Pärnu Postimees, Номер 201, 14 Октябрь 2017

Ott Kilusk: Süda kuulub sinna, kus on hea olla

Anete Kruusmägi

Pärnu vabakooli õpetaja ja kirjaniku Ott Kiluskiga seovad mind raamatud. Ülikooli ajast meenub seik, kui seisin Kiluski Meremäe kodus, toas, mis oli maast laeni raamatuid tulvil. Nüüd, üle kümne aasta hiljem istume ta hubases Pärnu kodu kabinetis, mille raamaturohkus võtab taas silme eest kirjuks. Hoian end siiski tagasi ja selmet kohe riiulite vahele tungida, sätin end kuulama lugusid, mida ta mulle jutustab. Ja jutustada on tal palju: sellest, kuidas ta on elanud kuues Eesti paigas, pidanud nelja ametit, õppinud kahes kõrgkoolis kokku pea kümme aastat ja valmis vihtunud kaks raamatut, kaks näidendit ja portsu laulusõnu. Peale selle etendus läinud suvel kaks Kiluski dramatiseeritud suvelavastust “Säärane mulk” ja “Midagi on viltu” – mõlemad tulevad kordamisele tuleval suvel. Õpetajakohustuste, kirjatööde, isaks ja elukaaslaseks olemise kõrvalt jääb talle igal õhtul tund lugemiseks.

Olete elanud paljudes paikades. Kus te sündinud olete? Sündisin Võru haiglas, aga me elasime Ruusmäel Haanja külje all. Kuppelmaastikul kasvasin kuni viienda eluaastani, siis sai mindud Meremäele, kus sai kokku 11 aastat elatud. Kui ma Meremäel keskkooli ära lõpeta-

sin, läksin Viljandi kultuurikolledžisse raamatukogundust õppima. Jäingi Viljandisse: olin teatris lavamees. Siis läksin Võrru. Seal ma käisin lihtsalt tööl. Siis astusin Tartu ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakonda. Edasi läksin tööle Vanemuise teatrisse, kus olin lavamees ja pärast inspitsient. Ja mingi aeg tegin ära magistri Eesti kirjanduses, uurisin Baturini romaane. Aga millisele paigale kuulub teie süda? Kuhu hea meelega tagasi lähete? Olen selles suhtes üsna identiteeditu. Süda kuulub sinna, kus on hea olla. Olulisemad on inimesed, kes su ümber on. Aga muidugi on õudselt armas kõndida Meremäel, seal on meil endiselt maja ja kõik alles. Aastas paar korda jõuan sinna ja vaatan vanad paigad üle. Eks igasuguseid mälestusi ole igalt poolt. Tartus olin see suvi kaks kuud. Tundsin selle linna nüüd lõpuks uuesti ära. Viljandis elavad mul vanemad, keda külastan aeg-ajalt. Igale poole on palju sõpru maha jäänud, olgu siis Meremäele või Tartu või Võrru. Ja Pärnus on tekkinud päris tore elu. Mis te suvel Tartus tegite? Käisin abiks tegemas lavastust “Tagahoovish”, töötasin vanast rasvast inspitsiendina. Emajõe suveteatri inspitsient olen olnud juba aastast 2013. Lavastustest tulevad kohe meelde “Nukitsamees” ja “Undiin” ja siis see “Tagahoovish”. Olete maininud, et teile meeldis lapsena raamatuga ära kaduda. Kas teil oli oma kindel koht, kuhu ära kadusite? Isa kabineti nurgas oli üks tugitool ja põrandalamp, seal sai vahepeal ikka poole ööni loetud ja siis ei tahtnud järgmine päev kooli minna.

Kas praegu õnnestub kuhugi raamatuga peitu minna? Praegu loen siin, kui teised magama lähevad. Alati on midagi pooleli, praegu on see. (Laual lebab Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”, A. K.) Aga hiljuti lugesin Urmas Vadi “Neverlandi” ja Mart Sanderi “Lux Gravise” läbi. Mul on igal õhtul umbes tunnike aega. Kas võtate teadlikult aega lugemiseks? Jah, see aeg tuleb välja võidelda. Mida te raamatutest otsite? See on meeldivalt veedetud aeg. Ja siis on see hirm, et midagi jääb lugemata. Mul pole kindlat suunda, et nüüd loen ainult filosoofiat või ainult klassikalisi romaane või ainult ulmekaid. Mind huvitab väga, kuidas kirjanik on loo üles ehitanud ja kas ta üllatab mind. Mulle on oluline see, kuidas midagi kirjeldatakse. Ma olen tegelikult väga aeglane lugeja: võtan tagasi mõne peatüki ja loen mõnda lõiku kaks korda, sest vahepeal läheb mõte uitama. Täitsa suvalised asjad võivad assotsiatsiooni tekitada ja hakkad oma mõtetega mängima. Kas mõni tuntud romaan on teid külmaks jätnud? Sofi Oksaneni ma ei viitsinud lugeda. Kaur Kenderi kohustuslikud asjad lugesin läbi ja ta läks must ikkagi niisama läbi, ei töötanud minu peal see asi. Ene Mihkelson vajab alles avastamist. Ma tema luulekogusid küll lugesin nooruses ja neist jõudis midagi minuni, aga “Katkuhaud” on mul poolelijäänud. Ma ei tea, mis põhjustel. Olete töötanud keerulise nimega ametikohal: inspitsiendina. Kas teil on tulnud tihti seletada, mida

see ametinimetus tähendab? Jaa. Ei tee lihtsamaks ka see, kui sa ütled, et oled etenduse juht, seegi ei ütle paljudele midagi. Tavaliselt ütlen, et see on see onu, kes terve etenduse räägib mikrofoni, mis järgmisena juhtub. Tehnilisele personalile, näitlejatele ja kõigile. Lavastaja-

legi tuleb öelda, et nüüd algab proov: tule ära! See on kehtestamise küsimus. Kõik peavad alluma sulle sellal. Ei ole vaja millegi ees kohkuda või midagi karta, teed oma asja. Mõni protsess on lihtsam, mõni raskem. Mõnes draamatükis pole vaja midagi teha, aga “Helisevas muusikas” oli võibolla 100 vahetust. Aju lülitas ennast kohe automaatpiloodi peale. See on väga erinev: mis tükk trehvab ja mis inimesed sinna trehvavad. Ja lavastaja kujundab seda protsessi väga kõvasti. Kas inspitsiendiamet on mingil määral võrreldav õpetajatööga? Jaa, ma tunnen mingit déjàvu’d. Et kehtestada selles ruumis kord, kus asjad on juba sinu juhtida. Kuidas praegu teatriga seotud olete? Praegu olen seotud kõige paremal võimalikul viisil: kui tahan, teen. Ma osalen projektides,

millele olen ise alla kirjutanud. Kas olen seal inspitsiendi, dramaturgi või päriskirjanikuna – igat moodi on olnud. Kui tihti vaatajana teatrisse satute? Kaks korda kuus. Võiks rohkem sattuda. Te tunnete väga täpselt teatri köögipoolt. Kas see segab vaatamist? Ei, absoluutselt mitte. Selle peale ma siis üldse ei mõtle. Pärast mõtlen. Võib-olla ilmselged prohmakad jäävad rohkem silma kui teistele, aga üldiselt meeldib mulle teater väga. Ta on ikkagi võrratult huvitav nähtus.

Millal kirjutama hakkasite? Raske öelda. Luuletusi kirjutasin juba väga väikse poisina. Ja mõni asi on tänase päevani ansambli 10 Minutit Hirmu repertuaaris. Esimesed laulutekstid on 14aastaselt kirjutatud. Kas teie puhul läks nii, et kõigepealt tuli luule ja siis jõudsite proosani? Tegelikult pole ma kunagi tahtnud luulet ega proosat kirjutada. Pigem olen alati tahtnud laulusõnu kirjutada. Aga mitte kellelegi teisele, vaid just enda tarbeks. Proosas … palju mul seda proosat ongi? Üks raamatuke on. Mul polnud kunagi plaanis seda raamatut kirjutada. Tahtsin lihtsalt kirjutada ühe lõbusa loo. Kas kirjutasite ühes jorus või pausidega? Seal oli ikka mitmekuiseid pause sees. Mul pole siiamaani mingit kirjanikumeetodit või nõksu. Ma pole kunagi mõelnud, et võiksin olla mingi kutseline. Et istun maha ja päevaplaan on kirjutada 10 000 tähemärki. See on täitsa tavaline kutseliste kirjanike puhul, et nad teavad täpselt, milline maht neid iga päev elus hoiab. Mul on selline hästi juhuslik. Võib-olla peaks. Ei tea. Kui palju näidendeid te loonud olete? Algupärandeid olen kirjutanud kaks. Aga nendest ei saa veel rääkida. Kas need on olnud tellimused? Mingi suusõnaline tellimus on olnud taga. Päris ise pole algatanud, et hakkaks nüüd tühja koha pealt kirjutama. Nüüd lähiajal juhtub see, et üks näidend tuleb tühja koha pealt. Selles mõttes, et mul pole talle lavastajat ega kedagi. Aga üks asi tuli meelde, mille võiks ära kirjutada. Mis on kõige keerulisem dramatiseerimise protsessis? Teinekord ei saa aru, mida lavastaja tahab. Siis on pikk kirjavahetus ja värk. Mul on just pooleli Taarka pärimusteatriga üks asi. See on selline Setu vanamehe pärimus ja on läinud samamoodi kirjavahetuseks, et kuidas see hästi peaks välja kukkuma. Ja küll ta kukub ka ükskord. Aga Kailiga (Kaili Viidas,

toim) kodus on hea teha: saad kohe küsida. Saad kohe selgeks arutada ja vaielda. “Säärase mulgi” ja “Midagi on viltu” oleme nii teinud. “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola” oli väga menukas. Kas mäletate, millal esimest korda selle tekstiga kokku puutusite? Vist kaks aastat tagasi. Kui me kunagi sellele mõttele tulime, kujutasime seda teistmoodi ette, aga reaalsus sekkub. Teatris alati kohaned oludega. Algul tahtsime ühtmoodi, siis teistmoodi asja, lõpuks saime kolmandat moodi asja. Võid ju paberi peal kirjutada ja lavastada, aga kui trupp on nii loominguline ja vaba, töötab see väga hästi. Lavastaja mind proovi ei tahtnud, aga kui läksin seda vaatama, vaatasin hämminguga. Kõik see, mis mina tahtsin, oli seal sees ja veel kulbiga peale. Jah, tuli väga äge küll. Kuidas sai kirjutatud tekst lavastusele “Midagi on viltu”? Oli ju selle aluseks Valdur Mikita teoreetiline tekst. Mul polnud õrna aimugi alguses. Me saime kokku ja tekstid valisin ise, aga ma ei valinud neid teadlikult. See oli niimoodi, et kui ma kuulsin tema häält lapsepõlvest või mingit pihtimuslikku osa, jäid need osad iseenesest silma. Tuumpeatükk oli “Mõlgutustest Aatomiku hälli kohal” (teosest “Lingvistiline mets”, A. K.). See meeldis mulle väga. Lugedes jagasin tekstiosad lõikudeks. Ma sain aru, et kui oleks kolm tegelast, oleks igaühel ühe peatüki tekst edasi anda. Nüüd oli järgmine küsimus: kuidas nad olid omavahel seotud? Ma sain aru, et üks tekst ei saagi kunagi inimeseks. Alguses arvasin, et seda, kes eestlane on, hakkab rääkima laval hernehirmutis. Lõpuks jäi raadio. Tuli mõte, et see võiks olla soe raadiohääl: David Vseviov. Kõige mõnusam oli välja kirjutada isa ja poja lugu. Nad ei ole üksteisest mingil perioodil aru saanud. Ainult et nüüd on üks neist surnud ja teine elus. Järgmine samm: need võiks ju olla kaks monotükki paralleelselt laval. Mõtle, kui palju võimalusi see mulle annab! Ja rohkem pole midagi vaja. Seal läks meil ikka väga toredasti. Üks etendus jäi ära seetõttu, et oli torm. Aga tormipäeva kõige vahvam asi oli see, et torm otsustas laiali peksta arvamusfestivali. Kõik tulid kokku ja arvasid midagi ja siis tuli torm. See uudis tegi mulle kangesti nalja. Kuidas tuli mõte õpetajaks hakata? Olude sunnil. Pärnus oli töökohta tarvis ja olin siis just ülikooli lõpetanud. See on mu esimene töökoht, kus teen erialast tööd. Nii see läks ja ma arvasin, et ehk saab hakkama põhikooli piires. Mis tunne on tegelda sellega, mida olete õppinud? Kirjandusega tegelemist võiks rohkem olla, sest bürokraatiale ja pedagoogikale läheb mahv ära. Puhtalt kirjanduse tutvustamine on väga väike protsent õpetajatööst. Miks just vabakool? Ma ei teadnud sellest koolist mitte midagi. Nüüd olen sinna jäänud. Seal on väga head inimesed ja enamasti tore. Vahel

tunnen väsimust ja nõutust, et ei teagi, mida teha. Aga see läheb mööda, kui tundi lähed. Nii ei ole olnud, et me 45 minutit vaikime, oleme ikka hakanud midagi tegema. Mida armastate õpetajaametis? Ikka seda, kui häid hindeid saab panna. Meil polegi hindeid. Meil on kommenteeriv, kujundav hindamine. Kui on tulemused ja näed, et tööd on tehtud ja tundides toimub midagi vahvat. Rõõm tuleb ikka õpilaste poolt. Eks see kurbuski tule sealtpoolt, aga üldiselt on rõõm. Milline õpetaja olete? Range ma ei ole, aga mürgliks ka ei lase. Tunnitöö peab saama tehtud ja ma näitan neile, kustmaalt kuhumaani. Kui meil on mingi teema käsil, peame sellega kuhugi jõudma. Sellest saadakse aru. Ma olengi kaks erinevat õpetajat. Eesti keeles olen hästi range ja kirjanduses hästi vabameelne.

Mis tunne oli esimest korda klassi ees seista? Saamatu. Mul ei läinud üldse hästi alguses. Lugesin mingit õpikut ja andsin tundi ja saime tuttavaks ja no mitte midagi ei olnud rääkida. Täitsa suvalist juttu ajasime. Inimeste tundma õppimine võtab aega ja äratundmiseni jõudmine, et mida sinult oodatakse. Mis on vabakoolis teistmoodi? Me üritame kasutada koostegemise meetodeid ja oleme koolitatud Taanis selle koha pealt, kuidas anda huvitavat tundi. Et saaks võimalikult palju loodusesse, teha palju rühmatööd ja et

oleks vaba väljendust. Meil on päevi, kui õpilased ei ole kohustatud kooli tulema, kui nad teevad kodus oma tööd ära. Meil on projektipäevad. Kergelt mänguline, aga eeldab distsipliini. Vabadus ei saa olla selline, et läheb lõugamiseks ja keegi midagi ei tee. Pigem tehakse asju omas järjekorras või tempos. Mis Eesti koolisüsteemis muret teeb? Minu meelest on päevad kohutavalt pikad. Kui ma ise annan kuus tundi päevas, olen nii väsinud pärast, et ei taha kedagi näha. Aga siis selgub, et nendel on kaheksa tundi päevas. Ja ma ei saa aru, mida nendes tundides veel tehakse. Seda on palju räägitud, et neli–viis tundi päevas on üldse see, mis salvestatakse. Ma näen, kui palju aega läheb tühjalt ära. Ma pole kunagi aru saanud, miks kool peab nii vara algama. Täiesti uskumatu: me peame kell 8.15 koolis olema! Mis selle point on? Me loeme iga päev seda, et teismelist inimest ei tohi enne kella 10 üldse üles ajada ja tema kõige viljakam aeg on 12–

13. Mis jama siis on? Miks me ei hakka nii elama? Ma ei ole kunagi elus tahtnud hommikul vara ärgata. Minu meelest nõutakse liiga palju ja enamasti voolab kõik maha. Protsent, mille õpilased koolist lõpuks võtavad, on kaduvväike. Kas ei peaks neid asju üle vaatama? Alati on nii, et kui sa lähed labidaga kallale hunnikule, mille lõppu näed, loobid selle rahulikult ümber, aga kui sind pannakse ümber tõstma asju, mille lõppu ei näe, tabab sind stress. Ma üritan igas tunnis selgeks teha, kui palju peab tegema, et lõpp paistaks. See on väga tervendav. Mis teemad teid loomingus praegu rohkem huvitavad? Millest ma tahan kirjutama hakata, on inimese sisemised soovid ja kutsumus versus teda ümbritsev. Ühest intervjuust jäi kõlama, et grammatika saite päris selgeks alles ise õpetama hakates. Kas see vastab tõele?

Olen ülikooli algusest peale kõiksugu arvustusi ja artikleid kirjutanud ega ole täheldanud, et neid oleks väga parandatud. Aga ma polnud selle peale teadlikult mõelnud. Pigem oli mul raske seda edasi anda. Ise kirjutad ära ilma vigadeta, aga miks, seda sa enam ei analüüsi. See on kuidagi sisse jäänud ja sa ei oska igale asjale reeglit järele ajada. Loomulikult pidi sellega õpetama hakates rohkem tegelema. Milline õpilane ise olite? Väga erinev eri aegadel. Põhikoolis ei tundnud ma millegi vastu huvi. Vaevalt olid kolmed. Kõikides kuritegudes, mis tehti, olin ma üks osalistest. Keskkoolis hakkasin teadlikult õppima ja siis lõpetasin keskkooli hindega 4,2. (Haridus- ja teadusminister) Repsi lävendist oleks napilt üle saanud.

Mida arvate sellest lävendist? See on puhas jama. Kui see lävend nüüd reaalselt toimiks, kasvataks see esimesest klassist saadik tuupureid, kellest lõpuks kasvavad pintsaklipslased, kes on pangas tööl ja kellel puudub igasugune loovus ja vaim. Just kolmemehed, kelle maailmapilt on hägune, on need, kellel ühel päeval plahvatab. Need on võimelised järgmiseks kultuuriliseks plahvatuseks ja ainult need plahvatused viivadki asju edasi. Midagi ei ole teha: maailm on kolmemeeste juhitud. Ja peabki olema. Rootsi kontoris pugejaid ei ole vaja juurde kasvatada. Neid on küll. Kas vahel tunnete argipäeva raskust oma õlgadel? Iga päev. Ei ole normaalne elada konventsionaalses maailmas, kus päevaplaan on sinu eest paika pandud. Kogu aeg peame tegema midagi, sest keegi teine arvab nii. Inimese sisemise vabadusega on asjad ühiskonnas väga halvad. Me peame kindlal kellaajal jõudma kindlasse kohta, tegema kindlaid asju. Kui oleme pereinimesed, peame tegema kõike pere heaks. Kus see inimene siis päriselt ise on? Kõige raskem on see, et sa pead päev otsa mõtlema teiste mõtteid. Kuna ma saan siis lõpuks omi mõtteid mõelda? Lõpuks on õhtu käes ja sotsiaalne surve käsib sul magama minna, muidu ei pea järgmist päeva vastu. Tegelikult oleme suht vangis ju. On ju teada, et varane ärkamine on pärit tööstusrevolutsiooni algusaastatest, kui kapitalistlikud vabrikandid tahtsid, et vabrik hakkaks tööle kahes vahetuses, et nad saaksid poole rikkamaks. Siiamaani oleme nende vabrikantide orjad. Kui me sellest vabaneksime ja igaüks ärkaks, millal tahaks, ei käiks mina vist nädalate viisi kuskil. Kui mõni ütleb, et inimestel on igav, mõtlen: igav? Igavus on õnnistatud olek. Kui palju on pereelu teid muutnud? Sa pead olema antennidega olend, et sa näha, mis su ümber toimub, mida inimesed vajavad. Oma pere eest peab väljas olema. On asju, mida ei saa unarusse jätta. Ma ei kujuta ette, mis toimub nendes peredes, kus isa vahepeal ära läheb või joob. Kuidas seal vahepeal hakkama saadakse? Kes seal puud tuppa toob? Ma ei saa aru sellest ja selles suhtes tunnen küll vastutust ja kohustust, et kodus oleks asjad iga päev korras. See ju ongi kõige tähtsam.

• Sündinud20.augusti l 1975Võrus. • Vabaabielus. Haridus: • 2009 –2013Tartu ülikool, kirjandus-ja teatriteaduse magistriõpe • 2005–2009Tartu ülikool, kirjandusejarahvaluule baka laureuseõpe • 1993–1997Viljandi kultuurikolledž, raamatu - kogundus • 1982 –1993Meremäe keskkool Töö: • 2014–... Pärnu vabakool, eesti keele ja kirjanduse õpetaja • 2009–2014 SA Vanemuine, inspitsient • 2005–2009 teater Vanemuine, lavameister • 1994–1999 teater Ugala, lavameister Looming: • 2017dramatiseering “Sääranemulk” (Endla teater) • 2017näidend “Midagi on viltu” ( Ta llinna kammerteater) • 2015 näidend “Väikese jääkaru imeline maailmareis” • 2012 romaan “Veidrikud jaVõpatused” • 2010luu l ekogu“Oktoobrikuine tuuker” • Muusikalise ko llektiivi 10 Minutit Hirmukunstiline juht, tekstideja viiside autor. • 2008aastastava ldanud raamatuarvustusi, esseistikat jakirjandusteoreeti - lisi kirjutisi eri kultuuriväljaannetes(Sirp, Looming, Vikerkaar, PostimeheAK). •Huvid: lugemine, matkamine, bibliofiilsetetrükistekollektsioneerimine.

Igale poole on palju sõpru maha jäänud, olgu siis Meremäele või Tartu või Võrru.

On ju teada, et varane ärkamine on pärit tööstusrevolutsiooni algusaastatest, kui kapitalistlikud vabrikandid tahtsid, et vabrik hakkaks tööle kahes vahetuses, et nad saaksid poole rikkamaks.

Vahepeal sai ikka poole ööni loetud ja siis ei tahtnud järgmine päev kooli minna.

Ma olengi kaks erinevat õpetajat. Eesti keeles olen hästi range ja kirjanduses hästi vabameelne.

Inimese sisemise vabadusega on asjad ühiskonnas väga halvad.

Muusika ja kirjutamine käivad Kiluskil käsikäes. Enam kui luulet või proosat on ta ikka tahtnud laulusõnu kirjutada. Urmas Luik

Ott ja Emili ootavad ema Kaili Viidast teatrist koju. Urmas Luik

Ott Kilusk paremalt teine bändikaaslastega ansamblist 10 Minutit Hirmu. Mailiis Ollino