Postimees (1886-1944), nr. 281, 28 november 1942

NB! Tekst võib sisaldada vigu. Loe lähemalt...

Paranda seda teksti. Logi sisse raamatukogu kasutajatunnuse, ID-kaardi või Mobiil-ID-ga

Kaarel Leetberg 75-aastane

Paari päeva eest pühitses Kaarel Leettievg oma 75. sünnipäeva. Sel puhul on meil põhjust; pilku heita selle mehe elule ja tegevusele, kes ennast nii suure andumusega on pühendanud tööle eesti koele heaks. Kaarel Lcetbcrg sündis 26. novembril 1887, a. Virumaal Vihula vallas, üldhariduse eal Rakvere alg- ja kreiskoolis ja Anna gümrmäßiumis Peterburis, õppis 1880, a. alates Tartu ülikoolis võrdlevat keeleteadust (professoriks oli sol ajal Leo Meyer) ja lõpetas ülikooli 1800, a. cancl. Ml. kraadiga. 011 peale mõningaid lühoniaajaüsi ameteid Peterburis koduõpetajaks 1897—1915. Alates 1917. a. oli Rakveres cestUlceele (ja selle kõrval lüh. aega ladina keele) õpetajaks. 1022. a. peale oli poeglaste gümnaasiumi direktoriks kuni selle sulgemiseni 1031 ja peale seda õpetaja Rakvere gümnaasiumides kuni pensionile minekuni 1033. a. 1038. a. suvel kaotas ta tullkahjus kogu oma varanduse, ka suure ja väärtusliku raamatukogu, kõik käsikirjad ja kogutud materjalid. Kui K. Lcctbergist kõnelda, siis mõtleme esijoones temale kui keelemehele. Et tema kui keelemehe tegevust eraldi käsitellakse, siis ei hakka me siin lähemalt tema keelealalist tööd vaatlema. Tahaksin ainult rö-

hutada, et K, Leetberg on kõigepealt keelep2*iiltsiipide seletaja, kelle vaatekohtade aluseks on loomulik keel ja keele orgaaniline arenemine, ja kes rõhutab elavat keeletunnet ja keeletarvitaja enesekindlust vastukaaluks igasugustele normimlstele ja uuendusöpetustele. Teelt kõrvale satuvad need, kes neid suuri jooni tähele ei pane. Need igatahes, kes arvavad temast mööda minna märkusega, et ta õpetas oma raamatutes vanamoelist ja murdelist kirjakeelt (nagu loeme ühest grammatilise kirjanduse ülevaatest), ilmutavad sellega oma süvenematust. #> K. Leetbergi kui keelemehe avalik tegevus algas käesoleva sajandi alguses. Me näeme teda aga mitte ainult ajalehtedes ja ajakirjades kirjutamas ja raamatuid avaldamas, vaid ka rohkesti kõnedega esinemas. 1907. a. asutatud Eesti Kirjanduse Seltsi tegevusest võtab ta elavalt osa (kuigi elab ise sel ajal Peterburis), kuulub toimkondadesse ja eestseisusesse ja peab seltsis rea ettekandeid. Samuti võtab ta osa ka Peterburi eesti seltskondlikkude organisatsioonide tööst. K. Leetbergi kirjanduslik tegevus jätkus Rakvereski, kus ta küll hiljemini avalikkusest tagasi tõmbus. Et K. Leetberg tegutses poolteist aastakümmet gümnaasiumiõpetajana, siis on loomulik siin ka temast kui õpetajast kõnelda, liiati et kool oli paik, kus ta oma tõekspidamisi sai edasi anda. Ta ei olnud musterpedagoog tavalises mõttes, temas oli ehk enam õpetlasele kui õpetajale omaseid jooni. Ta oli enne kõike isiksus ja tema mõju õpilastesse, mis ei olnud suur alamates klassides, kasvas koos nende küpsemisega. „See pööre ei olene K. Leetbergi pedagoogilistest võtetest, ei, need on sellele ennem takistuseks, see tuleb sellest, et neist võtetest läbi murdub K. Leetbergi sügavasti haritud vaimline pale. Tõesti, meil on vähe õpetajaid, kes nii põhjaliku eriteadmete süsteemiga ühendaksid nii tüsedat üldharidust. Seejuures on kõik nii iseseisvalt läbi mõeldud ja tuntud, nii orgaaniliselt ühte sulatatud, et see õpilaste küpsevale Intelligentsile paratamatult mõju peab avaldama," ütleb R. Nurkse („Eestl Kirjandus" 1932). Jätkame , seda hinnangut R. Laanese sõ-

nadega (Eesti Kirjandus 1937): „Oma õpilastesse on L. alati sisendanud isemõtlemise julgust ja aktiivset autoriteetide kriitikat, ja seda mitte traktaadi kujul, sest selleks ei olnud L. tunnis üldse mahti, vaid ainuüksi oma elava eeskujuga. See kindel kriitikatung, mis sunnib enne uskumist kõiki mõtteid järele proovima ja siis iseseisvalt otsuseid tegema, millele liitub sisemine ausus, julgus oma arvamise avaldamiseks ja kaitsmiseks, on jätnud õpilastesse kõige sügavama mälestuse." Eespoolne K. Leetbergi kui õpetaja iseloomustus on esile tõstnud nii siis teadmiste rohkust ja mitmekesidust, tema kindlapiirilist isiksust ning selle mõju ja tema vaadete iseseisvust. Oma õpilasi juhtisid tema sõnad kui ka eeskuju Iseseisva vaatlemise ja otsustamise, eneseusu poole: tunne, proovi ja otsusta ise, ära räägi järele. Klassis, kus nende ridade kirjutaja õppis, õpetas K. Leetberg ainult ühe aasta, mis oli tema viimane koolitöös. Et õpilased olid üldiselt kaunikesti uuenduslikkude kuulutuste mõju all, siis poldud alguses kaugeltki kõigega nõus, mis L. ütles. Kuid tema seletused olid nii veenvad, et oli võimatu neist mööda minna. Need panid mõtted liikuma, viisid vastuväideteni, sundisid asja põhjalikumalt kaaluma. Nii mõjus L. oma õpilaste mõtlemisele ja iseseisvale otsustamisele väga viljastavalt ja oli sellega ~mitte ainult teadmistevahendaja, vaid ka kasvataja sõna paremas Lähenduses", nagu ütleb R- Nurkse. Kõrgesti tuleb hinnata K. Leetbergi ka kui kirjandusetundjat ja -õpetajat, Tema kirjandusetundmine on silmapaistvalt suur, seisukohad sagedasti õige Isikupärased, tema analüüsi- ja tähelepanuvõime harukordne. Tal oli koolitunni ja -programmi ulatuses siiski mahti tähelepanu juhtida mõnelegi kõrvale või koguni tundmatuks jäänud autorile ja teosele, mis seda väärt. Tema põhimõte oli ka kirjandusloo õpetamise iseseisev äratundmine: teost heaks või halvaks pidada mitte sellepärast, et see on senine vaatekoht, vaid selle väärtus ära tunda. Vaatluse aluseks oli teos kui tervik, kusjuures L. kui keelemees keelelist külge sagedasti tähelepanelikumalt vaatles. Sel kõigel oli suur mõju õpilaste kirjandusehindamise ja otsustusvõime arengusse. Oldi harjunud kirjanduse hindamisel nagu keelektisimusteski teiste arvamisi järele rääkima. K. Leetbergi tihti subjektiivsed, kuid hästi ja veenvalt motiveeritud otsused sundisid õpilasi oma seisukohti revideerima ja sa-

gedasti ka uute seisukohtadeni välja jõudma. K. Leetbergis nägid õpilased esimest korda kirjanduseharrastajat ja -õpetajat, kelle pilk oli ulatunud nägema kõiki maailmakirjanduse lippusid ja kelle kirjanduslik maitse ja kriitikavõime olid kasvanüd nende tippude keskel. Ka nägid õpilased, et nende õpetaja on inimene, kes määratult rohkem jaksab ja teab kui nemad, miiletõttu tundus erinevus vaadetes mõnikord loomulikki, sest saadi aru, et ei suudeta veel niiviisi otsustada kui nende õpetaja. Kuicl Leetberg avas nendele uusi perspektiive kirjandusteose vaatlemiseks, hindamiseks ja mõistmiseks. K. Leetbergi kirjanduslikkude huvide viljast tuleks kui tähtsamad nimetada: ..Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus" I—II (1910—1911), ~Kui pikalt on Kalevipoeg rahva luuletus?" (1911) ja ~Koidula kurb saatus. Tema laulude äpardunud parandused" (1935). ~Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus" teeb nende kahe ärkamisaegse suure kuju, esimese eesti õpetatud mehe ja esimese eesti haritud naise (kui tarvitada väljaandja sõnu) kirjavahetuse üldsusele kättesaadavaks. ..Kalevipoja" juubeli puhul Peterburis peetud ja hiljemini trükitud kõne tõi autorile arvuka kogu vaenlasi ja tal tuli kuulda küllaltki etteheiteid, sest tal oli julgust täie kindlusega ~Kalevipoja" kohta käiva väärkujutiuse vastu välja astuda, mis oli täielik ja rabav uudis selleaegses ~Kalevipoega" glorifitseerivas õhkkonnas. Nüüd on Leetbergi omal ajal võimatuks peetud mõtted siiski enaifrvähem üldiselt tunnustatud ja ka uurijate poolt kinnitamist leidnud, kuigi neid on teiselt poolt ka mahendada püütud. Viimasest L. kirjandusealalisest tööst „Koidula kurb saatus" arvati üsna, vaikides mööda minna, nagu mitmetest teistest tema töödestki. Siin võtab Koidula austaja ja võiks ka öelda uurija Koidula „Kogutud luuletustes" ja „Valitud lauludes" esitatud - tekstid lähema vaatluse alla ja näitab, et neis esineb üsna rohkesti lubamatuid muudatusi. K. Leetbergi kirjanduslikud harrastused on ka tõlkimises väljendust leidnud. Eri raa matutena on ilmunud: ~Lühikesed jutud' (1906), mis sisaldab Aho ja Päivärlntä jt. jutustusi; Tolstoi ~Mitte väes, vaid tões" (1916); B. Russowi „Liiwimaa kroonika" I—II (1920 —1921); „ Rõõmukuulutus püha Matteuse kirjutud" (1938). Tulikahjus

hävinud käsikirjade hulgas oli ka rohkesti tõikeid, muu kõrval vene (Tolstoi) ja kreeka keelest (Platon, Uus Testament jm') Platool töösid ja Uue Testamendi raamatuid on L hiljemini uuesti tõlkinud. K. Leetberg kui inimene on õieti juba teda kui õpetajat puudutavates sõnades iseloomustuse leidnud. Ta 011 enne kõike isiksus/mis igal pool ja alati nähtavale tuleb, on oma vaadetes ja otsustes iseseisev ja truu tõdedele, milleni on välja jõudnud Me oleme vahel saatusele tänulikud, et see on meid selle või teise inimesega kokku viinud Niisugust tänu tunneb allakirjutanu K Leetberg! puhul sest tema isik ja teadmised rikastavad tahtmatult neid, kes temaga on kokku puutunud. - & Peame kahetsusega märkima et K Leetbergile ei ole seni osaks saanud küllaldast mõistmist. Temast on mitmeski asjas mooda_mindud,_pole püütud vaeva näha tema ° Lg S mõistmiseks. Põhjusi selleks on küll wgegi mitu Nimetan vahest ehk tema erilaadset isiksust, tagasihoidlikkust isiklikus wv,', I J md t ] ühekülgsust, moevoolude suurt mõju kui ka seda, et tema mõtted on mitmeti ajast ette jõudnud, mitte maha jääl nud nagu sootuks ekslikult on väidetud Vb mast arvamist tõestab kas või tema kale vipoja" hindaminegi. Tema kui keelemehi vaadetele on leidunud lähenejaid ja hindS keeleteadlaste nooremast põlvest. Lõpuks tahaksin väljendada siinkohal veel soovi, millega arvan ühinevat kõiki tema opilasr ja neid, kes teda või tema tööd ja v ? teid tunnevad. Soovin, et juubilar asuks niä lestusi kirjutama, et jäädvustada seda mida on rohkete aastate reas nähtud, tähele vaT dud ja lahi elatud. Juubilar on kogu aia nud uht- või teistviisi seotud eesti avain-u eluga ja tal oleks paljugi öelda miilil äralist huvi lisaks iseseisev asjade Ärkamisaja kõrval ootaks eriti uieÄÄ Peterburi ajajärk, ka oleks dest inimestest olulist öelda T! Pal.iular ei ole siiamaani kirjutanud ülevaadetest! kirjanduse ajaloost - meid huvitab see k ' elas tema naeh, siis sooviksime" vilt, lu kirjandus!oolisi ajamärkusi. -'-mait OTTO A. WEBEEMANS