Sakala, nr. 221, 15 november 2014

AADLIPERE

Ungern-Sternbergid tulid, et jääda

Jaanika Kressa

neljanda põlve viIjandlane

Elmo Ant

ulaharitlane

Suve lõpul avati Viljandi mõisa kalmistul mälestuskivi von UngernSternbergidele. Võib-olla pani nii mõnigi siis tähele ametite maja kõrvale pargitud tuletõrjeautot, ent kahjuks jäi neile teadmata, et sellega oli oma ema sünnilinna saabunud Mongoolia-rei-silt naasnud Ettore von Ungern-Sternberg. Jutt käib aadliperekonnast, mille kolm põlvkonda on Viljandi elu ja arengut südamega kujundanud ning mis väärib seetõttu unustusest väljatoomist. Uus loss, uus hingamine 1860. aastal ostis August Paul Adolph von Ungern-Sternberg Fellini (loe: Felliini) mõisa. (Kuigi nimi Viljandi oli ka olemas, kandsid nii linn kui mõis aastani 1917 nime Fellin.) Ta oli majanduslikult mõtlev ja kaugele tulevikku nägev mees ning Liivimaa maanõuniku amet tõi teda tihti siia. Ta ostis mõisa Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna õukonda kuulunud Maria Tšoglokova pärijatelt, kelle omandisse oli Fellini kreis koos linnaga tulnud kingitusena otse tsaarinnalt. Kui August Paul 20 aastat hiljem jättis Viljandi mõisa oma esimesele pojale Oswald Paulile, oli valmis ehitatud uus loss. Selle arhitekt oli Robert Pflug Riiast. Lossi ümbritsenud pargi, millest kahjuks enam ammu midagi järel ei ole, rajas aednik Londe. Muruplatsile istutas Oswald ise Saksamaalt toodud hõbekuused. Oswald oli 1877. aastal abiellunud Liivimaal Lubahnis sündinud Emily Sophie Alexandrine vabapreili von Wolffiga (1855-1934). Nende esimene laps Alexandrine Emily oli järgmisel aastal ilmale tulnud veel mõisa vanas barokses puithäärberis, mis ehitati 1746. aastal ja lammutati August Maramaa korraldusel 1938. aastal kui kõlbmatu lobudik - linnavolinik Heinz Ungern-Stem-berg oli asjatult taotlenud häärberi muinsuskaitse alla võtmist. Rootsiaegne loss asus reliinis aga samal mäekünkal, kus 1908. aasta arheoloogilistel väijakaevamistel avastati keskaegne Katariina kabel ja kus nüüd lõpuks uuesti tähistati ära mõisa kalmistu. Tänu Ungern-Sterabergi-dele sai XIX sajandi lõpul uue hingamise terve Fellin, mille kohta siis aina sagedamini juba Viljandi öeldi. Linn oli tunduvalt edenenud ja ka laienenud. Lisaks Pauluse kirikule olid Viljandi mõisa maadele kerkinud Maagümnaasiumi ja Põllumeeste Seltsi hoone. Lossimägedes, mida oli aastaid ka-

sutatud kas prügilana või telliskivide saamise kohana (nii mõnegi maja seintes leidub veel tänagi ordulinnuse telliseid), algasid Ungern-Sternbergide eestvedamisel ja finantseerimisel väljakaevamised ning leiud, mille parunipere annetas, panid aluse tollasele Ditmari muuseumile, mille järeltulijaks peab end praegune Viljandi muuseum. Õhusõit on ajavõit Oswald Paul Ungern-Sternber-gi poeg Heinz sai õiguse kasutada vana mõisa õllekoda oma äriettevõtmisteks. Just seal hakkas ta ka lennukeid ehitama. Viljandist sai Eesti eralennunduse pealinn. Koos sõber Ulrich Braschega pakkus Heinz Ungern-Stemberg ühtlasi õhutakso teenust. Heinz õppis lennundust aastatel 1924-1925 Preisimaal Rositteni lennukoolis ja 1932. aastal sai ta ka Tallinna Õhuasjanduse Ühingu korraldatud mootorlennukursuselt lenduritunnistuse, mis oli Eestis alles teine. Viljandimaa Õhuasjanduse Ühing õitses. Sellest kirjutasid isegi Euroopa ajalehed, kui parun sooritas oma lennukiga üleeuroopalist turneed. Juhtus ka õnnetusi. 1932. aastal toimus Põltsamaal esimene teadaolev tsiviillennukatastroof. Ulrich Brasche

elas aga õnnetuse üle ja juba järgmisel aastal valmis Viljandis uus lennuk. Äritegevuse kõrvalt kuulus Heinz aastatel 1930-1933 Viljandi linnavolikokku SaksaBalti erakonna esindajana. Ta toetas ka vabadussõjalast: võitlus Vabadussõjas ühise eesmärgi nimel sidus igaveseks. Saabus aasta 1934. Riigis kuulutati välja eriseisukord, presidendivalimised jäeti ära, suur osa Vabadussõja sangaritest vangistati. Novembris arreteeriti ka Heinz ja Ulrich - kahtlustatuna Artur Sirgi põgenemisele kaasaaitamises. Juba kuu aja pärast viskas August Maramaa (juhatuse otsusega) Heinz Ungern-Stern-bergi ja Ulrich Brasche Viljandimaa Õhuasjanduse Ühingust välja. Selle järel lahkusid ühingust kõik sakslastest liikmed ja see lakkas sisuliselt toimimast. Eestlased, kes hääletasid väljaviskamise poolt, kurtsid hiljem, et hääletus oli avalik ja neil oli hirm Pätsi-meelsete kättemaksu ees.

Heinz Ungem-Sternberg sai veel kord võimaluse viibida omaenda lossis - nüüd juba vangina. Viljandis «viibimise» põhjuseks oli detsembris 1934 ema Emily Alexandrine von Ungern-Stembergi surm.

Koduses lossis lösutas politsei, kes varem oli Heinzi sageli lennuväljal oodanud. Kord näiteks oli üks linnaelanik kaevanud, et parun lennanud liiga madalalt ja korstna lõhkunud. Heinz Ungem-Sternberg maksis küll kinni korstna parandu-

se, kuid ei jätnud mainimata, et lennuk jäi täitsa terveks. 80 aastat tagasi tuli tal niisiis veeta viis kuud üksikkongis riigis, mille eest ta oli relvaga võidelnud. Ja taas alustas Viljandi parun nullist. Vabanenud süüdistustest, ent lennulitsentsist ilma jäänud, tuli ta uuele mõttele. Tallinn otsis avatavatele ühistranspordiliinidele vähemalt 15 bussi. Riigi poliitika oli aga seadnud importbussidele takistused. Lahendus peitus oma busside valmistamises. Viljandi parun haaras sellest mõttest kinni ja 1936. aasta aprillis registreeriti Kauban-dus-tööstuskoja äriregistris «Viljandi mehaanika-töökojad H. Ungern-Stemberg & Ko», mille ainuke täisosanik oli Heinz Ungern-Stemberg. Bussitehas, mis asus Viljandis Mõisa tee 12, polnud mitte ainult Viljandi, vaid kogu Eesti mõistes selles vallas suurettevõte. 1937. aastal töötas seal 73 ja 1938. aastal 63 inimest. Ühtekokku valmis 1938. aastaks 28 liinibussi. Nendest on pikemalt juttu ka Eesti Vabariigi 1938. aasta statistikaraamatus. Aga aeg oli otsas. Targa inimesena teadis Heinz, mis teda ja ta peret kodumaale jäämise korral ootaks. Oma Lossi ja Va-na-Turu tänava nurgal asunud kinnistu eest ei võtnud Heinz kompensatsiooni, vaid jäi ametli-

kuks omanikuks edasi. Ta lootis tagasi tulla. Kogu sõjaaja jooksul on saksa täpsusega kirja pandud, kes selles majas elasid, kui palju üüri maksid ja kus viibis omanik. Heinz Ungern-Stemberg langes Saksa Rahvaväe koosseisus 1945. aasta jaanuaris. 1944. aasta lõpul oli ta saanud teate oma ainsa poja Wolf Otto surmast. Ei unustanud iial Heinz Ungern-Stembergi naine Helga ja tütar Ruth põgenesid põleva Saksamaa kaudu lõunasse. Nad ei unustanud iial, kust nad tulid ja kes nad on. 1922. aastal Viljandis sündinud Ruth rajas 1957. aastal Taubenbergis ratsakeskuse. Armastus hobuste vastu oli enne teda iseloomustanud kõiki Viljandi Ungern-Stemberge ning selle pärisid ka paruness Ruthi mõlemad pojad Wolf ja Ettore. Ruth oli viimane, kes neist eesti keelt kõneles. Tema esimene poeg Wolf suri kuus aastat tagasi. Ratsakeskust juhib praegu noorem poeg Ettore koos abikaasa Barbara ning poegade Romani ja Alexandriga. Ettore on metallikunstnik, Saksamaal tuntakse tema töid kui eritellimusel valminud ehissepiseid. Kuulnud, et tema esivanemate kalmistult on kadunud sepisvärav, otsustas Ettore teha uue. See seisab nüüd Baierimaal niisama, sest Viljandi värav «leiti» üles pärast seda, kui lehes ihnus teade, et uus on valmis. Lisaks Ettore von UngernSternbergi Lõuna-Saksamaal Bodensee ääres elavale perele on Viljandi parunipere lähedane veresugulane Californias elav Rhona Alice Villanueva, abielust Tarvastu mõisniku Karl August von Mensenkampffiga neli last saanud Alexandrine von Mensenkampffi noorima tütre Karin Gabriele ja lendur Ulrich Brasche tütar, kes oma elu esimesed viis aastat elas Viljandis Paala teel. 1997. aastal restaureeriti Erastvere pargis UngemStembergide kalmistu ja püstitati seal asunud, kuid hooldekodu poolt 1946. aastal lammutatud Marienkapelle müüridele Gerd von Ungern-Stember-gi tellimusel väike mälestuskabel. Selle juures korraldatakse mälestusteenistusi. Tornis on tuulekell. Ungern-Stembergi-de initsiaalidega sepisuksest ja -akendest on näha väike altar puunikerdusega Neitsi Maarjast lapsega, seintel mälestusepitaafid Conradile, Mariele ja Erastvere mõisa viimase järeltulija Gerd von Ungern-Stern-bergi abikaasale Marthale. Altaril on väike kivitrükis foto viimase pärija perekonnast. Lõpuks sai ka Viljandi mõisa kalmistule mälestuskivi, milles on kenotaaf Heinz von Ungern-Sternbergile. Nüüd, ligi 70 aastat pärast lahingus langemist, sai ta lõpuks ära märgitud oma kodulinnas vanemate ja õe kõrval. Tema ei tahtnud siit kunagi jäädavalt ära minna. Viljandi oli linn, mida ta armastas ja mille ees tundis vastutust.

TURNEE Sellest kirjutasid isegi Euroopa ajalehed, kui parun sooritas oma lennukiga üleeuroopalist turneed.

Aastatel 1878-1880 püstitas Oswald von Ungern-Sternberg Viljandi mõisa suure neorenessansi suunitlusega härrastemaja. Fotodel on von Ungern-Sternbergid: paruness Emily (vasakult), Ruth, Helga, Ettore ja Oswald. Rhona Villanueva erakogu/ Elmo Riig / montaaž

Viljandi paruni mehaanikatöökojas ehitatud monoplaani ES-AAC tiibadele on nende kandevõime kontrollimiseks roninud: vasakult esimene Leo Vellema, kolmas parun ise, neljas insener Ernst Lemm, kuues lendur Ulrich Brasche. VILLEM ILUSA ERAKOGU