Kodumaa : nädalaleht, nr. 22, 1 juuni 1977

NB! Tekst võib sisaldada vigu. Loe lähemalt...

Paranda seda teksti. Logi sisse raamatukogu kasutajatunnuse, ID-kaardi või Mobiil-ID-ga

REVOLUTSIOONI LIPUKANDJAID

70 AASTAT OSKAR ABORI SÜNNIST

Rahva kõnekäänd ütleb, et kuhi võtab heinu ja annab heinu. Ka revolutsioon võtab inimesi ja annab inimesi. Heinakuhi ei saa anda heinu rohkem, kui sinna on pandud. Revolutsioon aga, vaatamata ohvritele, annab võidu puhul tagasi palju- ja paljukordselt. Lenin nimetas revolutsiooni töörahva pidupäevadeks. Alles neil päevil näeme, millised jõud on seda pidu ette valmistanud ja millised anded avanevad kõige harilikemais tööinimestes uue korra rajamisel. Ka Eestis tõi 1940. aasta revolutsioon avalikkuse ette tuhandeid inimesi, keda varemalt tunti suhteliselt kitsas ringis. Nii kodanliku demokraatia kui ka Pätsi diktatuuri tingimustes oli revolutsiooniline töölisliikumine Eestis olukorras, kus tema tegelaste nimed kõige sagedamini esinesid salapolitsei ettekannetes ja kohtutoimikutes. Üks nende hulgast oli Oskar Abori, kelle sünnist 3. juunil möödub 70 aastat. O. Abori pärines Rakverest, kus ta vanemad elatusid juhutöödest. õige noores eas asus ta kingsepaametit õppima ja töötas sel alal 1940. aastani. Töölisliikumises hakkas osalema 1932. aastal, astudes Virumaa Tööliste Üldühingusse, kus peagi valiti juhatuse liikmeks. Kaitsepolitsei aktides on ta juba tol ajal märgitud kui «aktiivne kommunistlik tegelane». 1935. a. asus O. Abori Tallinna, kus ptegi astus ühendusse meie partei kohaliku organisatsiooniga, mis töötas D. Kuzmini juhtimisel. Siin tegeles ta Nahatööliste Ametiühingu ja Tallinna Ametiühisuste Tarvitajate Ühisuse juhatuses, võttis osa Rahvusvahelise Revolutsiooni võitle jäte Abistamise Organisatsiooni (MOPR) tegevusest, vabatahtlike värbamisest ja saatmisest Hispaania kodusõtta vabariiklaste toetamiseks, illegaalse kirjanduse levitamisest. 1938. aasta mais O. Abori areteeriti ja pärast paarinädalalist vangistust saadeti Tallinnast välja Viljandisse. Seal jätkas ta tegevust Viljandi ametiühingutes, tööliste spordiseltsis «Võitlus» ja kultuurühingus «Idee». 1938. aasta juunis võeti ta vastu EKP liikmeks. O. Abori oli Viljandis silmapaistvamaid töörahva väljaastumise organiseerijaid 21. juunil 1940. aastal, mille tulemus oli K. Pätsi diktatuuri kukutamine. Kommunistliku partei legaliseerumisel töötas ta partei maakonna-organi-saatorina ja valiti peagi Viljandi maakonnakomitee esi-

meseks sekretäriks. Riigivolikogu valimistel 1940. aasta juulis saatsid Viljandimaa töötajad O. Abori sinna oma esindajana. Need olid uue maailma rajamise töörohked ajad. Partei ja kommunistlike noorte organisatsiooni tugevdamine, uue riigiaparaadi loomine, tööstuse ja teiste majandusharude natsionaliseerimine ning nende töö korraldamine uutes tingimustes, maareform, haridus- ja tervishoiusüsteemi reorganiseerimine ja tuhanded teised küsimused tuli lahendada töörahva võimu rajamisel. Suuremal või vähemal määral nõudsid need kõik maakonna ulatuses parteikomitee esimese sekretäri suunavat osavõttu ja vahel otsustavat sõna pisiasjadeski.

Mäletan, 1941. aasta talvel kord Viljandis viibides istusime juba keskööle läheneval tunnil O. Abori kabinetis ja arutasime kaubandusprobleeme. Vaatamata hilisele ajale tilises aeg-ajalt telefon kirjutuslaual. Kuulsin muuhulgas, et helistati paarikümne kilomeetri kaugusest asulast ja paluti saata kiires korras auto, kuna oli vaja kedagi naiskodanikku toimetada haigla sünnitusosakonda. O. Abori mitmekordse energilise telefoniväntamise järel saadetigi auto kohale. Pisiasi? Kahe inimese elu kaalulolek ei ole pisiasi! Ja kelle poole peavad tööinimesed äärmise häda puhul pöörama kui mitte oma partei poole. O. Aboril ei olnud liialt kirjatarkust. Selle-eest oli tal küllaldaselt töömehe loomulikku taipu ja mõistust, lisaks sellele tahtejõudu ja visadust, mida esimesel pilgul ei teadnud eeldadagi selles väliselt kiduras kehas. Viljandimaa oli keerukas maakond, kus klassivahekorrad olid terava-

mad kui paljudes teistes kohtades Eestimaa pinnal. Esimesest löögist toibununa hakkas klassivaenlane peagi hambaid näitama. Rahu ajal piirdus see peamiselt urisemisega ja aia värava vahelt haukumisega. Sõja puhkedes hakati aga juba otseselt hammustama. Mitmel pool astusid tegevusse bandiitlikud salgad, kelle mässukihu rahustamiseks tuli organiseerida hävituspataljon, mille moodustamisel ja juhtimisel pearaskus lasus jällegi esimesel sekretäril, kes oli ka maakonna kaitsekomitee esimees. Fašistidest sõjahordide lähenedes taganes O. Abori koos hävituspataljoniga lahinguid lüües Virumaale ja sealt Narva, kus ta määrati formeeritava Narva töölispolgu ühe pataljoni komandöriks. Edasi viis tee Leningradi, kust ta 1941. aasta oktoobris haigena evakueeriti Nõukogude tagalasse. Punaarmee eesti rahvusväeosade loomisel oli O. Abori üks esimesi, kes ilmus 1942. aasta jaanuaris kohale ja asus tegevusse ühe laskurpolgu parteibüroo sekretärina. Kuid sõjaväkke ei saanud ta tervislikel põhjustel jääda kauaks. Ta lähetati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu volinikuna evakueeritute abistamisele Tatari ANSV-sse. Pärast Eestimaa vabastamist asus O. Abori 1944. aasta sügisel jällegi Viljandimaa parteiorganisatsiooni juhtima. Sisuliselt tuli teist korda taastada nõukogude võim; sõda kestis ning nõudis kõigi ja kõige mobiliseerimist võidu saavutamiseks. Raske haigus — tuberkuloos — süvenes omakorda, sest neis oludes polnud O. Aboril aega mõelda korralikule ravile. Mäletan teda neilt päevilt: oma kurnatud keha tööle sundimiseks tuli kõvasti tahtejõudu pingutada. 1945. aasta kevadel tuli tal siiski loobuda maakonnakomitee sekretäri täit pinget nõudvast töökohast. Puhuti tervist parandades, vahepeal mõnda aega jällegi töötades, vedas ta veel paar aastat, kuni 1948. aastal lõplikult tuli tööst loobuda. Veel kümme aastat pidas ta võitlust haigusega, 7. septembril 1958 aga, parimais töömeheaastais, sulgus elu maine ring. See oli täisverd töömehe elutee, kes oma tegevusega tõestas, et vajaduse korral tõuseb töörahva seast hulgaliselt lihtsaid inimesi, kes suudavad edukalt juhtida vastutavaid riigi-, partei- ja majandusorganeid. Temasarnaste töömeeste peal seisab meie sotsialistlik maailm.

Hendrik Allik