Pärnu Postimees, Number 72, 16 April 2009

6 16 . APRILL 2009

TEEMAD :

Telefon 447 7090 uudised @ parnupostimees . ee www . parnupostimees . ee

AJALUGU

AJALUGU

lk 6

TARBIJA

lk 7

24TUNDI

lk 10

Kolonel Viktor Koerni langemine Audru all oli mõttetu kaotus , hoopis olulisem oli tema katse püüda moodustada Eesti Vabariigi valitsus ja panus Pärnu linnas ja maakonnas halduskorralduse taastamisel .

PÄRNU POSTIMEES

Kas rumal-upsakas kolonel või rahvuskangelane ?

Aino Lepp , kodu-uurija ja vabadusvõitleja

Mind ajendas sõna sekka ütlema 2 . aprillil Pärnu Postimehes ilmunud Olaf Esna artikkel ” Audru lahing . Miks hukkus kolonel Koern ?“.

Oma raamatus ” Vabaduse hinnaks on elu “ piirdusin ma 1941 . aasta Audru sündmuste puhul paari lausega , sest neist on pikalt ja põhjalikult kirjutanud mitu autorit .

Kolonel Viktor Koerni organiseeritud Pärnu Omakaitsesse kuulusid 1941 . aasta juulis peamiselt kunagised aktiivsed kaitseliitlased , kes hakkasid juhtima spontaanselt tekkinud metsavendade salku . Omakaitse võitlust kajastavates dokumentides nimetatakse neid , kes vabatahtlikult asusid võitlema punaste vastu , partisanideks .

Esimesed metsavendade salgad tekkisid Pärnumaal . Üks selli-

seid

salku võitles 19 . juulil 1941 Audrus kolonel Koerni juhtimisel . Au talle ! Ma ei saa nõustuda Olaf Esnaga , kes arvab , et kolonel ei oleks pidanud astuma võitlusse , vaid pagema vaenuväljalt , sest tema alluvuses ei sõdinud sõjaväelise väljaõppe saanud rügement , vaid mõnikümmend adra tagant või heinakaarelt tulnud patriootiliselt meelestatud ja nigela relvastusega meest .

17 . juulil 1941 . aastal vabatahtlikult Punaarmee vastu võitlema läinud Lõuna-Pärnumaa partisanide nimekirjas on märgitud 67 mehe sünniaeg , elukoht ja nende valduses relvade nimetused ning numbrid . Vanim vabatahtlik oli sündinud 1903 . aastal , noorim 1924 . aastal .

Tõenäoliselt võitlesid paljud neist 19 . juulil Audru lahingus koos audrulaste ja teiste ümbruskonna valdade meestega . Pärast lahingut jätkasid nad võitlust koos sakslastega . Kui verivaenlane oli Eestist välja pekstud , tulid nad tagasi koju ja astusid Omakaitsesse .

1941 . aasta detsembris koostatud Pärnumaa piirides maetud langenud eestlaste koondnimekirjas on ära toodud Saksa sõjaväe koosseisus langenud , partisanisalkadesse kuulunud langenud ja bolševistliku terrori ohvrid matmiskohtade järgi ringkondade kaupa .

Selles on märgitud , et partisanisalka kuulunud reamees Jaan Hanson langes Audru Liiva külas 19 . juulil 1941 ja on maetud Va-na-Pärnu kalmistule . Arvo Säde on langenud samuti 19 . juulil Audru vallamaja juures ja maetud Karuse kalmistule . Kolonel Viktor Koern on samuti kantud langenud partisanide nimekirja . Tema langemise kuupäevaks on märgitud 19 . juuli 1941 ja ta on maetud Pärnu sõjaväekalmistule .

Hansoni sõjaväeline auaste – reamees – annab alust arvata , et ta oli kaitseliitlane ja hävituspataljonlased tabasid vana , relvastatud patrioodi , kui ta oli teel Audrusse . Sama juhtus ilmselt Lihula mehe Sädega .

Võitlus ei käinud üksnes Audru jõe ääres , vaid vaenupooled varitsesid üksteist kogu piirkonnas . Arvan , et nimekirja koostaja kandis Hansoni ja Säde põhjendatult Audru lahingu ohvrite hulka .

Arvo Säde maeti Audru vallamaja ette põllule . 12 . novembril 1941 ekshumeeriti tema haud Audru jaoskonnaarsti juuresolekul . Laip anti üle Säde isale , kes mattis poja Karuse kalmistule .

Sellest järeldus : 19 . juulil 1941 võttis Audru lahingust osa metsavendade salk ja seda juhtis kolonel Koern . Minu raamatus avaldatud andmed Jaan Hansoni ja Arvo Säde kohta ei ole fantaasia , vaid tuginevad arhiividokumentidele .

Valus oli lugeda Olaf Esna Ervin Martinsonile omases stiilis kirjeldust Viktor Koerni hukkumisest .

Vaenuväljal ei saa sõdur valida kohta , kus kuul teda tabab . See , et kolonel Koern sai kuuli pähe kesapõllul sõnnikuhunnikute vahel , ei vähenda tema kangelasteo väärtust .

Kodu-uurija Aino Lepa arvates võitles kolonel Viktor Koern salga metsavendadega Audru lahingus . Urmas Luik

Veel kord Audru lahingust ajaloolise selguse mõttes

Olaf Esna , bibliofiil

K urb on lugeda , kuidas endise aja kombe kohaselt silte kleebitakse ja fakte väänatakse ning püütakse neid jõuga paigutada enda loodud süsteemi .

Audru lahingus ei osalenud enam metsavennad , vaid omakaitselased , kellest osa võisid olla kunagised metsavennad .

Pärast 8 . juulit 1941 , mil Pärnu ja enamik Pärnumaast vabanes punavõimust , algas sedamaid Omakaitse organiseerimine . Kokkuleppe kohaselt loetakse Pärnumaa Omakaitse asutamiskuupäevaks 3 . juulit 1941 . Ametlikku organisatsiooni kui sellist siis veel ei eksisteerinud , aga sellega võib kuidagi leppida , sest tegemist oli oma ( de ) kaitsmisega ja , relv käes , hakati vastu regulaararmeele , miilitsale ja hävituspataljonile .

Kõikide omakaitselaste nimetamine metsavendadeks ehk partisanideks on meelevaldne . Ristime kõik eestlased , välja arvatud punavõimuga kaasaläinud , metsavendadeks , saaks neist veel mitu paksu ja kallist raamatut kirjutada .

Kõikides minu silma alla sattunud kirjatükkides on ainus Audru lahingus langenud eestlane kolonel Viktor Koern VR II / 3 . Kust ilmusid äkki Jaan Hanson ja Arvo Säde ?

Mõrvatud või langenud ?

Emeriitprofessor Herbert Lindmäe raamatus ” Suvesõda Pärnumaal “ ( Trt , 2006 ) on leheküljel 414 kirjas : ” 19 . juulil oli enamlaste terroriohvriks Liiva küla Kuuse talu peremees Jaan Hanson ( 77 = 27.06.1864-19.07.1941 ). Ta suri lasuvigastusest peas . Jaan Hanson on maetud EELK Elisabeti koguduse Vana-Pärnu kalmistule .“

Viide 586 viib meid raamatuni ” Punane terror “, mille on koostanud Mart Laar ja Jaan Tross ( Stockholm , Välis-Eesti & EMP , 1996 ), kus terroriohvrite nimekirjas leheküljel 186 on lühidalt :

Olaf Esna arvates oli kolonel Viktor Koerni roll Audru all olematu . Ants Liigus

“ Hanson , Jaan , Pärnumaa , 19.07.1941 .”

Viide 768 juhib Lindmäe raamatu surmakuulutuste leheküljele ja seal on antud “ UE 18.07 . 1942 ”.

Avame Pärnu ajalehe Uus Elu 80 . numbri 18 . juulist 1942 . aastast ja leheküljelt 3 loeme : ” 19 . juulil 1941 . a . bolševike poolt mõrvatud Jaan Hanson ’ it tema I-sel surma-aastapäeval mälestavad omaksed “.

Sapienti sad . Kas on vaja selgitada , milline vahe on mõrval ja lahingus langemisel ?

Kus aga mõrvati Jaan Hanson ? Eeltoodud materjalides pole selle kohta mingit vihjet . 1942 . aastal ilmus ajalehes Uus Elu läbi kaheksa numbri järjelugu ” Pärnu Omakaitse võitluste keerises “.

Lehes number 95 , laupäeval , 22 . augustil 2 . leheküljel on kirjas : ” Abirühma kohale jõudes alustati kohe lahinguvälja kammimist , et leida võssa pugenud või haavatuna mahajäänud punalindimehi … Jõeäärses lepavõsas lamas vaname-

he

laip , kõverkepp kangestunud käes .“

Teisi sellel päeval mõrvatud mehi pole Audrus registreeritud , seega oli see vanamees Jaan Hanson . Audru lahingut polnud varem nagu mingit laulupidu välja kuulutatud , kuhu kepiga ” relvastatud “ patriootilised taadid oleksid saanud tõtata . Küll põgeneti punaste eest .

Praegu pole teada , mis põhjusel Hansoni ja hävituspataljonlaste teed ristusid .

Arvo Säde ei seostu Pärnumaaga

Herbert Lindmäe ei seosta Arvo Sädet Pärnumaaga . Temast pole samuti juttu Mati Mandeli Eesti ajaloomuuseumi väljaandel ilmunud raamatus ” Kurjuse aasta Lõuna-Läänemaal 1940-1941 “ ( Tln , 2007 ). See raamat on spetsialiseerunud tsiviilelanike vastu sooritatud kuritegudele ega kajasta otsest lahingutegevust .

Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni väljaandes number 12 ” Pro Patria . Auraamat Teises maailmasõjas langenud Eesti vabadusvõitlejatele “ ( Trt , 1998 ), on A . Säde kirjas . Raamatu on koostanud kapten Aleks Kurgvel ja professor Herbert Lindmäe . Leheküljel 208 on kaks rida : Säde , Arvo . VTÜ Lihula . + 17.07.1941 . A . EVTLT 1942 .

Dešifreeritult : Lihula V / abatahtlik / T / uletõrje / Ü / hing ja A / llikas / - / bülletään / E / esti V / abatahtliku / T / uletõrje / L / iidu / T / eated /.

” Suvesõda Läänemaal “ ei ole veel ilmunud , seepärast tuleb kasutada kõrvalteed . Raamatus ” Sortside saladused I “ ( Tungal , 1992 ) on Audru lahingus osalenud Edgar Kostabi mälestustes read : ” Öösel vastu 18 . juulit / seega 17.07 .) sõitsime Tallinnast välja ja jõudsime sama päeva hommikul ( seega 18.07 .) kella 10 paiku Lihula silla juurde . Lihula ümbruse talud põlesid alles . Teisel pool silda , maantee kraavis vedeles 5-

6 laipa kaitseliidu ja raudteelaste riietuses valgete sidemetega ümber käiste . Laibad olid taganevate sakslaste poolt maha jäetud , kuna omad surnud , nagu hiljem selgus , olid sakslased kaasa viinud .“ ( Lehekülg 11 .)

Kasseli arhiivi andmetel langes Lihulas tõepoolest 17 . juulil neli sakslast . Seega võtsid Arvo Säde kas langenuna või raskesti haavatuna kaasa sakslased või neil abiks olnud omakaitselased ja matsid Audru vallamaja juurde , kust ta hiljem kodukalmistule viidi .

17 . juulil langenud või haavadesse surnud mehe seostamine 19 . juuli lahinguga on moodne loogika , mida mina pole õppinud .

Koern ei juhtinud Audru lahingut

Kolonel Viktor Koerni rolli Audru lahingus avab kõige paremini kuulutus ajalehe Uus Elu 1942 . aasta 18 . juuli numbris : ” 19 . juulil 1941 . a . Audru lahingus langenud kolonel Viktor Koerni mälestavad tema surma-aastapäeval lahingukaaslased seersant M . Pärnpuu , nooremseersant A . Hendrikson , reamees A . Alak .“ Ei ridagi rohkem . Kus on kuulutused partisanidelt-metsavendadelt-omakaitselastelt , keda ta väidetavalt juhtis ?

Pärnu linn pidas Omakaitse loojat , Pärnu linnas ja maakonnas halduskorralduse taastajat meeles sellega , et nimetas Possieti tänava ümber Viktor Koerni tänavaks .

Seoses Koerniga on peatähelepanu pööratud tema õnnetule Audrus käigule ja kahe silma vahele jäetud asjaolu , et ta püüdis taastada Eesti valitsust , üritas kontakti saada Jüri Uluotsaga Tartus ning kui see ei õnnestunud , otsustas , et valitsus tuleb moodustada kohapeal .

19 . juuli öösel saatis Koern Audrusse oma 17mehelise löögirühma ohvitseri asetäitja Juko-Jo-hannes Karjeli juhatusel . Rohkem tal polnudki võtta , sest mitu rühma oli linnast mujale saadetud .

Sama löögirühm käis 11 . juulil To-ri-Jõesuu lahingus .

Lõuna-Pärnumaa Omakaitse üksustele anti korraldus saata mehed Pärnusse .

19 . juuli ennelõunal jõudsid kohale mehed Häädemeestelt , Orajõelt , Kablist , Metsapoolelt ja Tihemetsa metsatehnikumist .

Kokkutulnud meestest moodustati leitnant Elmar Toomingase juhtimisel võitlusüksus , mis algul jäeti reservi ja Audrusse saadeti alles lahingu viimases faasis lahinguvälja puhastama , olles seega juba eelmainitud abirühm .

Löögirühma tegevusest Audru lahingus pole midagi teada . Igatahes kolonel Koern nende tegevusse ei sekkunud , vaid suundus oma kolme kaaslase saatel rinde paremale tiivale Vabadussõja-aegse kombe kohaselt venelasi sisse piirama , mida nood kõige rohkem pelgasid .

Edasi tsiteerin Hendriksoni : ” Otsustasime tagasi tõmbuda , et juhtunust ( Koerni langemisest , O . E .) teatada . Tagasiminekul sattusime oma hävituspataljonlastele sarnase riietuse tõttu korduvalt järeltulevate ( peaks olema vastutulevate , O . E .) Saksa ahelikkude tule alla . Lõpuks selgitasime , kes oleme , ja saime kaasa ühe allohvitseri , kes juhtis meid maanteele . Lõvi kõrtsi juures asusime oma autole ja sõitsime linna staapi , kus teatasime kurvast sündmusest .“

Kas panite tähele , et vastu tulid neile sakslaste , mitte Omakaitse meeste ahelikud , ja Omakaitse riietuses oli ohtlik liikuda , tuld sai mõlemalt poolt . Üürikest aega Eesti pinnal viibinud sakslastele oli sellise paramilitaarse organisatsiooni olemasolu üllatus .

Kui keegi ikka veel arvab , et Koern juhtis Audru lahingut , mingu tema langemiskohale . Muide , selle leidsime Valdek Posti abiga kolmekesi koos Küllo Arjakase ja kadunud Abdul-Ali Rza-Kulijeviga 1991 . aastal .

Seejärel uurigu , kus toimus põhiline sõjategevus , ja tehku siis

mulle selgeks , kuidas sai sealt lahingut juhtida .

Impulsiivse , suure ego ja kõrge enesehinnanguga Eesti valitsuse voliniku kolonel Viktor Koerni kõrvaletõrjumine piirkonna juhtimisest , mille tagajärg oli tema langemine , lasus sakslaste südametunnistusel .

Seda tunnetades panid nad koloneli matustel 20 . juulil kell 19 välja oma aukompanii , orkestri ja Wehrmachti nimel asetas pärja 291 . diviisi ülem kindralmajor Herzog , kes hauakõnes väitis , et ” ühiselt valatud veri ühendab !“.

1941 . aasta detsembris koostatud partisanide nimekiri on ilmselt niisama usaldusväärne kui ” Kaitseliidust Omakaitseni III “ ( Üldkokkuvõte Pärnumaa Omakaitse ajaloolisest tegevusest Kaitseliidu likvideerimisest kuni 1 . jaanuarini 1942 , Tungal , 2005 ).

Toon näite . Leheküljel 60 on kirjas : ” Pärnumaa OK ülema abiks olid 19 . juulist kuni 1 . septembrini kolonelleitnant Hermann Stokebi ( y ).“

Vastas- ehk 61 . leheküljel kirjutatakse : 20 . juuli paiku , seega 12 päeva pärast Pärnu vabastamist sakslaste poolt ja Pärnumaa OK reorganiseeritud kujul tegevusse astumist , tuli Pärnumaa OK staabile Tartust ( kolonelleitnant Stokebi poolt isiklikult Tartust kaasatooduna ) major Fr . Kurgi ja kapten R . Tammemäe allkirjadega kiri , milles major Kurg … käskis asuda partisanisalkade ( Omakaitse ) formeerimisele lisatud juhendi kohaselt . Ühtlasi oli tema määranud Pärnumaa partisanisalkade üldjuhiks kolonelleitnant Hermann Stokebi .

Ei saa enam teada , kuidas sellele kirjale oleks reageerinud keevavereline kolonel Koern . Tema asemele tõusnud kolonel Ratiste ( VR II / 3 ) kui suurtükiväelane , kel sihtmärkide tabamisel võtab väljarehkendamine rohkem aega , ei pidanud vajalikuks kaks auastet madalama majori kirjale vastata ja määras Stokebi omale abiks .