tasakaalustumist ja harmooniat, vaid lõhkikäristattus on pidevalt süvenend, pretensioonid on paisund, nõuded ja isu aina veelgi kasvand — jah, spetside kaadri tihenemise asemel on hakand mingi võõrkehana meil vegeteerima tihenev leegion “õnnetuid” ja elule tarbetuid “ulaharitlas i”, kes võivad valmistada meile taevas teab milliseid üllatusi.

Sellise kurva nähtuse põhjusi jälgides tuleb langetada esimene süüdistus küll meie ilma suunata huupi aetud hariduspoliitikalle. Kõnelematta sellest, et on puudund üksikasjalikum konkreetne programm ja isegi andmestik, keda kuhu kunagi tööle vajatakse ja ette tuleks valmistada, ei ole uue haritlaspõlve kasvatusel üldse taoteldudki maailmavaate ja elutunde kooskõlastamist eesti rahva ja riigi huvide raamistikus. Otse sellevastu — maailmavaateline kasvatus on kängund, töö kvaliteedi tase on käind alla, laiutama on hakand riigi- ja kultuurielus ilmetu ja ainult nolke kaasakiskuv epigoonlus, kelle tunnuseks on ju ikka see, et ta kaotab lõpuks igasuguse ideoloogilise baasi, kaotab veendumuste süsteemi ja kogu oma väärtusteadvuse. Ja kuigi ma kindla demokraadina ei poolda praegust režiimi, siis pean ometi tunnustavalt möönma, et “vaikiva seisukorra” ideoloogel paistab vähemalt head tahet meie noorsoo maailmavaateliseks kasvatamiseks, — eks tulevased aastad näita, millist vilja see tahe on kannud ja kuidas see aitab meil kord likvideerida praegust põrnitsevate vastasrinnete ussisissisõda. Tuleb siiski hoiatada, et p o - li i t i l i s t e tegurite ülehindamisega ei tohitaks ka asjatut demagoogiat teha, — majanduslikud tegurid põhjustavad palju rohkem rahulolemattust ja närvitsemist. Lõppude lõpuks elatakse ju ära igasugu režiimi all, mispärast oma elu mõttetust või tühjust ainult režiimiga vabandada küll kuidagi ei saa: loominguvõimeline isik ise juba ei jää lihtsalt rahule üheski olukorras enne, kui ta omale mingit rakendust ei leia, olgu kas osalist või ajutistki. Selles ep meie ärahellitatud ulaharitlaste üks suurimaid enesepetteid avaldub, et nad kujutlevad endid geeniustena ja kiruvad olusid, mis ei võimaldavat neil oma võimeid demonstreerida, kuid ühes asjas võib olla päris kindel: tulgu mis tahes olud ja režiimid, tulgu kasvõi kõige paremad ainelised võimalused — sellised “geeniused” ei suuda ega jaksa oma võimeid iialgi demonstreerida juba sellepärast mitte, et nad tühjad polegi mingid geeniused, vaid täitsa steriilsed loominguks, enesekriitikata oma võimekeste väiksuse tunnetamiseks ja autosugestiooniga õrritatud ainult näitlema ja simuleerima erandlike suuruste osasid. Ma ei ole vähe kokku puutund selliste ülearuste ja elutarbetute inimestega. Kõige tüüpilisem ja sagedasem nende juures on näh-

tus, et omaloominguga nad ei saa hakkama ja hakkavad siis... — arvustama teiste loomingut. Kas te pole jälgind meie ajalehtedes ja ajakirjades, kui üliküllaselt ja otse ülearuselt (jah, isegi mitmekordselt mitmes kohas!) triumfeerib seal igasuguseid kultuurielu karnevalikloune ja lihtsalt monstrumeid, kes kõik “arvustavad” kirjandust ja teadust, kunsti ja teaatrit, kino ja mida neilt vaid tellitakse. Aga selle asemel et need haledad kitsed kärneritena taipaksid oma loomingulist impotentsi ja läheksid oma võimetelle vastavalt kuhugi asutusse ametnikuks või lihtsalt kopistiks, nad logelevad aastast aastasse kohvikus (lõpetamatta isegi ülikooli!) ja hädaldavad, kui “raske” on nende elu meie “närustes” oludes, kuidas nad on “sunnitud” odavaid ridu tegema, kuidas nende “geenius” on elavalt maetud! Oh ei, mitte elavalt nad pole maetud, vaid surnud hingedena nad elavadki, ja oleks täitsa lapsik nendelt ka mis tahes teise režiimi all ja enam soodustatud oludes meie kultuurielu “ennenägematut tõusu ja õitsengut” loota. Selle asemel et pillata raha pretensioonikate ulaharitlaste toetamiseks ja nende “loomingu” soodustamiseks (defacto see tähendab küll meile eriti hädaohtliku “viienda kolonni” poputamist ja ussipesa põues kasvatamist), oleks tõsisemalt vaja reguleerida ametnik-ja õpetajaskonna palgapoliitikat, et panna piiri meie pretensioonideta ja tagasihoidlikuma, kuid kultuurielu baasina seda olulisema haritlaskonna suurema osa vaesumisprotsessile. Viimane nähtus on selleks küllalt tõsine probleem, et koguda süstemaatset ülevaadet meie “keskmise” haritlase eluolu kohta. [---] Ühtlasi on viimane aeg lammutada eelarvamused, nagu kõlbaks ja sünniks haritlasel oma “seisuse” kohaselt ainult “peent” ja “nooblit” tööd teha. Sellist eelarvamust süvendavad meil kõige enam just kohvikukultuurlased-tööpõlgurid, kes ei taha oma laiskuses üldse mitte töötada ja hädaldavad siis “väärika” töö puuduse üle. Haritlaste nn. hädaabitöödele rakendamine meie asutusi armetu palgaga orjama on küll kurb ja häbiväärne nähtus, kuid kardan, et paljusid meie haritlasi iseloomustab veel häbiväärsem nähtus: nad pole üldse töövõimelised ega kõlba ühtki kohta täitma. Ärge kahtlustage, et liialdan: viimase aastakümne jooksul olen sunnitud olnud selliste töövõimetutega ülearu palju

kokku põrkama ja nende kõlbmatust isegi hädaabitöödeks kogema. Tööpõlgus ja töö distsipliinitus on raskesti parandatavad pahed, mis meile on pärandand härrasmehelik eelarvamus haritlase majanduslikust eesõigustattusest ja “kõrgemaist” funktsioonest ühiskonnas. Teiselt poolt ei tohita haritlaskonna sisemises lõhkikäristattuses alahinnata ka meie aja intelligentsile üsna rahvusvaheliselt pahaendelist kod u-mõiste ja perekonnaelu osatähtsuse järjekindlat langust. Esiteks juba mehe ja nais e vaheline kontakt on lõtvund haritlasabieludes suhteliselt üsna tugevasti ja katkeb alatasa, sageli ilma sügavamat harmooniat üldse saavutamatta. Teiseks kah tugevasti lõtvund on vanemate ja laste suhe kuni üksteisest võõrdumiseni. Kuna kooligi kasvatav mõju on pahatihti pehmelt öeldes minimaalne, siis uus generatsioon kasvab üles peaaegu omapead. Nõnda seisame paradoksaalse tõsiasja ees, et me ei tunne omaenda järglasi, kelledega aastaid koos oleme eland. Me ei tea ega oska aimatagi, milliseid üllatusi nad võivad meile järsku valmistada mõnel pöördelisel hetkel, kus paljastub äkki ja meid jahmatama panevalt nende uus elutunne, arusaamade süsteem, väärtusteadvus, maailmavaade, elamistaktika ja strateegia. Orgaanilise kontinuiteedi kadumine sugupõlvede vahel asetab normaalse ar e ng u asemelle üha sagenevamate m ur r a n - gute ja pöörete riisiko. Kui isegi ütlematta jätta täitsa õigustatud etteheited koduse kasvatuse kohta haritlasperekondades, siis kasvõi juba ajapuudus ennekõike ei võimalda ka parima tahtmise juures haritlasvanemail anduda oma laste kasvatuselle tarvilikul määral. Loomulikult see põhjustab aina arusaamatusi ja suurendab vastolusid, närveerib ja disharmoneerib meie haritlasperekondi ja kodusid õnnelikkuse meeleoludelt liiga sagedasti õnnetustunde minoori, niisama nagu seda kurdetakse tänapäeval rahvusvaheliselt. Isegi “õnnelikud skandinaavlased” ei ole oma olukorraga ses suhtes kaugeltki rahul. Kolmandaks, me ei tohi mööduda veel ühest hellast küsimusest, mis meie haritlaskodusid saatuslikult ruineerib ning otse rüvetab. See on majasõprade ja üldse nn. seltskonna probleem, eriti veel sordiinialuse aja ehk nn. vaikiva seisukorra meele-

oludes ja miljöös. Mitte asjata ei hoiata vanasõna sõpru väärtustama: ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sa ise. Eriti veel kasvavad noored otse vajavad sõprust ja peavad seda pühaks, kust aga nad leiavad omale sõpru ja millised need on? Kas sõbrad arendavad üksteist ja tõstavad oma sisekvaliteeti või soodustavad kraadelikkuse sissetungi isegi sellistesse perekondadesse, kus vanemad seda küll ei võimalda? Aga kui kaugel on meie haritlasvanemad ise kraadelikkusest oma majasõprade vastuvõttudel ja olenguil, mis on nende laste esimeseks seltskondlikuks koolituseks? Kas ei ole Schopenhaueril õigust hoiatada, et igaüks on seevõrra seltsiv, kui võrra ta on vaimselt vaene ja labane? Ja millised on üldse meie majasõbrad? Kui paljukest jätab elupraktika meile järgi selliseid sõpru, keda austame, armastame ja usaldame täiel määral, kelledega kokkupuude püsib läbi aastatepikkuste katsumuste ja mõjub vastastikku positiivselt, pakub rõõmu ja õnnetunnet, loob kõrgekvaliteetse liidu koostööks, võitluseks ja kannatuseks? Jah, siin seisame jällegi rahvusvahelise nähtuse ees: klassiline arusaam sõpradest on meie ajal hävinemas, sõpruse mõiste põeb rasket kriisi. Sõpruse mõiste on ometi ainult üks lüli neist komponentidest, mis mõjustavad tänapäevase haritlase elu- ja isiksuse allakäiku. Ja kui mina senini meie haritlast indiviidina analüüsides pidin juhtima teie tähelepanu sisemistele vastoksustelle ja lausa vastoludelle, mis nõrgendavad tunduvalt meie haritlaskonna vaimset osatähtsust ja löögijõudu, siis haritlane ühiskonnaliikmena on nõrgenend tugevasti veel selle tõttu, et just haritlaskonna isiksuse lagastumisprotsess on arenend ma kardan kaugemalle kui mass-inimestes — s.t. de facto hoopis vastupidist tulemust meie kasvatusideaalidelle! Niiviisi ma järeldan tähelepanekuist, et mitte ainult maailmavaateline ja elutundeline baas pole haritlaskonnas palju rohkem kõikuma löönd kui massis, vaid isegi haritlase iseloom ja üle kõige tema eetiline teadvus ja teotsemist reguleerivad kõlblad kriteeriumid ja normid on paiskund segi hoopis enam kui massis, jah, koguni enesekriitika ja aumõiste üldse, hoopis kõnelematta siis usaldusest üksteise vastu, mis on muutund ju nii üldiseks vastastikuseks umbusuks. See ei ole veel nii suur

häda, et sõpruse mõiste on meie ajal juba hoopis ja hoopis midagi muud kui omaaegsel — nüüd nii romantilisena tunduval — idealistliku maailmavaate ja elutunde hegemoonia ajastul. Kõige suurem häda on aga selles, et täielikult hävinemas ja kadumas on meie ajal aususe mõiste, andes piiramatta laiutamisvoli valedelle ja pettuselle ehk moodsa terminoloogiaga laimavalle demagoogialle ja süüdistavalle propagandale. Seejuures saatuslik kogu ühiskondlikule struktuurile on nähtus, et isiksuse skalpeerimine ohvriks rühmale, klikile, kambale jne. on ruineerind kõigepealt küll isiksust ennast, kuid on maksnud pärast kätte ka rühmateadvuse eetilise langusega. Üldtuntud tõsiasja illustreerigu mõningad objektiivsed katsed, mida aastate jooksul tasapisi olen teind mõningate sõprade kaasabil, et kuidagi päevapildistada või filmida meie haritlaskonna tüüpilist palet ja hoiakut eri situatsioones. — Juba mõne aasta eest kõnelesin raadios nn. Flandria õnnekettidest,4 milledega vedasin sisse Tartu eneseuhke vaimuaristokraatia, samuti ka õpetajas- ja üliõpilaskonna. Selle katse tulemustest kavatsen kirjutada kord päris teadusliku artikli, [---] kuid siinkohal olgu rõhutatud kurva tulemusena meie haritlaskonna vaimsest tasemest see reaalne fakt, et sisemist meelekindlust ja üleolekut vähemalt kasvõi kõige primitiivsemastki ebausust ei osutand ei tudengid ega professsorid, ei õpetajad ega kohvikukultuurlased, — no kelle abil ja kelle keskelt te tahate siis õige uut ja paremat haritlasgeneratsiooni kasvatada? Kui meie vaimueliit levitab aastal 1930 enesekriitikata õnnekette ja simuleerib seda tagantjärgi asja paljastumisel kergemeelseks naljaks, — no milliste “kergemeelsete naljade” vastu võib siis meie riik ja rahvas ennast kindlustatud tunda selliste enesekriitikata õnneketitajate uue kultuurilise, poliitilise või mis tahes muu moenarruse vastu aastal 1940?!

Nagu muiste levines oheldamatu ebausk, nii levineb ja vallutab nüüd “eliidi” meeli kuuldus ja klatš. Nagu ebausu kantsiks alles hiljuti veel oli vallavaestemaja, nii on nüüd kuulujuttude ja klatši parimaks levitajaks kohvik, see meie haritlaskonna vaimne vaestemaja. Just kohvikumiljöös nii Tartus kui ka Tallinnas olen teindki sellepärast palju klatši levinemise katseid igasugu haritlasrühmades ja kihtides, küll isiklikult otseteed, küll veelgi enam kaudselt teiste vahendusel. Vaatluse alla olen võtnud eri generatsioonid ja klikid, kultuurilise, poliitilise ja majandusliku elu juhtivad ringkonnad, alates vana kooli kuldburšidest kuni uue kooli “raseeritud popsideni”, nagu üks Tartu vaimu haritlane ([---]) 10. XII 1938 omaenda hingesugulasi upsaka vihaga tituleeris. Katsed grupeerisin kahte rühma: eraelu ja avaliku elu probleemid. Eraelu nähtusist jälgisin kõige süste - maatsemalt, kuidas levineb klatš ühe või teise isiku sugu-ja abielu anormaalsustest (armuke, lahutus, pummelung vuhvadega) ja kuidas usutakse kellegi majanduslikku aumeelt (rahaasjad rikkes, altkäemaksud, kroonu vargus). Avaliku elu nähtusist on kõige tülgastavamaks paisund kadeduse õhutatud intriigitsemine ja poliitiline müüdavus: üldise sosina valitsuse osalisest kriisist ühendasin katsega, keda siis kõiki peetakse õige ka kõlbavat ministrikandidaatideks, kuna jõulu ajal 1937 katsetasin ühenduses eelolevate valimistega, keda kõiki usutakse kandideerivat ühes või teises nimekirjas, hoolimatta nende senisest meelsusest ja parteilisest kuuluvusest. Lasksin liikvele ka mitmed anekdoodid, mis levinesid kulutulena, kusjuures ilmnes huvitav üksikasi: poliitilised mõistatused seevastu ei osutund elujõulisiks, vaid sumbusid kohe. Palun nüüd tagantjärele andeks meie seltskonna narritamist, mille eest võidakse teha mulle ka õigustatud etteheiteid, kuid kinnitan, et minu katsed pole olnud kuritahtlikud ega meie julgeolekut häirivad. Nad ei ole millegi poolest erinend tavalisest tuttavatevahelisest kohvikuklatšist, vaid ainult selle nii-öelda populaarsemaid j ututüüpe fikseerida püüdnud. Ja kui mul lubatakse endisaja rahvajutte koguda ja uurida, siis tunnen endal õiguse olevat ka tänapäeva seltskonnas liiklevaid jutte jälgida ja tüüpideks rühmitada, uurida nende tekkimist niihästi psükoloogilisest kui ka sotsioloogilisest lähtekohast.

Ja millised on tulemused meie tänapäeva kohvikufolkloori jälgimisel? Mida siit edasi järeldada meie haritlaste olemuse ja vaimsuse kohta? — Jah, 75% meie intelligentsist on niivõrd arenematta kriitilise meelega, et usuvad kõike, mida neile ette klatšitakse, ja 80% on selliseid, kelle kohta usutakse kõike klatši; ainult 20–25% on selliseid, kellest igasugu klatši ei usuta või kes ise kõike ei usu, mida ette räägitakse. Kuna katsealuste arv ei ulatu täie tuhandeni, siis ei ole siin protsentide statistika veel matemaatiliselt kohustav, kuid esialgse suhte ta fikseerib siiski: ta on igatahes õpetlik ja silmi avav klatšiprobleemi ühiskondlikku osatähtsust tõsisemalt võtma ja meie eliidi vastupanujõudu igasugu kuulujuttudelle (mutatis mutandis poliitilistele jne. moevooludelle) mitte ülehindama. Muidugi võiksime veel küllalt uhked olla, kui ka tervelt 20–25% selgroolist eliiti leiduks meie riigi ja rahva tulevikku kindlustamas. Aga ligemal kontrollil ja analüüsil paljastub traagilisem üksikasi: usaldust ei osutata mitte isiku pärast ega isiksuse vastu, vaid rühmakuuluvuse pärast omaenda meeste kamba vastu. Ning isegi rühmateadvuses ei seisa esikohal kaugeltki mitte maailmavaade ega meelsus, vaid domineeriv on siin üle kõige siiski samasse akadeemilisse jne. organisatsiooni kuuluvus. Kas see ei ole otse rabav paljastus koguni ka meie kurikuulsa “klikevaimu” meelekindluse kohta, kui isegi omameeste kambast ainult 20% osutub täiesti kindlaks ja usaldatavaks?! Sellises õhkkonnas pole raske kabuhirmu juba ette kujutella, kuidas mõne teise režiimi puhul kogu juhtiv eliit võib pugejaks, nuhiks ja äraandjaks saada mitte ainult oma ligemate nn. “sõprade” ringile, vaid kogu meie rahvale ja riigile. Kas olete arvestand sellise tulevikuperspektiiviga ja mida mõtlete teha selle vältimiseks, et praegune omavaheline pugemistõbi ei muutuks meie riigi ja rahva massiliseks reetmiseks võõraste meeleheaks? Ja mitu protsenti meie haritlaskonnast jääb meelekindlaks ka veel võõraste vastu?... Eelpool oleme fikseerind põhifaktorid, mis soodustavad eliidi eetilise teadvuse laostumist: usaldus üksteise vastu muutub umbusuks, kuna usaldamattus süvendab kergeusklikkust. Loomulikult tekib nüüd kurb küsimus: mispärast usutakse siis kõike kuuldust

nii kergesti? — Küllap sellepärast, et praegusel ajal tõepoolest kõike võ i b juhtuda, k i n dl a t e i ol e mida gi. Just kindlu s t u n d e ruineerumine ongi saatuslik: elu on muutund esimese aprilli naljaks. Seejuures hingeline ummistus areneb traagiliseks selles suunas, et kõike usutakse, aga kedagi ei juleta enam usaldada. Ja mida rohkem mingi režiim või ideoloogia kindlusettusetunnet süvendab, seda haiglasemaks ta terroriseerib ühiskonna hinge ja viib varem või hiljem ühiskonna psükoloogiliselt hävitavalle inkvisitsiooni-tuleriidale. Et mitte huupi targutada kindlusettuse hädaohust, pihin jälle omaenda katsest omandatud tüüpilist kogemust. [---] Ühest näitest ei kõlbavat üldistavaid järeldusi teha, aga kas see ongi nii erandlik üksikjuhus? Kas ei ole nii paljudel meie hulgast analoogilisi mälestusi ja kogemusi, et suh te d oma lähimagi ümbrusega võivad puruneda ja katkeda üsna kergekese vapustuse puhul? Ja mida oodata siis raskemate ning üldisemate vapustuste puhul? Mina olen läbi aastatepikkuse kogemuse ja jälgimise küll täitsa kindlale ja kategooriliselle seisukohale jõudnud, et igasugu eraelu kui ka ühiskondliku elu normaalsuhete reguleerimise tingimatta vajaliseks eelduseks on v a stas ti k u n e u sa l - d u s ja r e s p e kt. Kes minu vastu alatud on olnud ja keda ma ei jaksa enam usaldada, nendega ma ei hakka tülitsema ega arveid õiendama, vaid lihtsalt i g n o r e e r i n neid, niisama nagu ma ignorantsiga kohtlen iga asutist, ajakirja, kultuurilist või poliitilist voolu, režiimi jne., keda ma ei usalda ega austa. Aga kas ma isegi selles suhtes olen mingi erand? Võib-olla teostan ma seda küll järjekindlamalt, kuid kas ei iseloomusta lõppude lõpuks selline vastastikku põrnitsev ignorants üldse meie lõhenend haritlaskonna eri rindeid? Ja kas siis tõesti on vaja veel erilisi katastroofe või Jeeriku pasunaid, mis alarmeeriksid meid taipama, et meie kõigi ühishuvides on vaja j a lu l e s e a d a v a st a s - t i k u n e u s a l d u s j a r e s p e k t? Kuni seda pole teostatud, ärgu huupi loodetagu meie haritlaskonna toibumist psükoloogiliselt, poliitiliselt ega kultuuriliselt haigevoodilt, vaid oldagu valmis koristama teda surivoodilt armetusse hauda, mis jääb häbiks meie tulevikule. Sest on ju päevaselge, et võimatu on usaldada ja respekteerida pugejaid ja meelemuutjaid või kraadesid ja pät-

te, — me vajame kord ometi eetilisi kriteeriume, et teha vahet, kes kuulub meie vaimsesse eliiti ja kes mitte. Kõige öeldu sümboolseks kokkuvõtteks lubatagu veel üks võrdpilt. Olen eelpool rõhutand, et meie haritlaskonna sisemist lõhkikäristattust iseloomustab ühelt poolt tasakaalutus maailmavaatelise ja elutundelise vastolu või lihtsalt arenemattuse tõttu ja pretensioonide täitumatta jääk, teiselt poolt eetilise teadvuse laostumine niihästi kergeusklikkuse kui ka usaldamattuse suunas. Kui nn. vaimuinimene sattus vanasti hingelisse kriisi, siis ta läks seda lahendama kas kõrbesse või kloostrisse ja tuli sealt tagasi hüüdva häälega hoiatama, manitsema ja koguni “sõimama” oma patust rahvast. Nüüd ta läheb kohvikusse või kõrtsi ja tuleb sealt välja pugema ja võõraste kintse kaapima, nuhkima ja reetma oma rahvast. Kuhu selline situatsioon meid fataalselt juhib, sellele tulevikku ennustavalle küsimuselle andku vastust mälestus lapsepõlveminevikust. See oli aastail pärast 1905. a. revolutsiooni, kui sõitis meie vallas ringi potisetu ja tuli ühel ilusal suvepäeval ka vallamajja, kus mu isa oli kirjutajaks. Rahvast kogunes ümber koorma, ja setu hakkas oma kaupa reklaamina. Kuid miskipärast ta häbenes tarvitada sõna “pott” ja ütles (küllap vist peenema või moodsama terminina) “kruus”. [---] Koorem oli täis tüüpilisi vene kausse ja potte, ja kaval setu reklaamis neid siis niisama demagoogiliselt nagu nüüd nn. ideid reklaamitakse: “kõll-kõll-kõll, illos nigu isamaa!” Publik puhkes naerma, kuid mina lapsena süttisin sellest võrdlusest ja palusin oma isa, ostku see pott või kruus. Isa hakkas naljaviluks setut narritama, et pott olevat mõrane, ei kõlisevat hästi, vaid sisisevat nagu s-täht sõnas isamaa. Setu koputas uut potti ja hüüdis oma kavaluses: “kõll-kõll-kõll, kõlap nigu imämaa!” Inimesed hakkasid veel lõbusamalt naerma ja vana “Vigur” (üks armas vallavaene) heitis roppu nalja, nii et setul hakkas piinlik. Kuid ruttu ta otsis nüüd veel uue poti, koputas taas seda ja hüüdis: “kõll-kõll-kõll, kallis nigu kodumaa!” ning ostetigi siis see kallis pott või kruus odava hinnaga ära ja tal ei leitud ühtki mõra. Nüüd on toimund paari iseseisvuse aastakümnega huvitav kultuurimurrang ja osade vahetus: potisetukesi enam ei liigu, vaid setu üliõpilased töötavad Tartus ja setu majades on mitmel pool

raadioaparaat ikoonide asemel nurgas. Aga — meie haritlaskond ise on muutund nüüd otsekui potisetuks, kes pugemisi kobab ringi igasugu ideid oma elukruusi ehteks otsides ja reklaamides: “kõll-kõll-kõll, rahvuslus! kõll-kõll-kõll, vaimuaristokraatia! kõll-kõll-kõll, demokraatia! kõll-kõll-kõll, riigisotsialism!” jne. jne. Aga mis pagana viga see on — meie haritlaskruus ei kõlise enam nii puhtalt nagu setukese pott, vaid aina sisiseb veel nagu ussipesa. Mispärast? — Sellepärast, et meie hariduskruus on katki. Mõrad on sees! Mõrad on hingelised ja kasvatuslikud, mõrad on ideoloogilised ja eetilised. Ja sellepärast pole midagi parata — mõrased kruusid peavad kord varem või hiljem ikkagi purunema. Nõnda siis võib ennustada juba ette: niisama nagu Soomes, Leedus, Lätis, nõnda ka Eestis meie vanurite ja keskurite generatsioonid on annud oma parima, enamat neilt loota e i maksa. Mingit suurt missiooni nad sooritada ei jaksa ka ettenähtava Euroopa katastroofi järelkriisi aegadel. Meie vaimse ja poliitilise vabaduse ja iseseisvuse kaitsmise ja kindlustamise suur missioon kandub paratamatult järgnevaile generatsioonile — meie nii-öelda Vabadussõja aegu sündinute sugupõlvele ja nooremaile. Iseküsimus on muidugi, kuidas nemadki saavad oma ülesandega hakkama, kui tõsiselt nad seda üldse võtavad ja kuivõrd nad ise on ennekõike vabaduse ja iseseisvuse väärilised. Vaat seda ep tulebki meie nn. vaikiva seisukorra opositsioonile südamelle panna: vabaduse nõude liialdatud lärmamise asemel peaksime oma südametunnistuse ees tõsisemalt kaaluma, kuivõrd me vabadust ka ise väärt oleme. Ja kui me ise ei oska oma paiseid leplikult ravida, kas tahate tõesti, et tuleksid võõrad väljastpoolt ja opereeriksid meid seda drakoonilisemalt ilma valutuimendava narkoosita, vaid otse teadlikult meid piinates ja nautides meie valudest? * Järelsõna. Mõni nädal pärast eelseisvate ridade trükivalmis kirjutamist “Varamu” jaoks toimus Vene vägede okupatsioonimarss Eestisse 17. juunil 1940, mille varjul lavastati siis tsirkusenumbrina veel mingi halenaljakas 21. juuni “revolutsioon”. Ning alles pärast seda selgus mulle meie keskurite generatsiooni “mis-

sioon” ja elutöö armetus sellise jälkusega, mida ma siiski ei osand ette kujutella. Meie riiklikus elus senini nii ilmetuna varjus seisnud 1900. a. ümber sündinute generatsioon paljastas nüüd seda markantsemalt oma äraandlust, orjalikkust ja meisterlikku oskust segases vees kalu püüda. Mõningad neist meestest 40-ndais eluaastais osutusid poliitiliselt veel täitsa imikuiks ja tormasid õhinal ap p i (sic!), et kaosest luua süsteemi, mis kavakindlalt neelaks meid endid elavate laipadena! Oma piiritus kergeusklikkuses ja kriitilise meele puuduses liiaks paljud meie “haritlased” hõiskasid ja hosiannatasid meie riigi ja rahva matustel, nad suutsid end isegi õnnelikena tunda, sest ühe hetkega nad olid ära ostetud ja valmid teenima oma uusi ebajumalaid. Ma siiski ei suutnud ette uskuda, et mu enda kaasgeneratsioon nii haisva häbipleki jätab eesti rahva ajalukku. Teiselt poolt aga olgem seda enam valvel: kui Vabadussõja vabatahtlikud paarkümmend aastat hiljem on niivõrd pettund ja tüdinend “vabadusest” ja iseseisvusest, et hulgaviisi siirduvad oma riigi ja rahva reetjate ridadesse, siis küllap ikka selles iseseisvas Eestis pidi ka palju põhjusi olema ja põhjusi antama pettumiseks ja reetmiseks. Järelikult: õpitagu kord ometi juba uusi vigu vältima ja vanu vigu parandama! Kes aga on need, kes osutuvad veel võimelisiks midagi õppima? Kas vaimselt kängund papakesed või vaimselt veel arengujõulised ja alles elava südametunnistusega pojad? Ja kuigi ma ise olen muutund vahepeal juba vanaks, jään kindlasti oma kogemuse ja veendumuse juurde, et just puhtad noored ja massist üleskerkivad uued näod peavad tõrjuma kolikambrisse määritud hingede ja rikutud nägudega tegelinskid ning peavad võtma oma teostada meie elu edendamise tulevase Eesti nimel. Tartus, VIII 1941. OSKAR LOORITS (1900–1961) lõpetas TÜ filosoofiateaduskonna 1922, mag. phil. 1923, dr. phil. 1926, Eesti Teaduste Akadeemia liige 1938. TÜ rahvaluule eradotsent 1927–1937, dotsent 1938–1939, eesti ja võrdleva rahvaluule professori kt 1939–1941; Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja 1927–1944. Põgenes 1944. a septembris Rootsi, 1944–1947 arhiiviassistent ja 1947–1961 riiklik stipendiaat Uppsala murde-ja rahvaluulearhiivis. Akadeemias on temalt ilmunud taastrükk “Koodi Jaan: Kuidas tekivad kangelasmüüdid?” (1989, nr 9, lk 1949–1963).

“Peetud kõnena Eesti Üliõpilasseltside Vilistlaskogude Liidu Tallinna klubi koosolekul 14. XII 1938 ja korratud E. Üliõpilasseltside Liidu koosolekul Tartus 4. V 1940, kus sõja eelaimuste asemel võisin kõnelda vahepeal juba puhkendki sõja ja Vene vägede baasidesse asumise õhkkonnas. Sellest olukorrast tingitud on ka ettekande mõistukõneline ja politseivalvest kaudse kerimisega mööda põikav laad, probleemistik ise aga peaks paari aastakümne taustal veelgi järelemõtlemist põhjustama” (Oskar Loorits). Avaldatakse Eesti Kultuuriloolises Arhiivis säiliva käsikirja järgi (F 175, M 136:4, l. 102–127; artikli variante leidub nii selles säili-

kus kui ka F 175, M 58:5), autori keelepruuk on suures osas muutmata. Välja on jäetud mõned liigisiklike hinnangutega lõigud, need kohad on tähistatud nurksulgudega.

1 Oma ettekande teiskordsel esitamisel üliõpilastele Tartus puudutasin siinkohal ligemalt ka Soome, Leedu ja Läti haritlaskonna kujunemislaadi ja tulevikuväljavaateid, mis ei tundund mulle samuti mitte roosilistena: sõja jalgu jäänd sugupõlved põevad aina vaimse languse haavu.

2Vt Oskar Loorits. Oma rada: Programmartikleid uue Eesti loomisel 1934–1938. Tallinn: Kuldkiri, 1939. Toim.

3EELK vaimulik, pastor, praost ja EELK hooldaja Jaak Varik (1882–1941, mõrvatud kommunistide poolt), aastail 1917–1918 Hugo Treffneri Gümnaasiumi usuõpetuse õpetaja. Toim.

4“Need on isesorti ja rohkelt levinud ebausukirjad, milledes nõutakse sama kirja ümberkirjutamist kindlas eksemplaride arvus, ning nii saadud ärakirjade saatmist headele sõpradele-tuttavatele, kellele soovitakse õnne. Õnneketi korralik jätkamine toovatki õnne majja, keti katkestamisele aga järgnevat jalamaid õnnetus.” Vt “Dr. O. Looritsa õnneketid: Eesti haritlaskond olevat tublisti ebausklik?”. — Uus Eesti, nr 265, 30. IX 1936, lk 4. Toim.