Raadioleht, 19 juuli 1931
o
K “ rt . strobd Jfcolm korda ümber maailma
Eesti Jaek Hylton.
Kurt Strodsl. Iga väike riik püüab oma asjaajamistes võtta eeskuju suurriikidelt. Iga väikese riigi tegelane püüab jäljendada suurriigi «tähti". Sellest tingitult polegi meil võõras kuulda nimesid nagu ,.eesti Nurmi 4 ', «eesti Hide-n". Siirdudes muusika-alale oleks täiesti õigustatud küsimus, kes on näiteks .«eesti Jaek Hylton", kes meie oludes ^sarnlekrkõige rohkem kuulsale inglise |tantsuorkestri juhile? Ja siin poleks kaWe kastust. Kes see muu võib veel olla, kui Kurt Strobel, Dancing Palace «Gloria" tantsuorkestri maestro. Nii siis, Kurt Strobel — ,,eesti Hylton". Kurt Strobelist on kuulnud kindlasti iga eesti raadioharrastaja, sest teatavasti igal nädalal kord levitab Tallinna ringhääling tantsumuusikat „Gloriast“. Strobel juhatabki seda orkestrit. Ühtlasi ta aga käsitab ka löökriistu ja laulab. Kuid ärgu lugejad arvaku, et Strobel on ainult nii ühekülgne. Ta mängib veel teisigi pille *— viiulit, klaverit jne. Ühesõnaga on tõsine maestro. Kurt Strobel on praegu keemia üliõpilane. Õppinud on ta Saksamaal ja ka Tartus. Mees vahetas aga keemia kuivad valemid noodivõtmeie vastu, kuna muusikuna tegelemine on talle osutunud majanduslikult soodsamaks. Kuidas Strobelist sai tantsuorkestri juht, sellest allpool lähemalt: „Vanemuise muusika-vaim" laskus Strobelile juba koolipoisi põlves. See oli 1921. aastal kui salk Tallinna eestija saksa reaalkooli õpilasi „löid kampa" ja hakkasid ajama esimesi vagusid meie jazz-muusika põllul. Nende agarate nokitsejate hulgas ei puudunud ka Kurt Strobeli nimi. Tehti tööd ja nähti vaeva, aga selle tulemuseks oli tantsuorkester «The Murphy Bänd". Kurt põristas selles bändis trummi ja muid löökriistu ning laulis. Esimese avaliku demonstratsiooni teostas „The Murphy Bänd" pealinna tuntud kohviku „Marcelle" avamisel. Siia esialgul orkester jäigi peatuma. Aga juba mõne aja pärast pakib bänd omad pillid ja kihutab otse — Saksamaale, kus viibitakse peaaeg terve aasta. Esinetakse Berliinis, Dresdnis, Kottbussis, Rostockis jne. Lõpuks hakkavad mehed jälle kodumaa leiva järele igatsema ning ühel päeval nad ongi tagasi vanas armsas Tallinnas. Orkester hakkab mängima «Estonia" valges saalis. Kurt Strobel peab aga nüüd hetkeks loobuma musitseerimisest. Ta viskab selJärg 5. leheküüeL
„White Star LJne“ auriku «MarcelT* majand«s*komJsiofl. Keskmises reas esimene oa Jakob Lukats. Pilt on tehtud L.-Afrlka rannavetes 19^2. aastal.
Ilmarändur Lukats! tähelpanekuld ja seiklusi ta .laialdasi! rännakult. Eesti ekswntslootilgo Tiinet! MMM tarnani raftaaM uurima! «Kui keegi tahab sõita välismaale, siis peab ta tingimata nõu küsima mag. geogr. Jakob Lukatsilt..." Nii vist seisis kuulutuses, mis ilmus hiljaaegu ajalehis. Ja täiesti õigus, sest kes teab meil veel rohkem maailmast ja ta maist kui Lukats. Ta on rännanud maakera läbi otsast otsani, ja kuigi ta meile vast ei tea juhatada head «hotelli" Inimsööjate saarel või Põhjanabal, siis vähemalt ta teab, ütleme juba — kindlasti, kuidas nimetatud kohtadesse pääseda. Sain teada, et selle nädala teisipäeval peab J. Lukats loengu Tallinna ringhäälingus ja olin lugejate nimel, palun lahket andestust, huvitatud selle püsimatu ränduri matkadest ja seiklustest. Nii siis võtsingi ette väikese jalutuskäigu Falkpargi uulitsale, kus elabki kõnealune. Peatun maja number 2-a ees. Ahaa — korter 5 on teisel korral. Noolena torman üles mööda nagisevat treppi. ■Pean ootama. Lukatsi jutul on keegi ameerika eestlane, vana tuttav... Astun lõpuks ilmaränduri tuppa. Siin on seinad ülelöödud igasuguste kaartidega. Minu silmade ees laiutab end «maakera nahk" kogu oma laiuses ja pikkuses. Toas asetsevad lauad ja riiulid on täis igasuguseid raamatuid ja ajakirju. Muide pühalik vaikus, kodune olek. Alustame lõpuks kõnelust. Jakob Lukats sündis 9. mail 1878 Võrumaal, Põlva kihelkonnas Kioma vallas kantniku pojana. Peale alghariduse saamist jäi ta kuni 17-da eluaastani isatallu. Seitsmeteistaastaselt lahkus ta kodust Pihkvasse, kus lõpetas kooliõpetajate seminari. Sellest ajast peale on Lukatsi elu olnud vaid rahutu rändamine. Peale seminari lõpetamist oli ta üks aasta Laius-Tähkveres õpetajaks, kuid lahkus siis oma rändamis-iha tõttu kohalt. See juhtus umbkaudu 30 aasta eest. Lukats sõitis Aasiasse. Sellega algaski ta esimene reis ümber ilma. Aasias reisis ilmarändur ligi 10 aastat. Peatus Siberis, Mongoolias, Hiinas. Uuris oma isiklikul huvil maid ja rahvaid. Tagasi pööranud Aasiast, siirdus ta Venemaale, kus õppis Moskva ülikoolis. Selle kõrval pidas ta lugematu hulga igasuguseid kõnesid maadeteaduse ja oma elamuste aineil Aasia maades. Lõpetanud ülikooli sõitis Lukats Inglismaale, kus elas ligikaudu pool aastat. Siit siirdus Lõuna-Afri-kasse, ja edasi Austraaliasse. Siin kängurude ja jäneste maal, elas Lukats kolm aastat. Tegutses riigiametis, raudteel ja õppis Sydney teh-nika-ülikoolis. Reis läheb aga edasi Ceyloni saarele, Indiasse, Indo-Hiinas-se, Jaapanisse, Mongooliasse. Pikemat aega peatub rahutu rändur Persias. Liigub aga siis edasi Tiibeti ja Iraani mägestikku. Sealt pöörab tagasi kodumaale. Elab siin mõne aasta, mille jooksul teenib oma igapäevast leiba keskkooli õpetajana. Lukatsi teine ilmareis algas Euroopa uurimisega. Siit kihutab ta jälle Aasiasse, Ceyloni, Austraaliasse ja lõpuks Uuele-Meremaale ja Vaikses ookeanis asuvate Fiji (loe Fidshi) saartele, kus peatub nii mõnegi aasta. Siin võtab ta ette laialdasi uurimisi. Viimased on toonudki Lukatsile geograafia magistri diplomi Tartu ülikooli juures. Saartelt siirdub Lukats Ameerikasse ja siis Eestisse. Vahepeal sooritas Lukats veel ühe ilmareisi ja pööras siis tagasi kodumaale. Siin ta pidas maha 3—400 loengut Nüüd on Lukats asunud aga rohkem .vaiksemale tööle, teeb kirjatööd, uurib
ja plaanitseb midagi. — Aga küll kuulete veel! Kus on kõige kaunim elada? Raske , on vastata sellele küsimusele isegi ilmaränduril. Kõikjalt on toodud kaasa häid mälestusi. Keda kiita, keda laita. Lõpuks «lepime kokku", et kõige ilusam on ikka Uuel-Meremaal. See On «maailm miniatüürsel kujul", nagu tähendab härra Lukats... Samuti ilusad on ka Viji saared, kus muuseas valitseb ideaalseim kliima kogu maailmas. Eestlane rändab kui juut. Kus neid eestlasi küll ka ei ole. Lukats on neid kohanud kõikjalt. Neid tuleb osata ainult leida. Ja kõigil läheb rahuldavalt. Eestlane on visa ja suure tahtejõuga, ta lööb kõikjal läbi. Vähe on meie inimesi, kes ei leiaks tööd. Kuigi pole just eriti rikkaid, aga jõukaid eesti väljarändajaid võib leida kõikjalt. Austraalias oli omal-ajal parim lendur eestlane Kauper, oli kuulsaid maadlejaid, leidureid jne. Olla huvitav tähelepanna, et kõik väliseestlased on suured patrioodid. Leiduvat isegi selliseid kolonistide lapsi, kes pole kunagi näinud Eestit, aga siiski räägivad eesti keelt ja võtavad osa eesti seltskonnast. Enamuselt väljarändajad teenivad oma ülalpidamist lihttööga. Haritlästel on raske leida sobivat teenistust. Lukatsi arvates
See pole mitte mõni kasakate kindral, vaid Jakob Lukats persia mägirahva ,.dressis". Ülesvõte on pärit 1917 aastast.
.võiks meie haritlased leida tööd vast - Aasia riikides, nagu Siiamis, Hiinas, Afganistanis, Persias jne. Siin on haritlaste põud ja haritud inimene leiab siit tööd alati. Julgen tähendada vahepeal, et kas ei tee raskusi keeleküsimus. — See on tõsi, — vastab kõnetatav, — aga kui on selge inglise ja vene keel, siis võib läbi saada kogu ilmas. Saksa keel ei ole oluline. Palju tarvilikum on hiina keel, aga seda on raske õppida. Imelikul kombel ei leidvat poolehoidu esperanto. Vaatamata suurele propagandale räägivad teda ainult kitsad ringkonnad. Raadio laias maailmas. Esitan järgmise küsimuse: Härra Lukats, kas olete kohanud oma reisidel ka raadioga? Küsitu pajatab mulle kohe hulk episoode reisudest, milliste jooksul tal on tegemist olnud raadioga. Eriti peetavat raadiost lugu Austraalias, kus raadiot püütakse tööle rakendada rahva praktilise nöuadjana. Omal ajal oli austraalia ajanäitajaid reguleeritud Londoni „Big Ben’i“ löökide järele, mida raadio teel edasi antakse. Samuti olla raadiofitseeritud iga suurem ookeanilaev. Laeval ilmuvat ka oma ajaleht. Oma huvitaval jutuajamisel pole me tähelegi pannud, et toas hakkab juba hämarduma. Nii mugav on istuda paigal ja kuulata. Aga kas arvab selliselt ka Lukats? Oh, ei! Tema rahutu veri nõuab uusi reise, seiklusi. Praegu peab ta läbirääkimisi meie haridusministeeriumiga, Tartu ja samuti ka Helsingi ning Budapesti ülikoolidega ekspeditsiooni korraldamiseks Aasiasse, Tiibeti ja Iraani mägedesse. Lukats kavatseb siit otsida meie hõimlasi, turaani rahvuse laialipiliutud sugukond!. Kuidas see plaan «välja põleb", selle kohta on veel vara rääkida. Palun lõpuks paari ülesvõtet lehe jaoks. Lukats toob lauale kuus albumi. Neid jääb riiulile veelgi. Sorime kõik läbi. No on pilte! Siin on Lukats metslaste keskel, siin kõrbes, seal mägcstikus, laeval, lumes. Ja milliseid ameteid ta on pidanud. Insener, kasakate ohvitser, riigiametnik, kullakaevaja — ei jõua lugedagi... Aga nüüd ma lähen ... «Nojah, kirjutage siis pealegi, aga ärge valetage ajakirjanduslikult. Nagu siin Tallinnas kord üks kõmuleht. Rääkisid, et mu! ol!a naiseks araablane ja mu lapsed olla mustad. Öelge, et mu naine ja lapsed on sama valged kui ma isegi!" Väljun. Torm kell lööb juba päris hilist tundi.
