Uudisleht, Номер 162, 21 Июнь 1940
Sõjamees valge lipuga Piida kõneleb sõSaõigns parlamentäärist ■" Ajalugu on meile õpetanud» et sõjajumal hoolib kõige vähem paragrahvidest. Kuld peab kohe juure lisama, et sõjameest valge lipuga, keda rahvusvaheliselt tuntakse parlamentääri nimetuse all, on siiski kõige rohkem austatud ja kultuur rahvaste ajalugu ei tunne õieti ühtegi juhtumit, kus parlamentääri kohta käivat õi guslikku normistikku oleks jämedal kombel rikutud. Kuna praegune sõda läänes on jõudnud ajajärku, millal lahingulippe asendavad teatud maaral valged lipud, siis anname siinkohal väikese ülevaate parlamentäärist nagu ta on sõjaõiguslikult kodifitseeritud Haagi rahukonverentsi poolt „Mnilmasõjakorraldusse", kus on pü sima jäänud vanade roomlaste põhimõte: rahvaste õiguslikud saadikud on pühad.
^Ärlmnentäärits loetele isikut, kes on wolitatud ühe sõditva poole poM läbirääkimis tesse astuma teise sõdiwa poolega ning kes. tvälistunnusena kannab walget lippu. Par lamentäär. samuti teda saatew kornist, trumnnlööja, lipukandja ja tõlk on puutumatud. Parlamentääriks oti tawaliselt sõjawäelane. „ Maailmasõjakorralduses" ei ole parla mentääri lipu kohta mingit erilist nõuet üles seatud. Sõdade praktikas on tarwitatud siis lihtsalt tvalget rätti kepi küljes wõi walge räti käes lehwitamnst. Mäejuht, kelle juure parlamentäär saadetakse, ei ole kohustatud parlamentääri tvastu wõtma. Wastuwõtmise keeld wõib aga aittult olla ühekordne, wõi siis käib teatawa ajawahemiku kohta. Wiimasel juhul wäejuht deklareerib, et teatawa kindla ajawahemiku kestel ei wõeta ühtegi wastase parlamentääri wastu. Selline deklareerimine toimub tawaliselt tähtsate sõjaliste ettewalmistuste eel, millede kohta parlmentäär wastase tagalasse ilmudes ja neid nähes, wõib oma wäejuhatusele teateid wiia. Kui aga parlamentäär keelust hoolimata püüab wastase wäejuhiga kokku saada, kaotab ta oma puutumatuse ja teda koheldakse nagu wastase soduritki. Parlamentäär wõib ilmuda wastase juurz igal ajal ja igas olukorras. Kui ta ilmub aga lahingu ajal, siis ei katkestata lahingut ja kui parlamentäär saab haawata wõi surma, ei loeta seda tema puutumatuse rikkutmfefs, kuna see juhtus tema enda süü läbi. Et parlamentääri lipu kaitse all wõidakse Muretseda teateid wastaselt, wõib wäejüht, kelle juure parlamentäär saadetud, wõtta teatud kaitseabinõusid tarwitusele. Sel juhtuuril minnakse parlamentäärile teatud kaugusele wastu. seotakse temal ja ta kaaslasel silmad kinni ning talutatakse siis selliselt läbi warjatatahetawa piirkonna wäejuhi junre ja sewlt tagafi. Kui arwatakse, et parlamentäär on siiski teinud mõnesuguseid waatlusi wõi saanud svjakrfeÄ tähtsaid teateid, wõidakse teda lühe
m-at aega kinni hoida, kuni need andmed on wananenud ja oma wäärwse kaotanud. Kui aga on wastuwaidlematult kindlaks tehmd, et parlamentäär oma puutumatut seisundit kasutas salakuulamiseks, koheldakse reda spiovnina. Kui parlamentäär esineb häbistawa wõi alandawa ettepanekuga, nõutakse tema otsekohest lahkumist hoiatusega, et wastasel korral koheldakse teda kui wastase harilikku sõdurit. Kui parlamentäär ei tarwita oma kõrgel seisundit kurjasti, on ta au, elu ja warandus puutumatud, teda ei tohi wangistada, solwata ega temale surwet awaldada. Kui seda aga siiski tehakse, järgnewad sellele sõjalised repressaaliad wõi wastuabwõud. mis aga pole midagi muud kui omapoolsed sõjaõiguste rikkumised, t?agu wcmgide tapmine, okupeeritud maa-aladel tsiwiilelanikele surwe awaldamine wõi siis wastase suhtes keelatud sõjaabinoude tarwitamine, näiteks lahtiste linnade pommitamine.
Walge lipp asendab siin lahingulipu...
VäilceseJ k
irmuvalitseja Mida lastekaswatamisel silmas pidada
«I
Lapsed hakkcvwad juba õige warakult nma ümbrust türanniseerima ja seda weel teadwuseta olekus olles, kohe -pärast sündimist. Hakkab imik keset ööd karjuma, ületades jõu ja wastupidawuse poolest isegi hiiglasi, siis hüppab noor ema kohe üles ja isegi päewase tööga end ülswäsitanud isal on sügaw uni nagu pühitud. Mis on siis õieti juhtunud? Mähkmete järelewaatus annab rahuldawa tulemuse, kõhukene, kael, kõik on koige paremas korras. Laps aga karjub edasi, hoolimata tatvalistest „kukku" ja „dada" hüüdeist. Ema wõtab lapse sülle ja Isakkab jalutama mööda tuba. Ta karjub edasi. Siis wabastäb isa ema kandmisest ja jalutab omakorda. Ja .siis lõpuks rahuneb silmatera-kene.-Heale..äritawat tundi keset ööd, saab 'perekond ' oma'' teenitud unerahu tagasi. Järgmisel ööl kordub sama teater. Seekord tunneb ema juba asja ja algab kohe oma
öise jalutuskäiguga. Weidi aja pärast waikib kisa ja beM jääb magama. Ja nii kordub igal ööl. Jmikutekodus, kus lastega kindlasti ei käida südametult ümber, karjuwad nad samuti. Üks öö, teine öö. Esiteks waatab õde järele, kui aga kõik on korras, laseb ta rahulikult edasi karjuda ja ei mõtlegi last ringi kanda. Ja waata, paari öö järele eatule lapsel meeldegi enam karjuda, kuna ta aimab alateadwuses, et karjumine on asjatu. Nii siis magab ta parema rahuga edasi. Hiljem wäljendab wäike türann end juba isikupärasemalt. Jaanikene läheb wara magama. Kord ärkab ta kell 5 hommikul. Kõik ta ümber on rahulik ja tal hakkab igaw. ,,Mammi, kofjtoir' möirgab ta järsku toa sügawas waikuses. Ema ja isa ärkawad unest. „Kas sa jääd magama!" uriseb isa weel unikelt. „Waesel poisil on nälg," arwab ema
ja MW vnt laugeM. «Ma tSvfe» üles " Ja ta tõusebki üles \a keeda v koy wl. Täna ja weel paljudel wlewastel honmnkutundidel ohwerdab ta lnaldatud emaarmas tusest oma une. Oleks aidanud mõnest köwast sõnast õcge tee kättenäitamiseks, et painutada majlrkorrale. Aa poiss kes selle üle küll seekord rohkem ttlam ei mõtle, olles aga siiskiwõidust ja täpsusest kasutab s^a wot^ ka edaspidi rikkalikult. Ta tahab seda teyt, ja kui ta kohe ei saa, sus möllab la^ma^iab ta senikaua, kuni wnb oma tahwuse fobt. Midugi peab ka laps oma tahtmise saama, aga ainult niipalju, et see er muutuks lnaldamiseks. Laps. kes oma wanematekodus wmb karistamata mängida hirmut ^lltseMt, hakkab peagi otsima oma wõimuchale laiemat tegewuspiirkonda. Harjunud oma tahtmist labt wiima, katsub ta walitseda ka oma mangukaaslaste üle. Wanemad on woibova uhked ja isegi waimustatud, kui nende warkene^on wanusekaaslaste hulgas tooniandjaks, see ei tee ka kahju, kui ta oma wäikest^ tstkfusr toonitada püüab. Aga tawaliselt ei pnrdu an sellega. Wõim juhib wägitvaüa ja tooruse juurde, millel ei ole aga mingit tegemist ei kehalise jõuga, weel wähem isikliku julgusega. Te:sed lapsed kardawad seda wäikest hirmuwalitsejat oma mänguringis, painduwad tema tahtele, kuna nad ise mitte nii isemeelseks et ole kaswatatud. Nad lasewad endile kõike meeldida, üllatunud tillukese mehikese habematusest. Ei maksa avwata, et wäike türann _ ka edaspidises elus oma tahte jõul jõuab tõsta end üle teiste. Esiteks õpitagu kuulama ja alles siis käskima! Keegi suurtest meestest ei ole saawutanud oma sihti teisiti. Lapsele ei tehta sellega sugugi head, kui teda jäetakse karistamata. Niipea kui elu muutub tõsiseks, tähendab see kummarduda ja kummardamine peab ka omal ajal olema õpitud, nagu kord, õigus ja lugupidamine seltskonna ees. Kõik head wanemad armastawad oma lapsi. See armastus ei tohi aga minna kunagi nii kaugele, et ta muutub lapsele kahjulikuks. Wäikesele hirmuwälitsejale antagu seepärast juba esimesel wõimutsemise katsel paras laks, siis taipab ta otsekohe, et tema on küll ilma keskpunkt, see ilm kuulub aga sellest hoolimata ka teistele. Ja see respektitunne kaasinimeste ees awäldub esijoones just algusest peale. Selles põhimõttes, hoiawad ära nii lapselt kui ka endilt palju hilisemaid pahandusi ja arusaamatusi, ütleb ju eesti wanasona: ..Wääna witsa, kui wits wäänata annab, ega palki enam painutada saa."
ga pSevaga kasvab ..UUDISLEHE" lugejate arv. sest õhtul on aega lugemiseks kõigil roh kem kui hommikul.
Vestlus
JCeaaa vabaõhu, pidust
On OTttttmgi igaühe oma asi, kuidas ta weedab nädalalõppusid ja kui käesoleivate ridade kirjutaja on wõtnud ette kodumaa geograafia tundmaõppimise sihiga wiibida igal nädalawahetusel ise paigas, siis ei taha ta sellega kaugeltki eitada teisi puhkepäewa kafutamise wiise. Asjasthuwitatuile olgu aga omawahel üteldud, et linnainimese suwel küllaltki ühetoonilises elus on pühapäewawäljasõidud kindlasti palju elamusrikkamad, kui neid ei sooritata alati ühte ja samasse, tuntud paika. Wälismail on kombeks korraldada linlas tele üllatus-huwironge. Jaamas seisab rong, sihtkohaplakatil on aga ainult sõna „roheUsse". Kuhu ta läheb, sellest saatvad reisijad teada ainult siis, kui rong ükskord on sihtjaamas. Meil kahjuks seni niisugust moodust tarwitusele pole wõetud ja sellepärast tuleb ise walida raudteejaam, kus tahad maabuda, et pidada kallist puhkepäewa. Antud juhtumil sai selleks walitud Keawa, kus. pühapäewal oli omamoodi suurpäew —, esimene metsapidu. Keawa on üsna wäike asula samanimelise raudteejaama juures ja õieti poleks temast suuremat midagi rääkida, kuid mõni kilomeeter edasi asetsewad lokkawate wiljapõldude wahel looduskaunid Mai mäed ja metsad ning neisse sattununa tunned end olewat otsekni kuskil Kagu-Eestis. Muistne linnusemägi on piK otsekui katusehari, ja kui oled sinna otsa roninud, siis walitseb silm kümneid ruutkilomeetreid ümbrust. Torkab iilma eeskätt see, et kõigis taludes on elekter, ja talusid, mille katusel pole näha raadioantennimasti, on wähem, kui sõrmi ühel käel. Linnuse harjast pisut maad eemal kulgeb rada läbi lehtpuuwõseriku awarale, põliste kuuskedega ja weriroheliste kaskedega tikitud
lagendikule, mis on Keawa rahwä suwine peopaik. Seekord on korraldatud suurem pidu. Ku na ilm on ilus, pole puudu rahwast. Ja kõige esimesena torkab silma hiigelsuur jalgrattahoid, kus seisab üksteise kõrwal hunnikus niipalju jalgrattaid, ei arwad oleivat sattunud mõnda jalgrattatehasesse. Nagu seletawad korraldajad, on jalgrattaid antud hoiule üle kahesaja, kuid et see pole kõik, seda näitab peoplats ise, kus samuti pea^u iga puu all on kobar jalgrattaid. Harjumatule silmale on pisut wõorastaw näba niipalju sõidukeid korraga koos. kuid omainimesed seletawad, et see olewat Keawa kandis tawaline nähe. Peoplats ise aga kihab rahwast. ühte serwa on löödud Äles lawa. See on esialgu tühi. kuna parajasti on käimas Kulwipeo waitnulik talitus. Õpetaja l'. Teder rää gib külwist ja külwajast, ning möödaminnes teed peagu alateadlikult ühe meeldiwa täbelepaneku — siin kõneleb üks kirikumees puhast eesti keelt. Ei mingit ,.mäiet" ega ..taiet" — milline halb komme on, kahjuks, nakatanud nii mõndki nooremat õpetajat. Räwala malewkonna orkester saadab niihästi waimulikku kitt ka ilmalikku talitust. Wiimase sooritab härra J. Hindriko ja kõne peab informatsioonikeskuse abijuhataja J. Tõrmaküla. Lõpus on katvas ühislaule, nagu „Eesti lipp" jne. Ning kui järjekord nendeni jõuab, siis wangutad talitmat-nlt pead ning mõtled: kes küll oli see htmr ininilaps, kes laskis esimesena lendu ^ liüüdlau'e.et eesti, rahwas on laulja raliwas? Wäh?masti suurtel rahwakogumistel see rahwas ei laula üldse, kuulab ainult orkestrit ja ootab, kes nüüd laulma bakkab.' Alles pä^ rastpoole, kui pidu juba on lõppemas, kostab siit-sealt metsa alt laulujoru — aga sel pole
midagi ühist ühislauludega. Ei-ei, kui eestlane oleks laulurahwas, siis kõlaksid meie ühislaulud ka teisiti. Ärgem süüdistagem komponiste, kelle süü läbi meil polewat sütitawaid laule, waid kõik weniwat otsekui willane lõng ja olewat küll kangesti „kunstipärased". aga ei sünditvat lihtsatele inimestele laulda. Pidagem meeles, et iga rahwas wäärib oma heliloojaid. Ent — olgu. Mis sellest ikka nii palju arutada. Keawa inimestel kindlasti ei ole aegagi selleks, sest kiu näitekunstnik T ü r k oma helisewa lõwihäälega deklameerinud wärsse. ..Kalewipojast". astuwad lawale Kandle-Juss ja noor tenor Lapimaa, kes esinewad kolme'lauluga Kandle-Jnssi omaloomingust. Publikule meeldib eriti teine letul — ..Ainult sinuga", mis annab igast kandist walja korraliku shlaageri mõõdud ja küllap wist selleks kujunebki.' Mis aga rahwale eriti inrelikuna paistab, on Jussi kannel.See riistapuu on igapidi kõwer ja kaanelauad on sisse langenud. Pealt waata, et paras wiia prügimäele, kuid Juss seletab, et ta riistapuu on juba oma kaheksakümmend aastat wana ja kümnel uuel kandlel polewat kah nii head häält kui selsamal wanal kõwerikul. Kandle-Jussi järele kantakse ette Eerik Laidsaare ühewaatuslik näidend „Kapral Pension parandab meelt" ning siis näitawad rahlvatantsijad oma krmsti. - Tallinna grupp on sõitnud peolegi rahwarõiwis ja annab nii peorahwale. triblisti dekoratiiwset jumet juure. Kogu selles kirewawärwilises Pildis on otsekui eksinud faks kobalikku ' kaunitari, kes arwatatvasti hakkasid taipama, et hõbe--rebane wõibolla siiski pole see wiimane sln^k. Armsate kaaskodanike nniigatvad vilgud ränkisid küllalt selget keelt ja ü uäba hõberebast riputatud duu külge, kus- . juures leidlikud olid seadnud loo makse .wäga loomutruusse roniin-isie asendiZsel Ettekannet-' tnaheaeaadel oli aaa tunftle^ mist kodukaitse -loterülaua" 'ümber. Nende ridade kirjutaja - Pole kunagi bidanud suurt lugu õnnejumalast. kuid seekord weendus, et mõnikord wõib wõit langeda tõesti õigesse
paika. Nimelt oli seal üks noorhärra, kes oma helehallide, nõelasilmast tulnud pükste ga ei julgenud murule istuda ja kauaaegiest seismisest üsna wäsinuna loteriilaua juur« läks, lootuses, et wast leiab seal kandis mõne pingiotsakese, kus puhata jalgu. Muidugi wõttis ta ka loosi ja — kujutlege — esimene pilet oli wõit — sohwapadi! Eeskawa lõppedes hakkas muusika mangima tantsuks. Tallinna rah was aga oli hankiuud metsatvahilt loa tuletegemiseks ja warsti kees ehtsal lõkketulel ehtsas malmkatlakeses portsjon ehtsaid w-iiniworstikesi. mis pealinnast sõitnud peategelastele kulus ära kui marjaks. Tükk toredat romantikat tänapäewa masina-ajastul' Pooltuhat inimest weedab peopäewa mõnusas tujus. Kohalik konstaabel U«S istud tuttawate seltskonnaga kaasiku all mitral ja nendib, et temal pole siin mingit tegemist. Pole märgata ühtki rahurikkujat, ühtki joobnut. Ning see üksi on juba teataw atestatsioon ühele maanurgale. Kui mitte märkida weelgi iseloomustawana seda, et hiljem, õhtul, kui tallinlased olid teel raudteejaama ja Keawa mõisa kohal tee ääres kaswatvatelt sirelitelt õisi murdsid, ilmus maanteele kohalik elanik, kes aga mitte riidlema ei hakanud, waid mõnusasti lausus: „Wõ-tke aga wõtke weel, ega see sirelile midagi tee sirel tahabki murdmist, siis kaswatäb' teisel aastal rohkem õisi!" Ja üldmulje? Mis üldmulstt wõib saada paigast, kus oled weetnud waid üheainsa päewa ning seegi on peopäew? Ainult siis. kui oled juba rongis ja juhuslikult taskust kätte. Puutunud peokawa silmitsed, leiad järskn inõtte. et wististi pole sellele peokawa^, mis muide, oli ühtlasi ka lanlulebeks. mttte tn huslikult sattunud. Adamsoni laul, mis algab salmiga: Me oleme suur rahuwägi, Zabk. sirp on meie tööriist — relw iicib Loojalt antakse me läbi ''lel rasle töö ja püsiw p'" Mis loome pälehigiga, See teisi toidab ka.
VVVILQLttl' nr. 162 — 21. juunil 1940. Lk. 4
