Looming : Eesti Kirjanike Liidu ajakiri : ilmub 1923. aastast, nr. 1, jaanuar 2018

Kes on kõik need inimesed,

Andrej Tomažin

Jova konja za Kosovo sprema, ljube mu se okol konja vije, konja grli a Jovu si ljubi: „K’d češ, Jovo, od Kosovo dojdeš?” „Gledaj, ljubo, nebu u oblake: k’d se rodi slnce od zapada, tega ču ti od Kosovo dojdem!”l Serbia rahvalaul

Kes on kõik need inimesed, need, kellele ei saa sõrmega osutada, vaid ainult paberiga? Kes? (Aga see küsimus ei ole hale hüüatus, vaid siiski küsimus, ontoloogiliselt puutumata, vormiliselt kärbitud igast servast, igast praost, kärbitud killud ja augud.) Aga tema, kes sõnu ütleb, ka usub neisse. Nagu laps, kes näeb pimedas kukke. Nagu laps, kes näeb pimedas kapil punaseid sulgi. Nagu laps, kes näeb pimedas kukkuvat kella. Pilvedest saab taas vihm, vihmast saavad taas pilved. Hobune ratsutab ratsanikul, ratsanik ratsutab hobusel. Iroonia pole ainus, mis ilmakaari pöörab.

1 Jovo sääb hobust Kosovosse, / ta kallim kõnnib ümber hobu, / embab ratsut, suudleb Jovot. / „Millal, Jovo, naased Kosovost?” / „Vaata, armsam, pilves taevast. / Siis kui päike läänest tõuseb, / tulen Kosovost su juurde.”