Aeg & Vaim = Tempus & Spiritus, nr. 2, 22 veebruar 2019

Nahkhiirekonverents Gibraltaril ja mõtteid nahkhiirte kaitsest

Mis toimus? 2018. aasta 7. ja 8. detsembril toimus Gibraltaril SECEMU VII käsitiivaliste uurimise ja kaitsmise alane konverents. SECEMU (The Spanish Association for the Conservation and Research of Bats) on Hispaania Nahkhiirte Kaitse ja Uurimise Ühing. Tegemist on 1989. aastal loodud ühinguga, mis tegutseb Alcalá Ülikooli juures Madriidis ja mis ühendab inimesi, kes on huvitatud Hispaania ning laiemalt Pürenee ehk Ibeeria poolsaarel elavate nahkhiire liikide uurimisest ja kaitsest. Erilist tähelepanu pöörab ühing nahkhiirte kaitse edendamisele. Bioloogid, keskkonnakaitse spetsialistid ja nahkhiirte huvilised erinevatest ülikoolidest jm asutustest tegelevad süvitsi kohalike liikide uurimisega ja nende kaitse korraldamisega. Konverentsi korraldatakse iga kahe aasta tagant ja kutsutud esinejate seas on tuntud nahkhiirte spetsialiste üle kogu maailma. Konverents toimub kindlasti Ibeeria poolsaarel, sel aastal Gibraltaril, 2016. aastal oli ta Oportos Portugalis ja esimene konverents toimus 1992. aastal Cádizis Hispaanias. Ülekaalus on hispaania- ja portugalikeelsetest riikidest pärit esinejad ja osalejad. Konverentside ametlikud töökeeled on inglise, hispaania ja portugali keel. Kesk- ja Põhja-Euroopast on osalejaid olnud vähem. Konverentsi kaks päeva sisaldas 20 suulist ettekannet ja üle 50 seinaettekande ehk posteri, sh üks Eestist: "Nahkhiired Jägala jõe alamjooksu piirkonnas 2018. a suvel", autor Matti Masing. Peab ära märkima, et Eestist pärit nahkhiire uurijate esindus osales Ibeeria konverentsil esimest korda.

Veidi Gibraltarist Vaatamata tihedale päevakavale jäi veidi aega ka Gibraltariga tutvumiseks. Gibraltar on Suurbritannia meretagune ala (alates 1713.a) Gibraltari väina põhjarannikul. Tihedalt asustatud (4845 in/ km 2 ) poolsaare pindala on 6,84 km 2 . Kliima vahemereline, aasta keskmine õhutemperatuur on +22 °C. Põhjamaalasel on seal muidugi hea, eriti talvel. Kohalikud kurtsid küll, et veidi jahe, ikkagi talv, aga mina tundsin ennast +18 °C juures ja päikese all väga hästi. Gibraltari kaljut (426m) sai külastatud ja kohalike ahvidega tutvus sõlmitud läbi selle, et nad mu koti põhjaliku hoolega läbi otsisid ja mu kaaslast käest

hammustasid, kui ta ennastsalgavalt minu koti kaitsele asus. Kõik lõppes õnnelikult, lahkusime oma kaugetest esivanematest siiski sõpradena. Ibeeria poolsaare nahkhiirtest Ibeeria poolsaar on tänu oma asendile ja kliimale nahkhiirtele hea koht elamiseks. Sealsed nahkhiirte kolooniad on arvukamad, klimaatilised ja geograafilised olud on nende eluks sobivamad: kliima on soojem, varjepaiku rohkem ja need on mitmekesisemad. Hispaanias, Portugalis ja Gibraltaril on ametlikult registreeritud 35 liiki erinevaid käsitiivalisi, Eestis on leitud ainult 14 liiki. Ibeeria liikide seas on ka meil hästi tuntud kuigi haruldasi liike nagu mitmed "pipistrellid" (pargi-nahkhiir, püg-mee-nahkhiir, kääbus-nahkhiir). Lendlastest elab siin Eestis tavaline veelendlane ja haruldane Nattereri lendlane. Videvlastest suurvidevlane ja Eestis haruldane väikevidevlane. Liigirikkuse ilmestamiseks võib tuua mõned võrdlused. Vajab rõhutamist, et pooled Eesti käsitiivalistest on rändliigid, kes elavad meil ainult soojaperioodil. Kui Eestis on leitud nt viis liiki lendlasi (Myotis), siis Ibeeria poolsaarel elab neid 11 liiki (sh üks Põhja-Aafrika liik), vahemere lendlane (Myotis punicus), Pipistrellus perekonna liike elab Eestis kolm, Ibeerias aga viis liiki.

Videvlasi on Eestis leitud kaks liiki, Hispaanias, Portugalis ja Gibraltaril aga neli liiki. Suurkõrvadest (Plecotus) elab Eestis ainult üks liik, Ibeeria poolsaarel aga neli liiki. Ibeeria piirkonnas elab kaks endeemset nahkhiireliiki – madeira nahkhiir (Pipistrellus maderensis) ja kanaari suurkõrv (Plecotus teneriffae). Esimene neist elab Madeiral ja Kanaari saartel, teine ainult Kanaari saartel. Nahkhiirte kaitsest Ibeerias Ibeeria poolsaare ja piirkonna nahkhiirte kaitse teemad on sarnased meiega. Inimtegevuse mõju üha suureneb ja nahkhiirtele sobivaid elupaiku – varjeja toitumispaiku ning sigimiseks sobivaid varjepaiku jääb aina vähemaks. Varjepaikades ja sigimiskolooniates inimese poolt tekitatud häiringud – müra ja segamine. Suur probleem on valgusreostus ja nahkhiirtele sobivate elupaikade muutmine inimtegevuse poolt. Hoonete, sildade ja muude neile sobivate ehitiste renoveerimine, arvestamata mõjuga nahkhiirtele. Pestitsiidide kasutamine muudab ja rikub käsitiivaliste toidulauda. Samas peab nentima, et nahkhiirte kaitse on Püreneedes paremini korraldatud kui meil. Sageli ei jää asi ainult „paberile“, vaid tehakse reaalseid edusamme elukeskkonda hävitavate arengute peatamiseks, olemasolevate elupaikade kaitsmiseks ja rikutud biotoopide parandamiseks. Käsitiivalistega tegelevaid teadlasi ja eksperte on rohkem ja nende ressursid on suuremad. Ehk nagu võttis oma ettekandes, mis käsitles Portugali kogemust nahkhiirte uurimisel ja kaitsmisel, teema kokku Lissaboni ülikooli ökoloogia keskuse professor Jorge Palmeirim: „Tehtud on palju ja veelgi rohkem on teha! Rahulolematuseks on põhjust, aga me ei saa väita, et nahkhiired oleks Portugalis kuidagi halvemini kaitstud, kui teised kaitsealused liigid.“ Ettekandes tõi Palmeirim välja viimase 10 aasta kaitse- ja uurimisalaste tööde tulemused Portugalis, mis seotud nahkhiirtega. Ta rõhutas, et on hädasti vaja nn ühendatud tööd, kaitsmaks liike. Selleks peab kõigepealt liike uurima, nende käitumist, vajadusi ja erisusi. Teostama seiret, tegema kindlaks arvukust ja elupaiku. Alles seejärel saab välja töötada kaitsestrateegiad ja midagi tulemuslikku ette võtta. Oluline on teada, mida, kuidas ja millal kaitsta. Ülisuure tähtsusega on avalikkuse teadlikkuse tõstmine

– nahkhiirte tutvustamine inimestele. Sarnast mõttekäiku jagasid ja arendasid veel teisedki esinejad. Konverentsi ettekannetest lähemalt Konverentsi üks peaesinejatest oli Mehhiko Riiklikust Autonoomsest Ülikoolist (The National Autonomous University of Mexico) vanemprofessor Rodrigo Medellín. Ta on uurinud nahkhiirte ökoloogiat ja tegelenud nende kaitsmise temaatikaga enam kui 40 aastat, avaldanud üle 200 teadusartikli. Tema ettekanne käsitles nahkhiirte poolt pakutavaid ökosüsteemi teenuseid ning miks ja kuidas seda hinnata. Kaasaegses maailmas, kus enamikku väärtustest mõõdetakse rahas, on see väga õige rõhuasetusega lähenemine. Lühidalt käsitles ta uuringuid, mis tehtud Mehhikos ja USA lõunaosariikides (Texas). Kui suurt osakaalu täidavad putuktoidulised nahkhiired põllukultuuride kahjurite hävitamisel ja erinevate, majanduslikult oluliste taimekultuuride tolmeldamisel. Näitena toodi nahkhiirte ülisuur osa erinevate agaaviliikide tolmeldamisel. Alkoholitööstus, tequila ja mezcali tootmise käive aastas ulatub kümnetesse miljonitesse dollaritesse. Jookide tooraine saadakse erinevatelt agaaviliikidelt. Küsimus on aga selles, et kui poleks nahkhiiri, kes agaaviõisikute ümber käivad toitu püüdmas ja sellega seoses osalevad agaavide tolmeldamises, oleks see majandusharu suure löögi all. Väga oluline on nahkhiirte roll põllukultuuride kahjurputukate hävitamisel. Piirkonnas on suured ja ülisuured nahkhiirte kolooniad, kes igal õhtul lähevad saagijahile. Ära söödud taimekahjurite arv on ülisuur ja kasu põllumajandusele ülioluline, seda enam, et pestitsiidid on kahjulikud ja kaotavad aja jooksul oma mõju. Veel peatus ta mõnel kindlal taimetoidulisel nahkhiireliigil, kes osalevad taimeseemnete efektiivses levitamises. Ettekanne andis teavet just nende teemade olulisest mõjust ja tutvustas meetodeid, kuidas konkreetselt seda nahkhiirte ökosüsteemi poolt pakutavat teenust arvuliselt ja rahaliselt mõõta. Gibraltari Ülikooli esindaja andis ülevaate sellest, milline on nahkhiirte uurimise ajalugu Gibraltaril ja millised

on nende tegevused kohalike populatsioonide uurimisel ja kaitsmisel ning millega tegeleb ühing GIB-BAT. Esineja Suurbritanniast tutvustas Nahkhiirte Kaitse Ühingu tööd Ühendatud Kuningriigis. Nahkhiirte Kaitse Ühing (Bat Conservation Trust) koondab endas aastast 1991 ligi 1300 vabatahtlikku nahkhiirteuurijat, kes aktiivselt tegelevad nahkhiirte elu-olu ja kaitsealaste tegevuste tutvustamisega avalikkusele. Sisuliselt püütakse viia teavet laiade massideni. Nad on käivitanud üleriigilise nahkhiirte seireprogrammi, kus vastava väljaõppe saanud vabatahtlikud tegelevad nahikute seirega. Andmed koondatakse ja saadakse pilt üle kogu riigi nahkhiirte populatsioonide arvukusest ja varje- ning toitumispaikadest. Soetatakse erinevate projektidega ultraheli detektoreid ja piltlikult öeldes on igas külas oma väike huviliste ring, kes nahkhiirtega tegeleb. Väga tänuväärne töö. Kindlasti annab see mõtteainet, et kas meiegi oma kaitsealuste loomaliikide uurimiseks ja kaitseks ei võiks sarnaselt organiseeruda. Lissaboni Ülikooli esindaja kõneles uurimistööst Guinea-Bissaus Lääne Aafrikas, kus Bijagóse saarte arhipelaagil uuriti käsitiivalisi. Arhipelaag koosneb 80st erinevast saarest. Uurimistöö käsitles, et kuivõrd mandril elavad liigid erinevad saartel elavatest liikidest ja kui suured on u 11 000 aasta vältel kujunenud erinevused.

Sarnast teemat, millest rääkis Rodrigo Medellín, tutvustati Madagaskari saare näitel, kus kirjeldati nahkhiirte suurt osa riisikultuuride taimekahjurite hävitamisel. Huvitav oli esitlus erinevat tüüpi nahkhiirte varjekastidest ja nende sobivusest just ülekuumenemise võtmes. Päris üks ühele seda meie klimaatilistele oludele ei saa üle kanda, ent Vahemere regioonis on sobivaimad pesakastid heledamat värvi ja samuti need, mis toodetud riisisegude baasil. Kuna Hispaanias on palju erinevat tüüpi sildasid, mis sobivad nahkhiirtele varjepaikadeks, siis käsitles üks ettekanne põhjalikult teemat, mis puudutab sildade renoveerimist. Kirjeldati eri tüüpi sildu, sh millised sobivad ja millised ei sobi nahkhiirtele ning mida peaks hindama ja kuidas peaks tegelema renoveerimistöödega, et need sillad ka edaspidi nahkhiirtele sobiksid. Ka Eestis on teesildu, mis nahkhiirtele ehk sobiksid ajutisteks varjepaikadeks, nii et siitki on, mida õppida. Konverentsil olin koos oma õpetaja, Eesti ühe nimekaima ja tuntuima nahkhiireteadlase Matti Masinguga. Mattit võib pidada põhjuseks, miks ma üldse nahkhiirte teema juurde jõudsin. Tal on väga pikk, üle 40aastane kogemus Eesti ja Euroopa nahkhiirte uurimisel ja õppekäigud koos temaga on alati huvitavad ning maailmapilti avardavad. Matti Masing osales konverentsil seinaettekandega "Nahkhiired Jägala jõe alamjooksu piirkonnas 2018. a suvel". Seinaettekannete seas olid esindatud veel sellised teemad: Põhja-Aafrika piirkonna nahkhiirte liikide uuring Cabo Verdes, hiidvidevlase (Nyctalus lasiopterus) toitumislendude uuring (GPSmonitooring), uuringud käsitiivaliste kohta Amazonase vihmametsades, nahkhiire liikide mitmekesisus ja elupaik Lääne-Ibeeria piirkonna (Salamanca provints) metsades, nahkhiirte uuringud Põhja-Norras, Chafarinase saarte (Maroko rannik) nahkhiirte liikide esmauuring, jpm. Toimusid töötoad, kus erinevate tootjate poolt tutvustati nahkhiirte seires kasutatavat aparatuuri. Tunnise töötoa tegi firma Wildlife Acoustic esindaja, kes tutvustas nii lihtsamaid ultrahelidetektoreid, mis sobivad koos töötama nii nutitelefonidega (Androidi ja iOS baasil) kui ka tahvelarvutites. Samuti

pikemaajalise punktseire aparatuuri, mida kasutatakse nahkhiirte arvukuse määramisel piirkonnas. Samuti oli väljapanek nahkhiirtele paigaldatavatest GPS-saatjatest, et määrata nende lennukoridore ja kindlaks teha isendite liikumist erinevate varjepaikade ja toitumisalade vahel. Konverents oli tervikuna huvitav. Natuke raske oli seetõttu, et minu hispaania keele oskus on olematu. Siiski sain hea ülevaate piirkonna nahkhiirte uurimisega seotud teemadest. Mis mõtteid konverents tekitas? Kokkuvõtvalt võib öelda, et minu arvates pööratakse Hispaanias, Portugalis, Gibraltaril ja Suurbritannias oluliselt rohkem tähelepanu nahkhiirte uurimise ja kaitse korraldamisele. Olemas on süsteemsed teadmised ja andmed kohalike liikide kohta, nendega arvestatakse ning uurimise- ja kaitsetegevuse rahastus on parem ja sihipärasem ning tulenevalt sellest annavad kaitsealased tegevused paremaid tulemusi. Eestis puudub käsitiivaliste sisuline kaitsealane tegevus, rahastus käib läbi erinevate projektide, mida korraldatakse läbi hangete. Toimub küll igaaastane nahkhiirte seire ja on olemas kinnitatud Eesti nahkhiirte kaitsekorralduskava, ent selle elluviimisega on suuri probleeme. Alates sellest, et väikeloomade (kahepaiksete, roomajate, pisiimetajate) osas on Eestis viimase paarikümne aasta jooksul probleemne väikeloomastiku kaitse teaduslik alus ning järelikult puudub ühiskonnas ka

kaitsealuste väikeloomade kaitse elluviimiseks vajalik elementaarne teave, ja lõpetades sellega, et kaitsealuste väikeloomade alal pole Eestis olemas teadlastele töökohti ning teadlaste igaaastane huvil põhinev tegevus pole lülitatud riigieelarvesse. Nahkhiirte eksperte on Eestis vähe, neid võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Sageli nende nõuannetega ei arvestata. Kordan, riiklikult rahastatavaid töökohti teadlastele, kes tegeleksid nahkhiirte uurimise ja laiemalt pisiimetajate kaitsega, ei eksisteeri. Süsteemsemalt tegelevad asjaga ainult Eestimaa Looduse Fond ja mõned MTÜ-d, kõik muu on rajatud üksikute uurijate entusiasmile. MTÜ-d peavad ise otsima võimalusi, et tegeleda nahkhiirte uurimise ja kaitsega. Erinevad arendused ja renoveerimisprojektid ei arvesta nahkhiirte elupaikade kaitsevajadusega. Keskkonnaametis on nahkhiirte kaitse liigikaitse spetsialistide õlul, kelle töökoormus on suur ja tihti jäävad nahkhiired teisejärguliseks. Kaitsealuste liikide kaitsmise vahel toimub tihe konkurents, sageli võidavad inimeste vajadused, kasusaamine ja rahalised huvid. Kaitsealused kalad on eelistatud, sest need on otseselt kasulikud, näitena võib tuua temaatika Jägala jõel paikneva Linnamäe paisu ja Ahja jõel asuva Saesaare paisjärve ümber. Parkide renoveerimisel ei arvestata nahkhiirtega, viimane näide Võrust, Katariina kiriku ümbruse piirkonna renoveerimine. Seal kulgeb üks nahkhiirte riiklikest seireradadest ja pargis elasid suurkõrvad. Pärast pargis korraldatud lageraiet seal enam suurkõrvu ei kohta.

Eestis ulatub nahkhiirte uurimine juba pea 100 aasta taha (E. Reinwaldt´i artiklid ilmusid alates 1925.a) ning teavet on kogunenud palju. Vaatamata geograafilisele asukohale ja asjaolule, et meil elab arvukalt erinevaid (sh haruldasi) nahkhiireliike, on meie tegevus nahkhiirte kaitse elluviimisel puudulik. Kõik Eestis elavad nahkhiired kuuluvad II kategooria kaitse alla, rääkimata tiigilendlasest, kes kuulub Euroopa Loodusdirektiivi II lisa range kaitse alla. Tegevused peavad olema koordineeritud. Teave nahkhiirte

kohta tuleb viia inimesteni. Teadlased peavad uurima, kus ja kuidas meie nahkhiiri kaitsta. Keskkonnakaitse asutused peavad jõulisemalt piirama ja takistama arendusi, mis otseselt hävitavad nende elupaiku. Muidugi peaks püüdma leida kompromissi inimese huvide ja nahkhiire huvide vahel, kuid seegi sisaldab endas teatavaid ohte. Esiteks, ilma eeluuringuteta kaitsealuse liigi kohta on kaitse määratud läbikukkumisele. Teiseks, inimeste arvu rohkus ja üha laienevad nõudmised elu- ja majandamisruumile

avaldab paraku järjest suuremat survet taime-ja loomaliikide elupaikadele. Siiski, teatavaid kompromisse on võimalik luua. Tuleb ainult tahta kuulata eksperte. Lõpetan oma õpetaja, Matti Masingu sõnadega: "Inimene ja nahkhiired on elanud koos miljoneid aastaid. Loodetavasti see kooselu jätkub." Tänuavaldus Räpina Aianduskoolile, kes toetas osalemist konverentsil.

Tiit Piiskoppel

KK17-52-M

Gibraltari kalju

Matti Masing ja Tiit Piiskoppel Gibraltar ülikooli campuse ees

Dr Rodrigo Medellíni poster

Matti Masing ja tema uuringu poster