Teater. Muusika. Kino, nr. 10, oktoober 2021

KUI SA TULED TEISE TUPPA…

Madli Pesti

„Kui sa tuled, too mul lilli”. Autorid ja lavastajad: Liis Aedmaa ja Laura Kalle. Kunstnik: Maret Tamme. Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov. Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo. Osades: Terje Pennie, Marika Palm, 110-Ann Saarepera, Tanel Jonas, Ringo Ramul ja Kiiri Tamm. Esietendus 24. V 2021 Ugala väikeses saalis. Mari-Liis Lill ja Priit Põldma, „Teises toas”. Lavastaja: Mari-Liis Lill. Kunstnik: Laura Pählapuu (Eesti Draamateater). Valguskunstnik: Emil Kallas. Helikujundaja: Andre Pichen. Liikumisjuht: Steffi Pähn. Osades: Getter Meresmaa, Laura Nõlvak, Steffi Pähn, Doris Tislar, Lee Trei, Tiina Tõnis, Anti Kobin, Sander Roosimägi ja Risto Vaidla. Esietendus 5. VI 2021 Eesti Noorsooteatri ovaalsaalis ja proovisaalis. Kevadsuvel esietendus kahes teatris kaks lähisuhte- ja perevägivalda käsitlevat lavastust: Mari-Liis Lille ja Priit Põldma dokumentaallavastus „ Teises toas” Eesti Noorsooteatris ning Liis Aedmaa ja Laura Kalle algupärand „Kui sa tuled, too mul lilli” Ugalas. Lavastuste ideed sündisid ühiskondlikult tundlikust närvist ja teineteisest sõltumatult ning loojad valisid ka teema käsitlemiseks täiesti erinevad kunstilised vahendid. Mõistagi on see teatrivaatajale ja teatrist kirjutajale lausa kandikul ette mängitud võimalus neid kahte tööd võrrelda. Vägivaldse suhte kujunemisest, äratundmisest, selle teema komplit-

seeritusest ja statistikast Eestis soovitan kindlasti lugeda mõlema lavastuse mahukast ja informatiivsest kavalehest, samuti on neile aspektidele pööratud tähelepanu lavastuste teistes käsitlustes. 1 Käesolevas artiklis hoian fookuses pigem lavastuste kunstilisi valikuid ja nende mõju vaatajale. Mustrid Kui nii Ugala kui ka Noorsooteatri lavastuste eesmärk on üpris sarnane tõsta fookusesse vägivaldsed suhtemustrid ning seeläbi võimestada kannatanuid ja muuta publik teadlikumaks —, siis selle saavutamise vahendid on täiesti erinevad. Erinevustest tuleb juttu allpool, kuid kõigepealt ühendavast. Mõlemat lavastust ühendavad teemana küsimused, kuidas lapsepõlvekodust kaasa võetu vormib meid hilisemas elus, kuidas vägivaldsed mustrid tekivad ja kuidas need edasi kanduvad. Seega, mõlemas lavastuses on fookuses mustrite kordumine ja nende katkestamise võimalus või võimatus. Kui füüsilisele vägivallale saab n-ö näpu peale panna, sellele osutada, siis vaimse vägivalla puhul tõstavad mõlemad lavastused esile selle vaikse hiilimise ja selle, kuidas vaimne vägivald kasvab (paljudel juhtudel) aegamisi üle füüsiliseks vägivallaks. Ka minu isiklik taipamine käis sama rada pidi, millele osutavad lavastuste tegijad sisukas vestlusringis 2 : vägivallal on väga palju vorme ja vaimne vägivald on salakaval. Lavastused osutavad,

kuidas vägivald hakkab vormima inimese valikuid absoluutselt kõiges, vägivaldsed mustrid kujundavadki tervet inimese elu. Vaimse vägivalla galerii on äärmiselt rikkalik ja mõneti jõhkramgi kui füüsilise vägivalla oma, sest sellele ei saa n-ö küüsi taha. „See tundub nagu armastus, aga tegelikult on vaimne vägivald,” ütleb Mari-Liis Lill viidatud vestlusringis. Kuigi mõlemad lavastused räägivad lähisuhtevägivallast, avavad nad selle kaudu laiemalt võimusuhteid, manipuleerimist, teise inimese kontrollimist, olgu siis laste ja vanemate vahelist või paarisuhtesisest. Teemale lähenemisel on mõlema lavastuse loojad alustanud sarnaselt. Mõlemad lähtuvad uurimuslikust teatrist ehk kõigepealt tegid nad kümneid intervjuusid nii vägivalla ohvrite kui psühhoterapeutide ja teiste professionaalidega, kes nende teemadega tegelevad; samuti käib uurimusliku teatri juurde kõikvõimaliku teemakohase materjali lugemine, vaatamine ja kuulamine selle kohta saab põhjalikku infot lavastuste kavalehtedest. Ugala lavastuse loojad Aedmaa ja Kalle on märkinud, et kuna intervjuudes jäi nende jaoks kõlama vägivaldsete mustrite edasikandumine, siis soovisid nad rääkida ühe perekonna 100 ning kirjutasidki sellest lähtuvalt algupärase näidendi. Noorsooteatri lavastuse tegijad Lill ja Põldma aga soovisid, et kõlama jääksid inimeste eluseigad nende endi sõnastatuna, ehk siis kasutati verbatim-meetodit. Mõistagi haakub see lavastaja Mari-Liis Lille loojakäekirjaga: tema kontol on ju juba mitmed verbatim-näidendid, milles ta tähelepanuväärselt jätkab ja uuendab merlekarusooliku elulooteatri traditsiooni. 3

Nad näevad mind „Kui sa tuled, too mul lilli” räägib 100 ühest neljalapselisest perekonnast. Pereisa, armastatud ja tunnustatud dirigent, on aasta tagasi elavate seast lahkunud. Pereringis see mees alandas ja peksis naist ja lapsi. Meile näidatakse vales ja varjamises elanud naist (Terje Pennie tundlik osatäitmine), isa mustrid üle võtnud vägivallatsejat poega Aleksandrit (Tanel Jonas), allasurutud alkohoolikust suss-poega Orpheust (Ringo Ramul), enesevigastajast suhtesuutmatut tütart Helenat (Marika Palm) ning raamjutustusena „Väikest Merineitsit” lemmikmuinasjutuna lugevat vägivalla ohvrist tütart Kaja (110Ann Saarepera). Narratiivsel tasandil on fookus neil neljal täiskasvanud lapsel ja vajalikul hulgal kõrvaltegelastel, kes näitavad nende elumustreid (abikaasad, ämmad, lastekaitsetöötajad). Lavastuse peateemaks saab vägivaldsuse võime läbistada põlvkondi: tõuseb esile, kui raske on lastel vanemate käitumisliini katkestada. Põlvkondlikkus mõjub kui spiraal: vägivald keerdub põlvkondade kaupa aina edasi ja edasi. Ühena paljudest alateemadest on oluline esile tõsta küsimus avalikust fassaadist: justkui oleks geeniusele (lahkunud kuulsale dirigendile) kõik lubatud kas geeniused võivad alandada ja peksta? Tegijate vastus on mõistagi kindel ei, kuid läbi dirigendi abikaasa ehk ema tegelaskuju näidatakse ka vabandavat, vägivalda pisendavat suhtumist. Ema jäi isa kõrvale vaatamata kõikidele toimunud õudustele, kuid sellega on ta vastutav oma laste ees: lapsed, kes peavad vaatama oma vanemate vägivallatsemist, on samuti ohvrid. Mõlemad lavastused tegelevad lavaliste kujundite otsimisega: Liis

Aedmaa ja Laura Kalle püüavad koos kunstnik Maret Tammega anda edasi lõksus viibimise tunnet, väljendada vägivalla hiilivat olemust, kuni järsku on seda nii palju, et kogu tuba on täis. 4 Selleks kujundiks leiti kivi: mustad kaljurahnud liigutatakse hiilivalt etenduse ajal lavale. Järsku, esimese vaatuse jooksul, on ka publiku sissepääsu ette ilmunud hiiglaslik rahn põgenemisvõimalus on ära lõigatud! Vaheajale pidime minema varuväljapääsust, kuid vägivalla ohvritel sageli polegi varuväljapääsu. Mustrite kujundile on Ugalas lähenetud otse, see tähendab, et laval ongi mustrid: esiletükkiva lillemustriga taustakangas, sama mustriga diivan ja lamp. Emal on seljas kostüüm, milles ta sulandub diivanisse, sobitub

mustrisse, väljapaistmatult, esiletükkimatult. Ema oligi dirigendist abikaasa jaoks nähtamatu mööblitükk ja kodumasin. Kujunditest on kõnekas veel ka olukord, kui kontrolliv, psühhoterroriseeriv, vägivaldne mees (Ringo Ramul) paneb naise Kaja (110-Ann Saarepera) sinisele silmaalusele ja punase-sinise-vöödilisele kaelale puudrit, et katta peksmise jäljed: paar naeratab, fassaad on taas laitmatu. Mõjuv on ka sama paari burgerisöömise stseen, mis toob eriti lõikavalt esile, kuidas vaimne vägivald, manipulatsioon ja kontroll hiilib suhtesse märkamatult ja vaikselt. Mees viib naise imehead burgerit sööma, samas osatab seda söömist ja peagi kingib naisele sõrmusekarbis mõõdulindi ja näitab, kuidas naine

peab oma piha ümbermõõtu iga päev mõõtma hakkama. Näitlejatest saabki just Ringo Ramul tänu kahe vastandliku tegelase mängimisele sooritada kõige põnevama ümberkehastumiskaare: Kaja vägivaldset meest kehastab Ramul silmakirjalikult kurikavala silmavaate ja muigega, poeg Orpheusena on ta veenev oma voolavuses, allasurutuses, aga samas otsustavuses paisata perekondlikul koosviibimisel probleemid emale otse näkku. Lavastuse kulminatsiooniks saab olukord, kui perekond istub isa sur-ma-aastapäeva puhul ümber laua ja kõlama hakkab saksakeelne mitmehäälne hommikulaul. See laul äratab valus-magusad-helged lapsepõlvemälestused, muutub millekski, mis ühendab kõiki neid katkisi inimesi. Lavastuse kompositsiooniline häda on mitu lõppu päris lõpus ilmub Saarepera kehastatud Merineitsi, kes on justkui koondkuju kõikidest nähtamatutest, vägivalla all kannatavatest naistest: „Ma haaran juurtest kinni ja voolan mööda juuri üles maapinna poole, vartesse, lehtedesse, pungadesse, õitesse. Terve roosipõõsas saab mind täis. Hommikul lähevad lapsed kooli, ema ja isa lähevad tööle, naabrinaine turule ja kõik nad vaatavad mind. Nad panevad mind tähele. Nad näevad mind. Nad näevad mind.”s Vormiliselt mõjuvad nii näidend kui ka lavastus veidi ebaühtlase ja laialivalguvana oma sisuliinide rohkuses ja kujundite ülekülluses. Nelja lapse ehk nelja erineva suhtemustri sissetoomine toimib kokkuvõttes kordavana, nii et vahest oleks kasulik olnud rakendada lemmikutest loobumise kunsti nii sisuliinides kui ka kujundiloomes. Liis Aedmaa on varem kirjutanud suurepärase, dokumentaalsel

ainesel põhineva „Emadepäeva”, mis oli temaatilis-stseenilise ülesehitusega näidend. „Kui sa tuled, too mul lilli” jääb otsustamatult kahe vormi vahele, soovides olla ühtaegu nii lineaarse narratiiviga kui ka temaatilis-stseenili-se ülesehitusega. Selline otsustamatus ei tööta ehk kõige paremini lõpptulemuse heaks. Jälg Mari-Liis Lille dokumentaallavastuste rida on olnud põnev jälgida. Ta on töötanud erinevate dramaturgidega, seekord on kambas Priit Põldma. Lavastusel „Teises toas” on nutikas pealkiri. Esiteks töötab see etenduse tasandil: esimene vaatus toimub kahes eri „toas”, Noorsooteatri proovisaalis ja ovaalsaalis, ehk siis pool publikust ei tea, mis toimub teises toas. Mari-Liis Lille lavastusi näinutele on see, et lavastuse mingit osa ei näe kõik vaatajad, juba tuttav võte (näiteks depressioonist rääkivad „Varesele valu...” ja „Harakale haigus...” korraga Draamateatris ja Linnateatris ning lõimumisteemalise lavastuse „Teisest silmapilgust” algus nii Vene teatris kui ka Linnateatris), kuid see on alati kontseptuaalselt läbi mõeldud ja sisuliselt põhjendatud. Seega ei mõju võte kordusena, vaid iseloomustab Lille lavastajakäekirja. Lisaks on pealkiri muidugi ka kujund vägivaldsele suhtele: kuulatud lugudest saame teada, et sageli ei hoolita perekonnasiseseltki, mis toimub teises toas (üks intervjueeritutest räägibki, et „see toimus alati kuskil teises toas”), rääkimata siis veel sellest, et ühiskond ei tea, mis toimub vägivallatseja „teises toas”. Aastakümneid on see teema lükatud „teise tuppa”, meie ühiskonnana ei taha sellest kuulda ega teada. See olukord on muutumas.

Lavastuse tegijad avaldasid, et ka nemad otsisid lavalisi kujundeid (nagu Ugala lavastuse loojadki) ja soovisid, et tegelased (ehk päris inimesed oma päris lugudega Noorsooteatri näitlejate ettekandes) ilmutaksid oma siseilma läbi poeetilise kujundi. 6 Ovaalsaalis näemegi kiiksuga kujundeid: ühes klaasvitriinis, nagu muuseumis, on välja pandud punane sõrmusekarp, milles lebab väike hõbedane kirves; teises vitriinis on eksponeeritud jäme, ähvardavalt ja löögivalmilt mõjuv püksirihm. Taamal punased poksikindad hoidisepurkides ja peenikeseks näritud jalgadega tool. Lava ääres seisab parkett- või linoleumsein, nurgale visatud kaltsuvaip: kujund on küllap inspireeritud ühest loost, kus räägitakse, et löömise tõttu sai põrand

ja seal lebamine väga tuttavaks. Seina ääres seisab puidust klaaskapp lõhutud nõudega, selle ees pesurest, mille küljes ripuvad kettidena pesulõksud. Veel näeme pestud, triigitud ja kokku lapitud meeste triiksärkidest torni, triikimislauda, kus sulab jääst triikraud, meikimislauda meigivahendite ja veiniklaasiga. Koos kunstnik Laura Pählapuuga on leitud jõulised, ambivalentsed kujundid. Kogu lava mõjub kui naise kuningriik. Kodu vägivalla keskus. Kujundina hakkab tööle ka terve ovaalsaal, mille aknad on teises vaatuses paljastatud. Publik on vist harva osa saanud sellisest vaatest Tallinna vanalinna punastele katustele. Meile avaneb avar vaade välja. Kolm näitlejat istuvad kõige kõrgemal aknaorvas,

köis ümber piha. Ühel hetkel laskuvad nad mööda köit alla, mis mõjub kui sümbol vägivaldsest suhtest põgenemisele. Lõpus liigub kogu trupp välja rõdule, üksik õhupall triivib aknast mööda, trupp kallistab lootusrikas ja helge lõpp. Esimese vaatuse proovisaali on oodatud noor publik ja sellele vastavalt on jaotatud ka räägitavad lood: ovaalsaalis on jõhkramad, seksuaalvägivallaga seotud lood, kohe kõrval asuvas proovisaalis aga esitavad näitlejad laste ja noortega sündinud lugusid. Proovisaali on kunstnik Pählapuu loonud efektse kujunduse: ruumi seinad-laed-põrandad on kaetud

eri suuruses siniste õhupallidega. Vägivaldses suhtes olijad elavad justkui hapras õhupallimaailmas, mis võib iga hetk pauguga katki minna. Etendajad hakkavad õhupalle purustama, publikus on tajuda hirmu paugu ees: leidlik kujund vägivallahirmust. Me näeme pauku tulemas, me katame kõrvad, me ei taha seda pauku kuulda ega füüsiliselt kogeda. Näitlejad purustavad õhupalle mitmel moel: ukse vahele jättes, käte vahel surudes, keha ja küünarnuki või kahe keha vahel pressides, nõelaga torkides, välgumihkliga kuumutades, peale hüpates jne. Kõik pallid ei lähe katki, kõik inimesed ei pääse vägivaldsest suhtest. Igast õhupallist

jääb järele prügi: igast purunenud suhtest jääb alati midagi alles. Aga mida veel saab õhupallidega teha? Õhupallibändi! Ühtäkki hakkab ukse vahelt üksteise järel etendajaid sisse imbuma ja nad hakkavad õhupalle rütmiliselt taguma, kiiksutama, kääksutama. Kui proovisaalist rändab publik ovaalsaali, jätkavad ka sinised õhupallid oma teekonda sinna; hiljem näeme üksikut pallikest lendamas akna taga. Sinised õhupallid mõjuvad siin kui vägivalla all kannatajate pisarad. Mari-Liis Lill, olles ise näitleja, on ilmselt ka hea näitejuht. „Teises toas” on tema seni käsitletud teemadest küllap raskeim, kuid rõõm on näha, et Noorsooteatri eriilmeline ja erineva taustaga trupp sai lugude esitamisega hakkama niivõrd ühtlasel tasemel. Etendamine on siin kõige paremas mõttes ilmutamine ja see tundub lähedane Merle Karusoo meetodile. Kuigi

tegelased omavahel ei suhtle (kui esinebki mõni paar, ohver ja vägivallatseja, siis nad esitavad monolooge, mitte dialooge), tundub trupp ühtne ja kõikide lood on detailselt läbi tunnetatud. Kedagi näitlejatest esile tõsta polegi kohane, kuid kui seda siiski teha, siis erakordselt klaarilt ja hingeminevalt esitasid lugusid Doris Tislar ja Steffi Pähn, vägivallatsejana tegi tundliku esituse Sander Roosimägi. Sellist näitlemist publikuliikmena vastu võttes ütleksin, et näitlejad olid justkui läbielamisest kaugemale läinud: see oli läbielamisest läbi minek, aga samas polnud see ka võõritav näitlemine. Seega, ei Stanislavski ega Brecht, vaid tegelase karge ilmutamine. Nagu dramaturg Priit Põldma on sõnastanud 7 , ei huvitanud tegijaid mitte vägivald iseenesest, vaid see jälg, mille vägivald inimesse jätab. Mulle tundus, et see jälg ilmutas end kõikides etendajates.

Kui võrrelda nende kahe uurimusliku lavastuse loomise strateegiat ja mõju publikule, siis on need põnev tõestus sellest, kuidas dokumentaalne, verbatim-meetodil esitatud materjal lõikab hinge palju tugevamalt kui fiktiivselt üles ehitatud lugu. Kuigi võimalik, et kokkuvõttes on eelistus maitse asi: kellele terviklik fiktsioon, kellele lugude kaleidoskoopiline paljusus; kellele poeetiline keelekasutus, kellele eristiililine argiväljendus. Lõpuks võiks küsida, et kui lähisuhtevägivallast on kirjutatud ohtralt raamatuid ja artikleid, esitatud kontserte ja tehtud näitusi, siis mis võiks olla teatri eelis selle teema käsitlemisel. Nõustun autorite vestlusringis esitatud mõtetega: kuna teatris tegeldakse inimese emotsionaalse paletiga, siis puudutatakse seal tema emotsionaalset keha. Teater võib tuua käsitletava teema „läbi naha”, kasutades seejuures kõikidele meeltele mõjuvaid kunstilisi vahendeid. Samuti on oluline jagatud kogemus, sest teatris oleme koos samas ruumis. Kuigi näitleja ei vahenda meile lavalt oma isiklikku kogemust, tuleb see vahendatud kogemus meile ühises ruumis viibides siiski lähedale. Sõnum, mis mõlemas lavastuses kõnetab, on see, et oma psühholoogiliste mustrite kaudu puudutab vägivald meid kõiki ega ole kellegi teise probleem seal kuskil kaugel. Ehk siis kui lavastuste pealkirjad lõpukujundiks appi võtta tegijad ulatavad meile mõtteliselt käe, et kui sa tuled, siis astu teise tuppa ja vaata, huvitu, hooli sellest, mis seal teises toas toimub. Ja hoolitse selle eest, et meie kaaslastest ei saaks kõveraid ja kuivanud potitaimi.B

Viited: 1 Vt nt Mari-Liis Lill 2021. Kas sul on täna „vaimsest” vabastus? Eesti Päevaleht 2. 111. 2 Lähisuhtevägivallast ei räägita, sest see toimub kodus kõige lähedasemate vahel. Näib patt seda maailmaga jagada. Eesti Ekspress 31. V 2021. https://ekspress. delfi.ee/artikkel/ toimub-kodus-koige-lahedasemate-vahel-naib-patt-seda-maailmaga-jagada 3 Vt Lille loomemeetodi kohta nt: Madli Pesti 2017. Millal Eestimaa mu käest lahti lasi? Maria-Lee Liivaku ja Mari-Liis Lille „Väljast väiksem kui seest” Endla teatris. Teater. Muusika. Kino, nr 4. 4 Lähisuhtevägivallast ei räägita… 5 Liis Aedmaa, Laura Kalle. Kui sa tuled, too mul lilli. Näidendi käsikiri. Eesti Teatri Agentuur. 6 Lähisuhtevägivallast ei räägita… 7 Samas. 8 Osutus kunstnik Flo Kasearu meeldejäävale kujundile tema koduvägivallateemalisel näitusel „Elust välja lõigatud” Tallinna Kunstihoones, 9. I 28. 111 2021.

„Kui sa tuled, too mul lilli”. Kaja — Ilo-Ann Saarepera ja Prints — Ringo Ramul.

„Kui sa tuled, too mul lilli”. Helena — Marika Palm ja Kaja — Ilo-Ann Saarepera. Maris Saviku fotod

„Teises toas". Iiris — Doris Tislar.

„Teises toas". Brent — Sander Roosimägi. Siim Vahuri fotod