Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet, 4 märts 1972
4 Laupäeval, 4, märtsil 1972
Soome-Eesti liitriigi mõte 1918-19 Eestlaste huvi, soomlaste jahedus
Esimese Maailmasõja ajal oli Stocholm sõjast eemale jäänud suurlinn, mis kujunes keskuseks nii Soome iseseisvuse taotlejatele kui ka Baltimaade Venemaast eraldamise poolil ajatele, kirjutab Seppo Zetterberg pikemas artiklis soome ajakirjas "rfootti” pealkirja all ”Soome-Eesti liitriigi kava 1918-19”, märkides, et Balti aktivistidest Stockholmis oli kõige tuntuim Aleksander Kesküla, kelle plaani järele pidi Saksamaa enne purustama Venemaa sõjaväe, selie järele pidi Rootsi okupeerima Soome ja Eesti, misjärel! oleks moodustatud IHtriik Rootsist, Soomest, Eestist ja Ingerimaast, Alles sõjalise kaotuse ja piirimaade okupeerimise järele teostaks Benin revolutsiooni.
Soome-Uesii lül i luyi.-w, ta otXu,tttt.t/ tlo/t/. /, il(,l aga l V tv/vt,; id h>6CL~ naaberlitcud vahekorrad ja riigipead sooritasid vastastikuseid külaskäike. Pildil võtab Konstantin Päts Tallinnas vastu Svinhufvudi.
Kuuldes nendest plaanidest minestanud Venemaa Stockholmi saadik NeMudov ja teda tulnud ergutada kange teega.. . Soome aktivistidega Stockholmi »abunud doktor ja hilisem professor Herman Gummerus puutus kokku Kesfcülaga. Leedu-saksa parun Er.v, Ropp oli nimelt Berliinis kevadet 191® loonud Venemaa poolt rõhutud rahvaste liidu, mille sihiks oli Venemaa vähemusrahvuste liitmine •röitluseks nende sihtide eest lendlehtede, artiklite ja ettekannete abil. Gummerus hakkas selle liidu ülesande! organiseerima Stockholmis Venemaa vähemusrahvusi. Kesküla aga hakkas tõotama selle tegevuse vastu. Tema meelest oli liit baltisaksa sõbralik, Kesküla polnud Stockholmis ««estiaste ametlik esindaja, kuigi ta <snd selleks pidas. Et saada oma organisatsiooni eestlaste esindajat, külmis Gummerus sinna Stockholmi tiaabunud Heinrich Prantsi, kelle tegevusest küll pole jälge. Küll aga ■lelgub Gummeruse päevikust ja kir- . avahetusest, et Kesküla ja Prants täisid Gummeruse juures teineteise r oie kaebamas. GUSTAV SUITS HELSINGIS Samal ajal sai Soome ja Eesti riik.iiku ühendamise mõte innuka esindaja Helsingis, Soomes õppinud magister, hiljem professor Gustav Suits <»li sügisest 1817 avalikult hakanud Dropageerima Soome ja Eesti liitu. Novembris 1817, kui Saksamaa oli raliutanud Eesti saared, arvas Suits, st Saksamaa vallutab peagi kogu .naa. Selle tõttu nägi ta ainult kahale lahendust: Saksamaal tekib revolutsioon, mis takistab vägede edasitungi — või tuleb moodustada Soo-me-Eesti liit, mis kaitseks neid maid sakslaste vastu. Ettepanekus skitseeris Suits Soo-ine-Eesti kaksikvabariigi põhimõtted. Kummalgi oleks oina asutav kogu, põhiseadus, parlament, valitsus ja ametiasutused. Riigpea positsioon polnud ettepanekus määri tietud. Suitsu soome sotsiaaldemokraatliku erakonna eduskunna-rühmale tehtud ettepanek oli 28. 11. 1917 päeAleksander Kesküla
vakorral rühma koosolekul. Seal otsustati kiri esitada põhiseaduse komisjoni sotsiaaldemokraatlikule grupile, et see teeks vastava ettekande erakonnale. Näib, et põhiseaduse komisjoni sotsialistid ei olnu,d ettepanekust huvitatud sest sellest pole jälgegi rähma protokollides. Teise foorumine kastas Suits Soome iseseisvuslaste Uusi Päivälebti klubi, mis oli koondunud samanimelise ajalehe ümber. 17. novembril 1917 pidas Suits klubis ettekande Soome ja Eesti ühendamisest kaksikvabariigiks, mille põhiseadused', parlamendid ja valitsused oleksid kummalgi eraldi, kuna ühised oleksid liidunöukogu, välisesindused, kaubanduspoliitika ja kaitsevägi. Ettepaneku üllatavusest hoolimata pooldasid mitmed sõnavõtjad seda ideed. LIITRIIGI PROBLEEM PETERBURGIS Peale Soome vabadussõja puhkemist ja end iseseisvaks kuulutanud Eesti okupeerimist sakslaste poolt siirdus liitriigi idee põranda alla, ilmutades siiski püsivalt elumärke. Kuna sakslased tungisid Eestisse vaenlastena, aga olid Soome kutsutud vabastajatena, hakati Eesti põranda all tegutsevates valitsuse ringkondades lootma, et Soomest ja Eestist saaks Kitriik, kes aitaks Eestil vabaneda sakslaste terrorist. Eesti Ajutise Valitsuse juhataja Konstantin Päts koostas memorandumi selle liidu koostamise kohta, mis pidi esitatama Soome Peterburgis asuvale esindajale Carl Enckellile, kes põranda all olles kohtas 12. aprillil 1918 Eesti valitsuse saatkonnaga. Soome valitsuse esindajale teatati Eesti iseseisvuse manifestist. ühtlasi paluti, et Soome ja Eesti vahel tehtaks leping eesti ohvitseride koolitamisest Soomes. Vastavad kirjalikud esildised anti paar päeva hiljem Peterburgis tegutseva valgete soomlaste organisatsiooni juhatajale härra Grönroosile, kes pidi need saatma kuriiriga Soome. Dokumentide edaspidine saatus on teadmata. Nende dokumentide täpne sisu sai avalikuks alles novembris 1932, kui seekordne Soome saadik Tallinnas Wuorimaa leidis venekeelse dokumendi, mille pealkirjaks oli "Soomeeestl liitriigi või Soome-Eesti riikide liidu põhijooned”. Ettepaneku kohaselt pidid Soome ja Eesti ühinema liitriigiks, milles kummalgi oli autonoomia. President pidi olema ühine, samuti valis- ja kaitsepoliitika ning sõjavägi ja selle juhtkond. RIIA MAAPÄEV Peale selle, kui sakslased olid okupeerinud Eesti veebruaris 3918, soovisid nad saada alistatud rahvaste õnnistust oma poliitikale. Nad kutsusid kokku 9-18 aprillil maapäeva Tallinna ia Riiga. Enamik osavõtjaist olid balti-saksa mõisnikud Eesti vallavanemad leidsid, et nad ei või osa võtta ebaseaduslikest otsustest, esitasid 18. aprillil Riias protesti ja marssisid maapäevalt välja. Protest, mille oli koostanud K. Päts, sisaldas muuhulgas märkuse Soome ja Eesti liitriigi kohta: ”Eesti rahva südames on alati olnud igatsus uuendada aegade jooksul kadunud sidet Soome vennasrahvaga. Seni on neil sidemetel olnud ainult kultuuriline iseloom, kuid nüüd neid võivad muutuda riiklikeks.. Kui eesti rahvas üldse pooldab mingit riikidevahelist liitu, siis saab see ainult olla kahe vennasrahva kaksik-vaba-jiik. Eesti rahvas ühendaks meelsas
ti oma saatuse Soome vabariigiga”. Tegelikult muudeti protesti esitamisel vastav koht, nii et Pätsu soov kaksikvabariigi loomiseks ei tulnud avalikkuse ette. LIIDUMÖTE ARENEB Varasuvest alates hakkas dr. Toivo T. alla esindama Soome huvisid Tallinnas. Ta märgib, et on pidanud nõu eestlastega tugevate sidemte loomiseks Soome ja Eesti vahel. Eestlased olid soovitanud Austraia-Unga-ri toalist liitu ühise riigipeaga. Välispoliitika eesti hoolitseks Soome, Eestil oleksid konsulaadid tähtsamates paikades. Soome seileaegascd välispoliitilised juhid olid siiski kava suhtes skeptilised. Venemaa tung Läänemerele poleks nende meelest ohustanud mitte iiksi Eestit vaid ka Eestiga iiitunud Soomet. Hilissuvel ja varasügisel käsitleti Rootsi ajakirjanduses palju Soome ja Eesti riikliku ühinemise probleeme. Osa vastavatest uudistest tuli Stockholmi Estniska Byråst ja Estniska Informatsionsbyråst. Esimest juhtis Aleksander Kesküla ja teist, ametlikku, Gustav Suits. Soome saatkonnal oli palju tööd, et õiendada kõiksuguseid vääruudfeeid, HOLSTI JA PHBU KONTAKTID Kevadel 1918 saabus Londonisse Eesti välisdelegatsioon Ants Piibu juhtimisel. Seal asus juba paar kuud Soome Londoni saadik Rudolf Holsti, kel on suured teened eestlaste tutvustamises inglise poliitikameestele. Holsti märkas algusest peale, et eestlased suhtusid temasse jahedalt. Selle peapõhjuseks oli Soome välispoliitika Saksa orientatsioon, mille tõttu eestlased arvasid, et Soome pooldab ka Saksa poliitikat Eestis. Pikapeale need arusaamatused lahenesid, Holsti osutus soojaks Eesti sõbraks. Ta ei olnud rahul asjaoluga, et Soome valitsus ei olnud tunnustanud Eesti iseseisvust Kui Soome oleks seda teinud, siis oleksid Soome ja Inglismaa suhted paranenud ja tekkinud paremad eeldused SoomeEesti koostööks. Koostöö mõte naib olevat mõlkunud ka Ants Piibu meeles. 25. juulil esitas ta Inglise välisministeeriumi Baiti küsimuste eksperdile prof. Simpsoniie memorandumi Eesti välispoliitilise olukorra ja orientatsiooni kohta, küsides muuhulgas, mida Inglise valitsus arvab Skandinaavia liidust Eestiga või Eesti-Soome mittesaksasöbralikust liidust. Nii jõudis liiduküsimus ka Inglise välisministri ette. Ministri võimaliku seisukoha kohta puuduvad andmed. Sügisel, kui Soomes kuningriigi probleem lähenes lahendusele, sattus Holsti vastuolude ette ühelt poolt Seome välispoliitika ja teiselt poolt isikliku baltisöbraliku vaatekoha vahelt. Tema meelest oli "Soomel ajaloo ees väga suur vastutus eesti saatuse pärast — ja mitte ainult nende Viemoodustasid ainult 10 prots. eestlae-na-karjalaste päästmise pärast, kes te arvust”. Keset neid probleeme sai Holsti telegrammi Soomest välisminister Stenrotliilt 24.10.1918. Telegrammi lause kõlas sõnasõnalt järgmiselt: ”Lest iie oleks kahtlemata kõige soodsam mingi persoiiaalunioon Soomega”. Holsti võttis kohe kontakti Piibuga. Telefonikõnes vastas Piip, et tal pole õigust võtta seisukohta personaaluniooni küsimuses. Holsti sai sellest aru, kuid küsis Piibu isiklikku seisukohta. Piip vastas pisut puigel-
des, et Eesti ei taha midagi tegemist teha monarhiaga, aga kui Soome püsib vabariigina, siis leitakse arvatavasti teid koostöö tugevdamiseks, Holsti teatas Piibul-e, et praegune Soome valitsus pole teinud midagi Eesti heaks, kuid nüüd see soovib "toetada ja teiega koos töötada." Holsti saatis Piibu vastuse edasi Soome ja küsis ühtlasi, kas personaaluniooni probleemist vöiks informeerida ka laiemaid ringkondi, sel juhul, kui Eesti ühineks Läti, Leedu ja Poolaga mingisuguseks entente cordialeks. — Hiljem Holstil ja Piibul personaalunloonist enam juttu polnud. Gustav Suits
Soome valitsuse personaaluniooni puudutav telegramm näib olevat ainus Soome ametlik riikide liitumist käsitlev ettepanek. Seile äkiline saatmine äratab hämmastust, sest Holsti varasemad eestisöhralikud memorandumid ei näi olevat mõjutanud valitsust. On võimalik, et telegrammi taga olid sakslased, kes tahtsid Soomet ja Eestit omavahel lähemale tuua. Soome ja Eesti suhted ja liitriigi probleem sattusid uude olukorda,kui Eestis algas novembris 1918 vabadussõda maale tungivate enamlaste vastu. Soomlased hakkasid Eesti Abistamise Peakomitee kaudu organiseerima vabatahtlikke Soome lahe löunarannale. Samal ajal toimus ka poliitiline ühistöö. Saadeti üle lahe ametlikke ja ebaametlikke telegramme,
milles kujutleti ü-hist tulevikku. Jaanuaris 1919 rääkis Eesti Abistamise Peakomitee esindaja mag, Y.O. Ruuth, et ta oli Tallinnas rääkinud Pätsuga Eesti ja Soome unioonist. Kui Ruuth oli tähendanud, et Eesti ja Soome vahelist mereühendust on raske hoida vaba, kuii Eesti-Soo-me liitriigil pole ülemvõimu Soome lahel, oli Päts arvanud, et Porkkala ja Tallinna kindlused hoiavad lahevabana, Ruuth rääkis ka et eestlased soovivad uniooni, kuid imestavad, et see mõte pole leidnud Soomes poolehoidu, PARIISI RAHUKONVERENTS Ka Pariisi rahukonverentsil tõusis Soome ja Eesti lähenemise mõte üles, küll ainult teoreetiliselt. Eestist saadetud rahuläbirääkimiste saatkond, keda juhtis välisminister Jaan Poska, oli saanud valitsuselt volitused, mille järgi esimesel kohal oM täieliku iseseisvuse saavutamine, teise võimalusena föderatsioon Soomega, kolmandana Läänemeremaade liit ja neljandana föderatsioon Venemaaga. Pole andmeid nende ärivõimaluste käsitlemise kohta Pariisis. Juba jaanuaris teatas Poska Pariisist Pätsule, et sealsete meeleolude järgi tuleb esimesena esile Eesti ühendamine saksasöbraliku Soomega. Kuid üheski rahuläbirääkimiste organis ei ole probleemi ametlikult käsitletud, see ei peegeldu ka Poska avaldatud päevikus. ÄÄRERIIKIDE-POLIITIKA SUUNAS - Soome ja Eesti lähenemis-idee hakkab muutuma alates suvest 1919. Hakkab idanema laialdasem poliitiline ja sõjaline koostöö Soome, Balti riikide ja Poola vahel, n.n. ääreriikide poliitika. Selle kõige innukamad pooldajad olid just Balti riigid. Augusti lõpus 1919 Soome uus välisminister Dudolf Holsti esitas valitsuse väliskomisjonile memorandumi, milles ta rõhutas, et Soome peab tegutsema ühiselt samas positsioonis olevate riikidega —- Baltimaade ja Poolaga. Kogu sügise peeti nende riikide vahelisi nõupidamisi. Sellega lõpeb ka Soome ja Eesti liitriigi idee arendamine. Ääreriikide poliitika ei taotlenud riikide oma vahelisi Uite. Liitriigi idee kerkis siiski veel kord esile, Selle viimane esinemine oli eesti pagulase admiral Pilka ettepanek kevadel 1942 Soome ja Eesti liitmiseks üheks riigiks. Ettepanek lükati tagasi.
