Türi Rahvaleht : Türi valla ajaleht, Номер 2, 2 феврал 2017

Klaudia Tiitsmaa: mängu abil näitlejaks

Türilt pärit noor särasilmne näitleja Klaudia Tiitsmaa on kahel viimasel aastal pälvinud Ugala teatri publiku- ja kolleegipreemia. Samuti oli ta eelmisel aastal Eesti teatrite parima naispeaosa nominatsioonis. Lisaks näitlemisele on tal juba lapsepõlvest peale olnud ka pliiats peos ja näpp fotoaparaadi päästikul.

Teet Reier

teet.reier@tyri.ee

Türil elab üks tore pere, kelle külaliseks on mul viimaste aastate jooksul õnnestunud olla persoonilugude tegemise kaudu. Kui ema ja isa, Resa ja Margus Tiitsmaa on kunstnikud, siis tütar Klaudia on juba kolmandat aastat Viljandi teatri Ugala näitleja. Nagu eespool mainitud tunnustused näitavad, siis on ta hinnatud nii publiku kui ka kolleegide poolt. Korra nädalas, pühapäeval sätib Klaudia ennast Türile. Siinses gümnaasiumis ootab teada näitering, mille kümneliikmelist seltskonda ta juba kolmandat aastat juhendab. „Pühapäevad on minu jaoks aeg iseenda jaoks. Siis mul muid kohustusi peale näiteringi pole, saan enne ja pärast seda veel ka kodustega olla,“ räägib Klaudia. Näiteringis saan ka ennast testida Sellisel hetkel, mis jääb näiteringi ja õhtuse Viljandi rongi vahele, saangi Klaudiaga Koidula tänava kodus vestelda. Vaatamata sellele, et töönädal on seljataga, on ta rõõmsameelne ja näpud löövad nipsu, kui jutt näitlemisele läheb. „Näiteringi juhendades katsetan erinevaid variante, kuidas jõuda tulemuseni eri teid pidi. Ma testin iseennast. Seeläbi avastan endas uusi võimalusi. Kui olen leidnud mingi otsetee, kuidas tulemuseni jõuda, lähen viin selle noortele. Mõtlen neile välja mõne harjutuse või mängu. Reeglina toimib see kohe. Nad on väga uudishimulikud näitlejahakatised. Ja see on ainult plussiks,“ selgitab Klaudia. „Algusest peale on meil trupis kümme noort, võiks olla ka rohkem, aga see kümme on kuidagi jäänud, vaatamata sellele, et osad on juba kooli lõpetanud ja uued peale tulnud. Ka minu ema juhatas kunagi Türi majandusgümnaasiumis näiteringi. Üle kümne aasta kindlasti, igatahes väga pikalt.“ Kui uurin, millal näiteringi tegemisi laval näeb, ütleb Klaudia, et esialgne kokkulepe esinemiseks on neil kevadpealinna avapidustustel, aga see pole veel päris kindel. Ka Ugala etendused on teda Türile toonud. Kas see on ka kuidagi teistmoodi tunne?

„Etendus on ikka etendus. Iga etendust tuleb mängida kui esietendust, sest publikule see ju nõnda on. Peale viimaseid repliike kummardama tulles ei taha Türil aplaus kuidagi lõppeda ja lilli ning komme on minule ja Andres Tabunile seni toodud, nagu oleks meil mõlemal kooli lõpetamine. See on ääretult soe tunne, et meid nõnda Türil oodatakse,“ tõdeb Klaudia. Mäng on väikese inimese töö Mis andis sulle gümnaasiumilõpetajana tõuke näitlemist õppima minna? „Juba väiksena oli ema see, kes andis mulle mõista, et väikese inimese töö on mäng. Kui tuli aias marju korjata, siis andis ta mulle väikese kopsiku, ise aga korjas nii naljaga pooleks öelduna kümmekond pange,“ naerab Klaudia. „Ja kasvatus käis mängu abil. Ema mõtles mulle välja erinevaid muinasjutte, mida ta magamapanekul jutustas. „Ema muinasjuttudes oli see tarkusetera niivõrd peidetud kujul, et see justkui imbus minusse. Ja tõepoolest, uuel päeval oli minus juba midagi uut. See süntees loo ja antud hetkes oleva Klaudia vahel käis mulle eneselegi märkamata.“ „Mul on selline tundlik keel, et ei saa väga kuuma toitu süüa. Ma nimetan seda beebikeeleks. Kui teistel on supp juba peaaegu söödud, pole mina saanud alustadagi. Ema ütles selle peale, et järelikult on temal siis draakonikeel,“ muheleb Klaudia. „ Soojast toidust rääkides meenub mulle, et kui Kuressaares vanavanemate juures olin, siis vanaema Lüüli sai aru, et vähemalt korra päevas peab lapsele ikka sooja sööki andma ja mõtles välja järgmise kavaluse: mul oli jõuluvanalt saadud nukk Tahmanägu, mis oli kujunenud minu ja vanaema lemmikuks. Mina olin siis mängult draakontüdruk, keda nukk ärgitas suppi sööma, selgitades, et draakontüdruku hingeõhk on nagunii kuum, soe supp on selle kõrval köömes. Ja see toimis.“ „Kui vanaema sai mind suppi sööma, siis vanaisa oli minu suureks iidoliks. Ta oli kalalaeva kapten. See laev oli nii meeletult pikk ja uskumatult suur. Ja ta oli erinevates maades käinud ja mõndagi näinud ja tema jutustusi sellest oli äärmiselt mõnus kuulata. Tema lood Angoolast ja mustanahalistest, kellega ta koos tööd tegi, tundusid ääretult põnevad. Ma joonistasin pildikesi vanaisa lugudest ja siis mängisime neid ka läbi. Minu tungival soovil muidugi.“ „Ja joonistada meeldib mulle väga. Kooliajast ongi meeles see, et alustasin joonistamisega siis, kui hommikul ärkasin, jät-

kasin seda koolis igas tunnis ja lõpetasin alles õhtul. Loomulikult oli lapsena ka palju muud põnevat teha.“ Tee asju, mis rõõmustavad „Kui ema ütles, et, laps, mine õue, siis alati ei tahtnud seda teha. Mis seal õues ikka teha? No mine, vaata ikka, sundis ema. Vahel peabki sundima. Kas või ennastki. Sest kui lähed ja avastad, et ei ole kõik nii, nagu arvasid, siis tekibki põnevus. Näiteks avastad, et täna on puulehed päikese käes kuidagi eriti ilusad, kirjuta või luuletus, et pilved on põnevad ja inimesed huvitavad.“ „Kui inimene teeb asju, mis teda rõõmustavad, siis ta ei saa end kunagi üksikuna tunda. Kui aga teeb neid asju, mis tema päeva rõõmu juurde ei too, siis kipub asi halliks ja kurvaks minema. Ja kui inimene on kurb, tunneb ta ennast üksikuna. Keegi meist aga ei taha ju üksi olla. Niigi on seda palju.“ „Lisaks joonistamisele armusin ka pildistamisse. Kuuendas klassi sain oma esimese di-

gitaalse fotoaparaadi. Hoidsin seda küll hästi, aga pildistasin ka palju ja lõpuks ta väsis ära. Olen proovinud ka vana kooli Zeniti. Neid oli mul koguni kaks. Ühel päeval aga juhtus nii, et mõlemad lakkasid töötamast, mehaanika lihtsalt väsis ära.“ „Ja kus tunnen, et mind usaldatakse, siis hoian sõrme aparaadi päästikul, kuni aku tühi või kaart täis. Eriti meeldib mulle fotolavastusi teha. Samuti on mul hulk inimesi, keda tahan pildistada. Nendest on peas tekkinud lausa järjekord. Käin ka loodust pildistamas, aga väga harva ja armastan siis pigem detaile. Ilma inimeseta ma tihtilugu fotokat silmile ei tõsta. Sest loodust naudin ma meeletult, aga seda tahan näha otse ja ilma läätse vahenduseta. Inimene aga huvitab mind juba erialaselt. Loodusest saan tohutu energialaengu. Looduses olemine on hoopis teisel eesmärgil. Inimeste pildistamine on teistel eesmärkidel ja neid on mul mitu.“ Kui oluline on näitlejale see, mis toimub väljaspool etendusi

ja proove? „Mina usun, et näitlejale on eraelu äärmiselt oluline. Seda selleks, et analüüsides aidata oma elu aina suurema õnne poole ja samas areneb ka näitleja meisterlikumaks. Kui kodus ja suhetes on kõik korras, siis on näitlejal ka laval hea ja saab teatrisse rahuliku südamega tööle minna. Ehk siis, kui näitleja on kas või korra elus armastanud, siis on tal seda armastust lihtsam usutavalt lavale tuua,“ selgitab Klaudia. „Usun et töö ei ole kunagi esmatähtis elamise juures. Ikka elu ise ja suhted ja see, mida teen väljaspool teatrit. Seetõttu on mulle väga hinnaline mu vaba aeg. Olgugi et armastan oma ametit meeletult, ei ole ma sugugi lahkesti nõus oma vaba aega teatriga jagama.“ Klaudia usub, et elus on üks olulisemaid ja edasiviivamaid toiminguid eneseanalüüs. „See võib tunduda äärmiselt lihtne, aga seda ta paraku ei ole. Inimene kipub endalegi valetama ja enne seletamist juba eos vabandusi ja põhjendusi otsima. Väga oluline on keelata iseen-

daga aru pidades põhjenduste ja vabanduste otsimine. Ainult nii on võimalik mõista seda, mis tegelikult meeldib ja mida tahad. Olgu see siis ükskõik kui suur või väike soov.“ Vähemalt üks unistus on täitumas Mida toob tulevik näitlejale, kelle elu ja töö on hetkel põhiliselt Viljandis Ugala teatris? Milline võiks see olla viie või kümne aasta pärast? „Olen sellele mõelnud ja loodan, et minust saab hea pereema ja et ühel heal päeval saan elama asuda natuke suuremasse elamisse kui praegune Viljandi kesklinnas olev korter. Tahaksin loodust ja loomi. Palju avarust. Loodan, et saan kuidagi inimesi oma joonistuste ja fotodega rõõmustada ja et mind ka tulevikus teatrilavadel näha tahetakse,“ loodab ta. Vähemalt üks tema kunagine unistus on peagi täitumas. „Kunagi oli Ugala teatris etendus „Amadeus“, kus Kadri Lepp mängis kaunist primadonnat. Tal oli uhke parukas ja ta kandis suurt ning kohevat kleiti, millega sai vaid külg ees lavale tulla. Tema tegelane laulis imepeenikese häälega ja oli kõigele lisaks niivõrd kaunis ja võluv, et ma tema pärast seda ka teist korda vaatama läksin, kuigi peaosatäitjad mängisid nagu kulda.“ „Vot sellist rolli olen ihanud teha. Nüüd praegu veel proovisaalis olevas Ugala avalavastuses on mul uhke kleit ja ilmselt saan ka kauni soengu. Parukat küll ei tule. Ka stseene on rohkem, aga tunne, et äkki teen ma seda rolli sama fantastiliselt kui tollal Kadri, on natuke sees. Kui suudan, saab üks unistustes täidetud. Aga eks neid ole palju.“

KlaudiaTiiTsmaa Sündinud Tallinnas, 9. septembril 1990 2009 lõpetas Türi majandusgümnaasiumi 2013. aastal lõpetas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 9. lennu Tunnustus: Ugala teatri publikupreemia „Kuldõun” 2015; Ugala kolleegipreemia 2015. Parim naisnäitleja Ugala teatri publikupreemia „Kuldõun” 2016; Ugala kolleegipreemia 2016. Parim naisnäitleja 2016 Eesti teatri nominent naispeaosa täitmisel. Hetkel on Ugala teatris Klaudia osalusel kavas järgmised etendused: „Amalia“, „Erakordselt heatahtlik mees“, „Oleanna“, „Võlur Oz“, „Soo“ , „Nähtamatu daam“ (see on hetkel proovisaalis).