Sirp, nr. 2, 14 jaanuar 2005
Kristi Viiding
Jälgides viimase aja kultuurielu Eestis , on mul klassikalise filoloogina kohati tekkinud kummastus , justkui elaksin hilisantiikses või varakeskaegses Roomas . Ladina keele niigi harvas kasutamises näib praegu juhtuvat samasugune totaalne grammatika-ja sõnavarateadmiste ähmastumine , nagu tol ajastulgi . Igal kevadel " Sequuntur poemae ”-nimelise Põhjamaade kirjanduse festivali ajal olen sunnitud mõtlema , miks ei õppinud festivalile nime panija ära ladina keele III käändkonda kuuluvate kreeka laensõnade käänamist ( peab olema : sequuntur poemata ).
Hiljuti Tartu ülikooli Rahvusmõtte preemiaga pärjatud Ilmar Talve " Eesti kultuuriloo ” Rootsi ja Poola aega käsitlev peatükk räägib üliõpilasorganisatsioonist natio germanico ( lk 151 , samas lauses korrektne ühildumine not / o livonica ); grammatikaist pealkirjadega " Grammatika esthonica " ja " Manuductio ad linguam lettonicum ” ( lk 162 , k-täht leidub vaid üksikutes ladina sõnades , grammatica nende hulka ei kuulu ; esthonica asemel peaks olema Esthonica , lettonicum asemel Lettonicam , vastavalt pärisnimedest tuletatud omadussõnade algustäheortograafia traditsioonile ladina keeles ning nende pealkirjade kirjutamiskujule teoste tiitellehtedel ) ja aadli matusetseremooniast pompa funebra ( lk 172 , korrektne oleks kahelõpulise omadussõna funebris , funebre esimene , mees- ja naissoo jaoks mõeldud vorm ). Siinsetes muusikaarvustustes esineb segiläbi Saltatores Revalienses ja Revaliensis , ühildub neist ometigi vaid esimene variant . Olukord meenutab niisiis hilisantiiki ja keskaega , mil ladina keeles eristus varasema kuue käände asemel käändelõppude järgi vaid kaks : vokaalilõpuline ja konsonandilõpuline , ja igaüks kasutas parajasti seda vormi , mis sobivam tundus . Selle tulemusena ähmastusid nimi- , omadus-ja asesõnade , ka nimi-ja tegusõnade ühildumisreeglid , muutus sõnade grammatiline sugu , segunesid ainsuse ja mitmusevormid jne .
Kogu see halvas , sõnahoolimatus tähenduses keskaegne ei vääriks kordustrükki , kui see ei vastanduks oma filoloogilise kultuuri ( tuse ) poolest-justkui ajaloolisi olusid korrates-esi-meseks humanistiks peetud filoloogi ja poeedi , Francesco Petrarca esimese ekloogi äsja val-
minud
eestindusele klassikalise filoloogi Mari Murdvee sulest . Nagu varasemategi Murdvee tõlgitud tekstidega ( Homerose hümnid , nunn Hrotsvithi draamad keskajast ), ei usaldanud ta aga ka nüüd seda publikule esmajoones trükituna lugemiseks , vaid teatraliseeritud kujul kogemiseks , toeks Tartu antiigiteater - valdavalt endise Tartu Lasteteatri näitlejaist ja Tartu ülikooli filoloogia ja teoloogia erialal õppinuist-õppijaist koosnev näitetrupp . Erinevalt varasematest tõlgetest leidub Petrarca ekloogi eestindus sel korral tõlkija põhjaliku saatesõnaga varustatult siiski ka kavalehel .
Kohtumine Petrarcaga
Ametliku raami selle tõlke ja tõlgenduse esmaesitamiseks moodustas Petrarca 700 . sünniaastapäeva tähistamine Tartu ülikooli raamatukogus 9 . detsembril . Etendusele eelnes Tartu ülikooli teaduri Marju Lepajõe mõtisklus Petrarca masendavast elust ja humanistlikust vaimust .
Eks meenu Petrarca nimi keskmise kirjandusharidusega eestlasele peamiselt ikkagi seoses Laura ja kauni armulooga ( lähtudes Ain Kaalepi tõlgitud sonettidest renessansikirjanduse antoloogias ) ning ehk ka keisrite-paavs-tide maailmast poeetide sfääri toodud kroonimise tavaga . ( Viimasest ajendatuna : meie varasema , eeskätt varauusaegse kirjanduselu mõistmiseks oleks lausa hädavajalik uurida Petrarca loodud traditsiooni kohaselt pärjatud poeetide sattumist ja tegutsemist Eesti-ja Liivimaal ( e )). Pea kümme aastattagasi avardas Ülar Ploom eestikeelset Petrarca-pilti teosega " Secretum ". 1996 . aastal tõlkis ja kommenteeris Murdvee Petrarca kirja , milles too kirjeldab oma tõusu Mont Ventoux ' le ja milles nähakse Petrarca maailmavaate erakordselt kontsentreeritud esitust , uue inimese sündi - pürgida kõrgustesse lihtsalt selleks , et näha või nautida maastikku ( Akadeemia 5 / 1996 , lk 951 - 960 ).
Sel korral Murdvee tõlgitud ja tõlgendatud Petrarca avaneb eelkõige bukoolilisena . Petrarca 12 ladinakeelsest ekloogist ehk karjaselaulust , mis on vastavalt Petrarca humanismikäsitlusele kirjutatud Vergiliust ja teisi antiikaja eeskujusid matkides ajavahemikus 1346 - 1357 , on avaekloogi peetud huvipakkuvaks väga mitmekihilise allegooria poolest , just nii nagu Petrarca oma kirjas Cola di Rienzole luule olemuse kohta on väljendanud : poetica omnis
intexta est (" kõik luule [ line ] on läbi põimunud "). 124 heksameetrist koosnevas karjaselaulus peab dialoogi kaks karjust Monicus ja Silvius . Kumbki esindab oma maailmavaadet : Monicus austab kristlikke põhimõtteid , Silvius toimib antiikse veendumuse kohaselt , et surematus on saavutatav loomingu kaudu . Dialoogi lõpuks veenab Silvius , kes allegooriliselt kehastab Petrarcat , vend Monicust , kelles on nähtud Petrarca venda Gherardot , oma ohtuderohkema teekonna võimalikkuses , ja Silvius asub teele .
Ekloogi autobiograafiline kiht on tõlkijal ning teda abistanud tõlgendajail ( muusikaline kujundus ja tantsud Külli Kressa , kunstnik Eve Valper ) taasloodud silmapaistva subtiilsusega , alates avastseeni vendadevahelise vastasseisu liikumisskeemist või veidi hiljem esitatud duetist , mis markeerib kaht olulist-naisekuju Petrarca elus ( armastatud Laurat ja Petrarca laste tundmatuks jäänud ema ). Peategelast Silviust alias Petrarcat kehastava Enn Lillemetsa miimika , liigutused ( klassikalise filoloogina vaimustas mind eriti värsside 85-86 ... siis kedrust tõmbavad rasket / raudsete kätega õed ... lahendus ) ja tekstiesitus , aga ka tänu õnnestunud valguslahendusele tekkiv varjude mäng veensid autobiograafilises interpreteerimisvõimaluses neidki , kel etenduse eel kavaleht lugemata jäi .
Autobiograafiline , loomingulooline , teoloogiline
Autobiograafilisega tihedalt seotud loomingulooline tasand on tõlkijale ja näitetrupile ilmselt südamelähedasim olnud . Ekloogis toob selle teema esile eeskätt Petrarca suhestumine antiiksete eeskujudega , esmajoones Vergiliuse karjaselauludega ningeeposega " Aeneis ". Juba ekloogi pealkiri " Parthenias " viitab Vergiliusele , olevatjutoo Neitsi tähtkujus sündinuna ja loomuselt tüünena kandnud sõpruskonnas varjunime Neitsilik .
Lisaks ekloogi tekstis leiduvale rõhutab loominguloõlise tasandi olulisust teistest kirjandusteostest pärit katkendite põimimine teatraliseeringusse nagu ka Lauliku kuju lisamine . Võimsaim on Petrarca lõpetamata jäänud eepose " Aafrika " algusvärsside loomispalangu kujutamine - eepose avasõnad " ut mihi conspicuum meritis belloque tremendum / musa virum referes "... kostuvad esmalt segilä-
bi
poeedi kõrvu , siis hakkab ta neid endamisi korrates värsiks ja rütmiks korrastama , kuni jõuab värisema paneva ( tremendum !) lahenduseni . Kulminatsioonina lõpetab etenduse Petrarca " Aafrika " kangelase , kuulsa Rooma väejuhi Scipio Africanuse ilmumine . Tuuli Otsuse ja Kaspar Koorti mõjusas esituses üldistub Scipio filosoofiline sõnum Petrarcale ja publikule muu hulgas ka isepäise Loova Vaimu ülistuseks .
Andreas Kalkuni kehastatud Laulik sümboliseerib oma ilmumistega Dante ajastu stiiliideaali ja võtteid , mida Petrarca oma loomingu algusjärgus püüdis jäljendada ning millest loobununa hiljem oma isikupärase laulu juurde jõudis . Sümpaatne on see , et ei lavastaja nägemuses ega näitleja rollilahenduses märgistata seda varasemat , Petrarca poolt kõrvale heidetud luuletraditsiooni kuidagi halvustavalt . Nagu antiigiteatri ülemulluses etenduses " Apolloni sünd " kehastatud peategelase puhul on Kalkun siingi loonud esteetiliselt nauditava rolli .
Autobiograafilise ja loominguloolise kihistusega on etenduses tihedalt põimunud teoloogiline . Teatraliseeringu pealkiri " Hinge killud " seostub Petrarca ajalgi moes olnud gnostikute ja hermeetikute õpetusega , mille järgi inimhinged olid kui maailma laiali pillatud valgusekillud või ühe suure maailmahinge väikesed killud , mis peavad jälle kokku saama , et inimene pääseks jumala armu läbi . Nende kildude kokkukogumist vaadeldakse lavastuses nii vendadevahelise suhtluse kui ka peategelase sisemaailmas toimuvate otsingute tasandil .
Etenduses on oluline ka kirjutamisajastu esteetikat laiemalt iseloomustav tasand . Siin on peamiste vahenditena kasutusel kostüümid , muusika ja miimika . Laval toimuvat on võimalik nautida ilma sõnalisse ossa süüvimata - ümbergrupeeruvad , poose ja näoilmeid muutvad tegelased meenutavad renessansiajastu suuri maale , van Eyckide töid näiteks . Muusikalises kujunduses on kasutatud XIII -XV sajandi meloodiaid ja laulutekste , Prantsusmaalt pärinevaid võib pidada vihjeks ekloogi loomispaigale Avignonile .
Ülalkäsitletud nelja kihti söandaksin pidada miinimumsõnumiks , mille tõttu kirjandusõpetajad gümnaasiumiklasside õpilasi Tartusse etendust vaatama võiksid tuua .
Laiemale publikule mängitakse jälle 19 . jaanuaril kell 19 Tartus Sadamateatris .
Jana Lepik , sul ilmus esimene korralik paberkandjale seatud luulekogu " Lahtine taevas " ( Tuum , 2004 ). Kuidas ja kuhupoole oled sa kasvanud sellest ajast , kui me kunagi tutvusime . Mul on tunne , et sa oled tohutult muutunud . Nagu kasvasin jah ... selle ajani , kuni see raamat valmis . Ja siis hakkasin kahanema .
Kas see morbiidsus , surm ja vaeva hõng ses raamatus , su luules , on osalt ka mingi mäng või poos , imagoloogiline lüke ? Teadlik ? Vastupidi , ma pigem vältisin seda . Ma nägin , et see surm tungib peale ... sõnana ja teemana ja ma isegi rookisin seda välja , et ei tuleks " liiga surm ". Hakkasin kogu koostades tähele panema , et väga paljudes tekstides on surm-
surm-surm-surm
. Vahepeal tekkis küsimus , et kas ma rikun teksti ära , kui ma sinna selle sõna kirjutan . Kas lased ümbritseval maailmal ennast masendada ja trilvid kaasa või võitled selle vastu ? Vastupidi , see ümbritsev maailm pole sugugi masendav ! Pigem teispoolsus , see mängib palju kõrgemat mängu . Ta on kuidagi väga range , ei tee kompromisse . Kas on sul ka miskit sellist , mis sind tänases Eestis , materiaalses ilmas häirib , morjendab ? Mis ei ole üleloomulik , vaid toosama hall linn , kus sagivad inimesed ja ametnikud ... ... eelarvamused , julmus , teatavad mõtlemismallid . Mingi konkreetne sündmus ? Ma ei tea sellest maailmast midagi . Kui tähtis see raamatu ilmumine sulle endale oli ? Ma mõtlesin , jah , et kui kaua veel venib ... Venis , aga võib-olla see aeg oligi õige , pidi venima , iga asi juhtub õigel ajal . Kuidas sulle Areeni tähelepanu mõjus , selline meedias esiletõstmine ? Mulle meeldis see , et seal olid " tuleviku tähed ", mitte " staarid ". Täht on palju parem ... Kesküla kirjutas mulle , et kuna nad tegid must tähe , et siis kirjutagu ma ruttu uus raamat valmis , et mitte lugejate ootusi petta . Ma mõtlesin , et ma vastan talle , et tead , ma vist rääkisin ära , et ma ei saa midagi lubada ; rääkisin , mis minuga toimub , toimunud on . Kuidas sa ennast ses noorte kirjanike massis
ja kirjanduselus , meedias tunned ? On see midagi su jaoks ? Võistlusmoment ? Viimasel ajal ei ole nagu midagi toimunud , "! peatus " on ära vajunud . Juba aasta aega pole eriti tegutsenud . Aga mingit võistlusmoment ! ei tohi mul absoluutselt olla , see on vaimne kasvatus . Sa ei pea tegema sellepärast , et olla teistest parem , tükkida kogu aeg ettepoole . Kuigi see oleks ehk tark tegu ... Mul on see viga , et mul pole seda tunnet , et mul oleks vaja kellegagi võistelda või trügida . Kunst ei oie spordivõistlus . Igalühei on mingi oma asi , mida ta tahab väljendada , et teised saaksid sealt osa . Mis sa praegu edasi teed ? Ma arvan , et ma kolin x-mikrorajooni , see jääb Ida-Virumaale . Seal elavad venelased ? Jah . Ja narkomaanid ? Jah . Miks sa sinna kolida tahad ? Ma ei tea , mingiks ajaks tahaks minna sinna . Seal on kohutavalt odav elu . Kas sul on endal lõpetuseks midagi olulist öelda , mida on tähtis teada . Näiteks siis , kui see raamat kätte võtta ... Lapsepõlve vaim sõnas : / " Medalil on kaks külge : / üks on maailm , / teine on möödanik /' Kas keegi on seda öelnud juba ? Minu kohta võiks aga öelda : ta ehitas maju , aga need ei saanud kunagi valmis . Seda on küll keegi juba varem kirjutanud . Küsinud Jürgen Rooste
