Sirp ja Vasar, nr. 42, 17 oktoober 1986
Absurdilähedased
anekdootlikud
juhtumid ?
Jah ,
kahtlemata
, ehkki neid ei arendata
kusagil
päris
absurdiks
ega
muudeta
pelgaks
puändikaks
jandiks . Jutt on Makanini neljast
jutustusest
viimaste aastate
lõikusest , mida eesti keeles
liidab ühine pealkiri « Hingekosutus
». Ignatjevi naine Sima
on vähki
suremas .
Mees
teab seda , naisele
on
arstid
loomulikult valetanud , kuid arvatavasti
aimab temagi
lõpu
lähedust . See , mis nüüd
lahti
läheb ,
peaks
lugejat
üksnes
šokeerima
ning
pahandama .
Naine hakkab üle
aisa
lööma
ning olengutel
käima ,
mees
tahab lahutust ,
siis
hakkab
mees jooma , naine nõuab
lahutust
— üks peatu pendeldamine
arutuste
vahel
kestab
kõik need
viimased
nädalad .
Lisaks trügib Marina
lausa
rinnaga Sima järglaseks .
Ent
autori nördinud
hukkamõistu
või vähemasti
käsi
laiutavat
imestust ei järgne .
Makanin
ei süüdista
oma
tegelasi . Õigupoolest isegi mitte
siis , kui nende käitumine
kipub
olema
omakasupüüdlikult
ratsionaalne või
ennasthävitavalt
irratsionaalne .
Õigustada
ta
neid
ei . saa , äga
mõista
püüab küll .
Ja
seda
tehes
avastab nii mõndagi ,
mis
ei
taha
juurdunud
käsitustega
kokku sobida
ja võib
vana
kooli lugejat
ärritada .
Muidugi
petab Mihhailov oma ar-r
mastust ning armukest .
Muidugi
on
Rodiontsev
hädavares
. Muidugi teab Kljutšarjov ,
et tema edenemine toimub Alimuškini
arvel , kuid tahab ikkagi
« elust rõõmu tunda ». Mida
säärastega
peale hakata ?
Hukka mõista , häbimärgistada ,
välja naerda ? Paraku on kõik
hoopis
keerulisem .
Enamik
Makanini mehi ja naisi
tunneb
« valuliselt ,
et
elu läheb
temast
mööda ».
Kirjaniku
tüüpkangelane on
neljakümne
künnise juba ületanud ,
nii et
asja võiks käsitada
bioloogilise
paratamatusena ,
aga
rahuldamatuse
tunne närib edasi
ja kutsub esile mitmeid vägagi
inimlikke
vastureageeringuid
: kes püüab võtta , mis
võtta veel annab ,
kes
katsub
kindlustada
saavutatut ,
kes
kempleb albina edasi , kes kukub
hädaldama .
Marina teab ,
kui kibedasti
võib
kõrvetada
see päike , mille all vajab ka
tema turvapaika . Mihhailov ön
liiga
kaine
mees ," et uskuda
poetessi
sõnu
ja
armastust
kestma . Ikka ja jälle korratakse
eri sõnastuses :
« Aga
üldiselt
oli ta sarved
juba maha
jooksnud , oli kõike
proovinud
ja elas nüüd vaikset
rahulikku
elu , isegi väliselt .
Tal
oli
perekond , poeg , oli naine , kodu
, oli oma tugitool
ja
teetass
.» Kas me peaksime
seda
taunima ?
Kirjanik
ei
leia
põhjust .
Nii või teisiti on see elu ise
oma
paradoksides ,
vastuoludes
, narrimängudes , mida üritab
oma meeldivalt isikupärasel
viisil tabada ning seletada
Vladimir Makanin .
Luubi all
on tänapäeva linnainimene , ei
romantiliselt
suureks
õilistatud
, ei naturalistlikult
väikeseks
haletsetud ,
vaid
lihtsalt
tavaline inimene ,
kes
igatseb
meie
pahatihti
lausa arutult
toimlevas
maailmas
pisutki
korda ning turvalisust või
tajub
( nagu Ignatjev
ja
tema
naine ) elu ja
surma
müsteeriumiga
vastakuti seistes
oma
täielikku
ettevalmistamatust
ning jõuetust . Järelsõna kirjutaja
kinnitab : Makanini
teosed
on esile kutsunud
« kriitikute
ja lugejate tormilise reageeringu
».
Kirjandustraditsioon
, mis on pikka aega paljusid
argielu
tahkusid
sündsusetuks
tunnistanud ning tabu
all hoidnud ,
mis on
oma
kirjanikelt sikkude
ja
lammaste
äramärkimist oodanud
Eesti kirjanike esindajaid viis 3 .— 8 . oktoobrini üle lahe kaks ühisüritust
oma soome kolleegidega — li- , saks Oulus toimunud luuleõhtule ka osavõtuks kolm päeva hiljem Helsingis Nõukogude Kultuuri ja Teaduse Majas asetleidnud vestlusringist teemal « Kas proosa mälu on usaldatav ?», kus Soome poolt esindasid kirjanikud E . Joenpelto , V . Meri ja R . Nordgren , meie poolt H . Peep , E . Mallene ,! T . Tasa ja R . Veidemann , kellega liitusid Oulu-rühmast J . Kaplinski ja eelmisel päeval Helsingisse jõudnud M . Unt . Vestlust juhtisid Soome Raadio kultuuritoimetaja J . Virkkunen . ja praegu Helsingi Ülikooli juures tö " otav T . Kuldsepp .
Vestluse teema oli mahukas ja seetõttu mõistetav , et sellele võis läheneda ja lähenetigi mitmeti .
Mõningaid kilde sellest mõttevahetusest .
E . Joenpelto lähtus , nagu ta ise kinnitas , ennekõike isiklikest kirjutamiskogemustest ja leidis , et proosa mälus ühinevad ja põimuvad paratamatult ühelt poolt minevik ja teisalt
Seekordse luulesilla pikkus oli ( ühes suunas ) ligikaudu 1500 km , kui
mitte arvestada lisaks ka Tallinna ja Tartu vahemaad . Ka 4 . oktoobril Oulu Raekojas toimunud eesti luule õhtu oli üpris pikk , väldates ühtekokku ligi kolm tundi , ja kujutas endast sündmust , « mille väärilist pole põhjapoolsetes maakondades varem nähtud », nagu kirjutab Olavi Jama ajalehe .« Kaleva » 5 . oktoobri numbris . Eesti-poolsetest esinejatest olid Debora Vaarandi , Jaan Kaplinski ja Mart Mäger juba varasemast oululastele ka isiklikult või loomingu kaudu tuttavad^ aga ka Andres Ehini , Aivo Lõhmuse ja allakirjutanu • nimed olid vähemalt korra sama « Kaleva »-lehe veergudelt läbi käinud — Oulu valmistus eestlaste vastuvõtuks väga põhjalikult nagu põhjamaal ikka , juba nädal aega enne meie tulekut tutvustati seal kõikvõimalike kanalite kaudu eesti kultuuri , koolides toimusid ees^ ti kirjanduse päevad , kinos jooksid Eesti filmid , teatris näidati M . Undi « Vaimude tundi Jannseni tänaval » jne . Ja tundus , et huvilisi jätkus . Huvi eesti kultuuri vastu näib Oulus tõesti tugev olevat : Oulu ülikooli soome ja saami keelte kateedri algatusel said teoks D . Vaarandi ja M . Underi luule tõlkevõistlused , aga seda tõendab muu hulgas ka asjaolu , et Oulu linnaraamatukogu taotleb praegu ülesoomelise eesti kirjanduse keskuse õigusi . ( Teine kandidaat on Kotka raamatukogu , aga kuna Kotka on Tallinna sõpruslinnana eesti kultuuriga niigi tihedates sidemetes , tundub vähemalt mulle küll , et Oulus aitaks selline keskus nii soome estofiilide tegevusele kui ka eesti kultuuri levikule paremini kaasa .) Samuti on Oulu kirjastus « Pohjoinen » asunud ellu viima suurt ieesti kirjanduse tutvustamise programmi — viimaste aastate jooksul on seal ilmunud Marie Underi ja Debora Vaarandi luulekogud , Jaan Krossi
Suur inglise kirjanik Thomas Hardy palus oma testamendis , et tema « Kogutud luuletusi » trükitaks alati odavate , kõigile kättesaadavate väljaannetena . Ja nii ongi Thomas Hardy luuletusi antud aastakümneid välja halval paberil , odavas köites ja ilma kommentaarideta . Kirjaniku esimesed « Valitud luuletused », mille autor ise kokku pani , ilmusid üheaegselt koos üheksa « mitte-
kaasaeg . Kirjanikul on tema arvates õigus ajalugu vabalt kasutada , ent mitte seda teadlikult moonutada . Ilukirjandu-
se emotsionaalset mälu võib alati usaldada , märkis H . Peep ja rõhutas samuti , et kirjan- . duse mälu on loov . Samal ajal juhtis ta tähelepanu sellele , kui suurt ja otsustavat osa etendab kirjanduse kollektiivses mälus rahvuslik traditsioon .
R . Nordgren pidas omalt poolt vajalikuks täpisustada , et kirjanduse mälu on valiv , ja veel , et dokumentidest pole tõde võimalik leida . R . Veidemann aga meenutas , et kuna kirjandus on tihendatud tegelikkus , siis niisama tähtis kui tegelikkus on kirjanduses selle ühendaja , ' kirjanik . Mispeale oli M . Undil õigus märkida , et enne kui küsida , kas mälu on usaldatav , tuleb küsida , kas inimene on usaldatav . Ta leidis , et valetaminegi muutub informatsiooniks ning mõnikord olevat valelikke teoseid päris huvitav lugeda .
Särava lühiesseega , hagu oodata võis , esines vestlusringis V . Meri . Mälestusteraamatuid pidas ta täielikult ebausaldatavateks ; ainult päevikud on siirad , aga ka ainult siis , kui need on kirjutatud enda jaoks ja kui neis pole kuigi palju
KAS PROOSA MÄLU ON USALDATAV ?
« Kolmandad mäed », Friedebert Tuglase juubeliks « Marginaalia » väljaanne ning viimaks Mati Undi « Vaimude tund Jannseni tänaval »,' mis on seda märkimisväärseni , et ka Soomes ei ole kuuldavasti üldse kombeks näidendeid kir jastada . Ning neilegi raamatutele on lisa tulemas . Küsimusele , milline on « Pohjoise » koht kogu Soome kirjastuste hulgas , vastati nii Oulus kui Helsingis enam-vähem ühtemoodi , nimelt , et see kirjastus on tuntud just oma kõrge väljaandekultuuri ja kirjandusliku taseme poolest ning tema raamatud on üle Soome kõrges hinnas , eriti kultuuriinimeste seas . jNiisiis satub eesti kirjandus väga meeldivale taustale .
Kõigi loetletud asjaolude tõttu tundub täiesti loomulik , et seekordne luulesild toimus just
mälestustelaadseid fragmente , nentis ta , ja lisas : mälu ei valeta , seda võib usaldada , sõnad valetavad . Proosakirjanik ei lähtu ainuüksi mälust , vaid kõigest , mis teda parasjagu ' vahetult ümbritseb .
Ise märkisin , et vastus esitatud küsimusele oleneb sellest ,
missuguseid ootusi
ja lootusi
esitavad kirjandusele tema lugeija
ja kriitika , kuid et minu
arvates kirjaniku hoiak , suhtumine
oma materjalisse peavad
kirjaniku
konkreetses
tekstis
kujunema
vähemalt
niisama
VÄGA PIKK LUULESILD
Luuleõhtult Oulus : Rein Raud , Aivo Lõhmus , Andres Ehin , Debora Vaarandi , Mart Mäger , Jaan Kaplinski .
Oulus ning ka oululastele endile oli see iseenesestmõistetav — nagu ütles ühel vastuvõtul ürituse sponsor Aaro Korkeakivi , « me oleksime selle õhtu ikkagi maha pidanud , ükskõik , kas koos teiega või ilma teieta ». Aga eks meie kohalviibimine tuli asjale pigem kasuks kui kahjuks , sest igasugused kultuuridevahelised kontaktid sõlmuvad ju eelkõige üksikinimeste kaudu .
Luuleõhtu ise jagunes kahte ossa , millest esimene oli pühendatud põhjasoome , teine eesti luulele . Peale luuletajate endi esitasid nende tekste ka Oulu Linnateatri näitlejad Kirsti Otsamo ja Veikko Mylly , kusjuures esimene neist luges ka eesti keeles . Soome luuletajaid oli samuti kuus . Oiva Arvola nimetab oma tekste saagadeks ja nende mõttetaust
POEET THOMAS HARDY
autoriseeritud »
luulekoguga ,
mis
sisaldasid
tema
luuletuste
ja
poeemide
erinevaid
variante :
T .
Hardy oli oma luuletuste
vastu
väga nõudlik , tegi neid
pidevalt
Lähtudes J . Smuuli
Ajaloolisest
Tõest ,
kes
deklareerib :
« Mina olen
Ajalooline Tõde .
Minu vend on
Fakt », leidsin ,
e , t kui ajaloolise tõe
vennaks
on fakt , siis kirjandusliku mälu
vennaks
on inimene . Aga
kirjandusliku
mälu
vennaks
võivad olla
niihästi
inimene
kui ka fakt üheskoos . Ja lõppkokkuvõttes
oleneb kõik kirjaniku
ande suurusest .
Lisaks nendele kahele kesksele
ühisüritusele
olid
meile
korraldatud
kohtumised
oma
soome kolleegidega Soome Kirjanike
Liidus
' ja Eino Leino
Seltsi rahvaga .
Helsingi Ülikooli
eesti keele kateedris leidis
aset pressikonverents ,
kus
küsijad tundsid põhiliselt huvi
_ eesti uuema kirjanduse , samuti
kirjandusteaduse
suundumuste
vastu . Et tegemist polnud
sugugi pealiskaudse
ühepäevahuviga
, tõestab
kas
või
seegi ,
et
Soome
kirjastajate
sügishooaja
ilmumisplaanides
on taas mitmete eesti autorite
teoste soomendused :
E . Nirgi
« Eesti
kirjandus »,
J . Krossi
« Professor
Martensi
ärasõit »,
V . Luige « Seitsmes rahukevad »;
M . Undi
näidend
« Vaimude
tund Jannseni tänaval » oli juba
ilmunud , tulemas
« Räägivad
».
ENDEL MALLENE
ongi rõhutatult põhjamaine , kude eepiline ja mütoloogilise aine põimumine olustikulisega meenutab samuti enam saagamaailma kui tavapärast soome luulet . Arvola elab Rovaniemi linnas ja kasutab sageli sealset keelt segi kirjakeelega . Anja Vähä-Aho tekstid olid võetud tema viimasest raamatust « Jõle naine » (« Kamala nainen ») ning on raske öelda , kas nad annavad temast õiglase ettekujutuse või olid asetatud kahe raskepärasema luuletaja vahele hingetõmbepausi loomiseks . Igatahes meenutaksid need lakoonilised palad meie kontekstis küll pigem nätsti-ütlusi kui luulet . Aku-Kimmo Ripatti luule seisab teadjamate jutu järgi luule ja draama piiril , ta on kirjutanud ka mitmeid luulenäidendeid , mida on esitanud KOM-teater ja küllap siit ongi selline hinnang pärit . Peale selle on ta tegelnud tõlkimisega , viimati aunusekarjala keelest . Pekka Sairanen on kahe kogu autor , millest esimene ilmus 1972 , teine just enne meie saabumist . Samuti on ta juhatanud noorte kirjanike õppeseminari . Juhani Kellosalo on erihariduselt kirurg , seni on temalt ilmunud üks luulekogu . Soome poole lõpuks esines luuletaja , keda ei saa õieti soome luuletajaks pidadagi — see on Nils-Aslak Valkeapää , üks praeguse saami kultuuri tugisambaid , kes on tuntud ka kunstniku ja muusikuna . Kui tema tekstide vaim ehk oligi veidi euroopalik ja arutlev , siis esinemise lõpuks kuuldud joig väljendas igatahes väga kujukalt tõelist saami vaimu ja koos sellega Põhja-Soo-me looduse avarust ja puhast ruumitaju , mis jääb paratamatult igasuguse sõnastatud luule piiride taha .
Milline oli eesti poole mõju soome kuulajatele , saan ma otsustada ainult selle põhjal , et pärast õhtu lõppu käisid paljud kuulajad meil kätt surumas . Söandan loota , et mitte ainult viisakusest . REIN RAUD
luulesse
tuli
tagasi
55-aastaselt .
Nii oli luule tema esimene ja viimane
armastus .
Nüüd
anti
Inglismaal
välja T . Hardy
« Kogutud
luuletused » kolmes
köites ,
mis
peaks
rõõmustama
nii
laia
lugejateringi
kui ka filolooge : esitatud
on luuletuste erinevad
variandid
ja visandid , lisatud kommentaarid
, mis seletavad
reoste
sünnilugu , avavad tsit-aate
jpm .
17 . oktoober 1986 . a . # nr . 42 ( 2142 ) # 5 . ! k .
