Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet, 14 aprill 1989
Reedel, 14. aprillil 1989 5 .
Timnvukuru: Vastukarva %
— VEEL POLE KADUND KÕIK! kuulutas Andres kohe toimetusse sisse astudes. Ei maksa arvata, et meie neljakümne viie aasta paguluse jooksul tuimaks oleksime jäänud, ja et meie võitlusvaim oleks otsa saanud. — Mis siis nüüd? pärisime. Mis need pagulused jälle ära on teinud? — Vapralt võidelnud! kiitis Andres. Ikka selle poolkera päris vahade eestlaste pealinnas, mida vanasti Palgllaiuks kutsuti ehk Stockholmlks. Oli peetud maha vägev koosolek, kus vend ei ole hoolinud vennast ega õde õest. — Ja mis seal siis otsustati? Või jäi otsus tegemata? — Isikukultuse vastu astuti välja ja eduga. Kollektiivne juhtimine pandi hoopis asemele. Rohkem ma ei saa sulle rääkida, küll sa ajalehest loed Isegi. Aga see näitab, et pagulased pole veel päris tuimaks läinud ka oma asjades. Peale selle on kena mööda linna jalutada, vähemalt ”Grand Hotelli” kandis. Eesti lipp lehvib katusel nagu muistegi. Iga päev inimestel silma ees. Tuletab meelde, et Hermanni tipus on ka sini-must-valge. — INIMENE EI SAA KUNAGI küllalt vanaks, et teda hakatakse täisealiseks pidama, jätkas Andres. — Sa mõtled, vanemad ei tunnista, et nende lapsed täisealiseks on saanud? — Seda muidugi ka. Minu Jaan ja Viima, kui ma neid vaatan, siis tuleb ikka ette, et on alles lapseealised, kuigi Viima on juba mitu aastat vanaema. Aga ka muidu. Näe, meie suure riigimehe juubeli puhul kirjutab üks mees artikli, minu meelest igati kena ja tunnustava. Aga teine mees ei ole sellega rahul ja hakkab parandama. Nii nagu koolmeister parandab koolijütside kirjutusi. üks asi ei kõlba ja teine ei passi. Teeb kõik puha Umber. — Vahest see artikli kirjutaja on tõesti noor mees, arvasime meie. — Kus ta noor. Minu rehkenduse järgi peaks ikka oma seitsekümmend täis olema. Ja kuuldavasti professor. Aga mina tean küll, kus viga. Vaata, kui artikli kirjutaja pagulusse tuli, siis oli ta umbes kahekümneviiene. Ja nagu sa tead, on pagulus nagu niisugune sügavkülmetamise kapp. Nii nagu toidu sisse paned, nii võtad välja, vanemaks pole läinud. Niimoodi ka noore mehega, et käib temast vanemate meelest ikka sellesama noore mehe ette, kellena ta siia tull. Ja siis muudkui punane pliiats kätte ja tööd parandama. Et mis sina, noormees, ka sellest asjast tead. — Jaa, ega ta neid aegu üle elanud küll ei ole... — Muidugi ei ole. Aga selle sinu jutu järgi ei saaks ajalugu üldse kirjutada. Kes meie ajaloolastest on elanud vanas Rooma riigis? Ja kes saaks kirjutada nendest aegadest, kui sakslased meile tule ja mõõgaga ristiusku kuulutasid. Muudkui pea suu kinni, sest sa pole ju sel ajalelanud.
PERESTROIKA LAINED voolavad vägevalt üle maa ja mere, Kapital jälle omakorda voolab Ida poole, protsendi eest muidugi. Ja kokku puhub ida poolt vastu vägevat sooja sõpruse lehka. Aga üks mees on salajasest kohast ära karanud, kannab pealegi suure väeülema nime — Suvorov. Ja seletab avalikult, Koguni raamatu näol, kuidas perestroika all ja taga tehakse ettevalmistusi ja õpetatakse välja niisuguseid Iambanahas hunte, kes asuvad kohe asja kallale, kui vaja. Jutustab, kuidas! neid välja õpetatakse, kuidas neid kavatsetakse lääne poole saata (kui vaja, siis koos laheda sõpruse tuulega) ja kuldas nad tegevusse asuvad. Humaansed mehed on need Teravninad. Kõik vangid surmatakse pärast ülekuulamist kiiresti ja korralikult, et ei oleks asjatuid kannatusi. Ja kui ülekuulamise ajal ladusasti jutustad, siis ei tule üldse kannatusi. Seesama Suvorov on kahtleja mees perestroika osas. ütleb, et tsaar on ju marksist. Seal ta seisab ja teisiti ei saa. See tähendab, et natuke teisiti küll, aga põhiliselt ikka seisab paigal. Ei tea, kas seda sammu edasigi, millest Lenin jutlustas, saab astutud. Tagasi võlb-olla astuvad järgmised. Niimoodi jutustab too väeülema nimega mees. Ja küllap ta oma asja tunneb. ENDINE KOHTUMINISTER, igati lõvine naisterahvas, on Euroopa ühisturu kohta sõna võtnud. Ja annab lootusi. Et kui ühisturg Rootsile lähemale ütleb, siis võib ju sinna liikmeks minna. Tark mees Newton avastas omal ajal — üle SOO aasta tagasi — õun kukub sellepärast maha, et maakera tõmbab külge. Muidugi tõmbab õun omakorda maakera külge. Aga kuna neil on suur massi vahe, siis seda viimast ei märka. ühisturus on oma kaks ja poolsada miljonit inimest, Rootsis üheksa miljoni ligi. Päris õuna ja maakera suhet see välja ei anna, aga nagu sinnapoole. Muidugi, kui väike mass on parema kvaliteediga, siis võib ju olla, et...Aga mõned viimaseaegsed statistilised andmed näitavad, et Rootsi millegipärast polegi enam best in Europe. Nii mõneski' asjas ei ole. Aga vana usu järgi ikka nagu oleks — poliitikute meelest, Sedamoodi võivad tulla niisugused arusaamised, et Euroopa ühisturg muudkui liikugu Falsterbo suunas. Aga kui ei liigu? Soomlased ütlevad: Meie võtame asja rahulikult, meil siin pole mingit ühisturu paanikat nagu Rootsis. Kui tuleb, siis tuleb, eks näe. Rakendatakse hämelaste kolmeteist-küm-nendat käsu: Ära kiirusta! Ega Jumal pole kiirustamist loonud, see on inimene ise oma rumaluses ja kärsituses. Vene vanasõna ütleb ka: Tasa sõidad, kaugele jõuad. Kas see perestroika puhul kehtib?
Vööndiaeg kehtib Eestis 36. märtsist alates kehtib Eestis vööndiaeg. See aga ei tähenda, et kõik toimub uue aja järgi. Lennuametkonnad ja samuti raudtee juhtkond on juba teatanud, et nemad ka edaspidi järgivad Moskva aega. Mõned suurettevõtted on samuti ähvardanud seda teha. ENSV valitsus püüab nüüd neid probleeme lahendada. Vööndiaeg, st ”Soome aeg" tähendab seda, et näiteks energeetika alal on võimalik saavutada 7-8 protsendilist kokkuhoidu, väidab ENSV valitsus.
”Missiooni" missioon
Rootsis kõrgetasemeline Eel teadetes oli Eesti Kultuuurifondi süvamuusika ansambli ”Mlssioon”külalisesinemist Stockholmis iseloomustatud silmapaistva muusikalise sündmusena meie siinses muusikaelus, mis osutuski kõigiti õigustatuks. See noortest, alles hiljuti konsevatooriumi lõpetanud või veel õppivaist muusikuist koosnev kamerorkester nimeka kodumaise dirigendi Paul Mägi taktikepi all näitas oma esinemistega veidi üle nädala kestnud külastuse ajal Imponeerivat püti tänase kodumaa muusikapõlvkonna eesmärkidest, pürgimustest ja võimetest. Juba ansambli esimesel esinemisel pühapäeval 12. märtsil Stockholmi Jakobi kirikus paelus orkester kuulajaid oma Soome korjab raha eesti kultuuri heaks Soome ajalehtedes on toodud üleskutse annetada raha fondile ”Viron-Ke-räys” pankade või postžiiro kaudu. Korjanduse taga seisavad Suomalaisuuden Ltitto, Friedebert Tuglase Selts ja Svenska Finlands Folketing. Korjandustoimkonda juhatab dotsent Seppo Zetterberg. Korjanduse juhatus on 401iikmeline ja selle esimeheks on endine peapiiskop Mikko .Tuva ning liikmeiks tuntud soome kultuuriisiksusi ja majandustegelast; teiste hulgas Olli Alho, Gösta Ågren, Mlax Jakobson, Matti Kuusi, piiskop Ambrosius, Kai Laitinen, TÜna Lillalt jt. Korjandus kestab tuleva aasta, jaanuari lõpuni. Tulemustest luuakse Eesti Kultuurikapital Soomes, kust antakse stipendiume ja toetusi nü eesti organisatsioonidele kui ka üksikisikutele. Loodetakse, et selle kultuurkapitali kaudu pääseb Soome endisest rohkem eestlasi õppima ja uurima. kauni kõlaga. Kavas oli Vivaldi Kontsert kahele viiulile ja kammerorkestrile c-mollis, solistid Kirsti Kuusk ja Aet Hirvesoo, edasi Corelli Coneerto grosso op 6 nr 8, solistid Kirsti Kuusk, Mare Kütser ja Mart Laas, järgnevalt Tšaikovski ”Eleegia” serenaadist keelpilliorkestrile ning EUeri ”Hällilaul” ja ”Kodumaine vüs”. Kuna kirikus puudus tšembalo, asendas seda kiriku diskreetne kooriorel (orkester oli paigutatud altari ette). Esitatust köitsid ennekõike Vivaldi ja Corelli helindid, mille struktuuri kammerorkestril õnnestus esile tuua otse filigraanse peensuse ja säraga. Solistid täitsid oma osa teeneka kaunikõlalisusega. Kontsert oli mõeldud osana kontsert- jumalateenistusest. Palvuse ja lühikese altarikõne pidas õpetaja Ingo Tiit Jaagu, kes oli aluseks valinud sellesama lõigu Pühakirjast, millest kuuldavasti samaaegselt olid lähtunud õpetajad kodumaal. Tekstis aimuski seoseid kodumaise olukorraga. Kuulajaskond oli tavalistest pühapäevadest tublisti arvukam. Tõeliselt oma kontserdi andis kammerorkester esmaspäeval 13. märtsil Gustav Wasa kirikus, mis on teatavasti üks pealinna tuntumaid kontsertkirikuid. Gustav Wasa koguduse muusikaosakond oli orkestri Eestist ametlikult külla kutsunud. Esitati Händeli Concerto grosso op 6 nr 9, solistid Kirsti Kuusk, Aet Hirvesoo ja Katrin Oja; Vivaldi Kontsert tšellole ja kammerorkestrile a-mollis, solist Mart Laas ja Corelli Concerto grosso op 6 nr 8, solistid Kirsti Kuusk, Mare Kutser ja Mart I.jaas. Pärast lühikest vaheaega järgnes Mozarli ”Eine kleine Nachtmusik”, Kurt Atterbergi süit viiulile, vioolale ja orkestrile, solistidena Kirsti Kuusk ja Martti Mägi; edasi Tšaikovski valss keelpillide serenaadist ja Heino Elleri ”Kodumaine viis”. Niisiis küllaltki mitmekülgne ja vahelduv kava, milles oli arvestatud ka kuulajaskonna erinevaid maitsesuundi, nagu hilisemas jutlemises kommenteeris orkestri dirigent. Nagu eelmiselgi esinemisel, avaldusid orkestri võimed eriti silmapaistvalt vanema ajajärgu helindeis, kuid kuulajaskonnas oli palju ka neid, keda eriti oli paelunud Atterbergi süidi esitus, mis siin mõjus kergemana ja õhulisemana kui tavaliselt kuuldud esitusis suure orkestriga. Elleri viimasel ajal sageli kuuldud helind esitati ilusa tõlgitsuse ja suure laulvusega. Kuulajaskond, mjilles oli silmapaistval määral kasmaalasi, oli arvukas ja tänulik. Reklaami ja kavalehtede eest oli hoolitsenud Gustav Wasa kogudus. Orkestri järgnevad päevad olid pühendatud harjutustele Brahmsi reekviemi esitamiseks koos Gustav Wasa muusikaosakonnaga 19. märtsil, kuid kavva mahtus ka näidisesinemine Stockholmi Muusikagümnaasiumis (Södra Latin) neljapäeval 16 . märtsil ja lühike esinemine kunstinäituse avamisel Södertäljes laupäeval 18. märtsil, mille oli organiseerinud Harri Olt. Muusikagümnaasiumis oli esitatud päämiselt lühemaid helindeid, mõningaid ka tänapäeva eesti heliloojailt. Orkestri kunstiline juht Sirje Kuusk teatas, et kooli rektor oli olnud huvitatud kontaktidest ka tulevikus. Gümnaasiumikülastuse vahendas Gustav Wasa muusikaosakonna juhataja, koorijuht Anders Ohlsson. Osa orkestri liikmeist esinesid ansamblina 19. märtsil Eesti Kultuuri Koondise korraldatud muusikalisel pärastlõunal Eesti Majas ja kogu orkester lõpuks õhtusel Brahmsi Reekviemi esitusel Gustav Wasa kirikus. Eesti Majas esitatud kava oli tihe ja rikkalik, ja üle ootuste arvukal kuulajaskonnal (viimse istmeni hõivatud saal) oli võimalus tutvuda orkestriliikmete solistivõimetega. Kirsti Kuusk (viiul), Aet Hirvesoo (viiul), Katrin Oja (täello) ja Lea Eglon (klaver) esitasid Händeli triosonaadi d-duuris. Lea Eglon esitas Brahmsi kaks intermetsol op 118 ja Tubina ”Valsi variatsioonidega” tsüklist ”Neli rahvaviisi kodumaalt”, Kirsti Kuusk vüulü ja Klaarika Kuusk klaveril esitasid Johannes Brahmsi sonaadi g-duuiis op 78, Kirsti Kuusk vüulü ja Iris Biin altvüulü mängisid adagio ja allegro azarti duost b-duuris ja juba eelmisü esinemisil erilist tähelepanu äratanud täeUist Mart Laas andis stiilipuhta virtuooslikkusega 18 . sajandi helüooja Francoeuri sonaadi e-duuris koos Lea Egloniga klaveril. Sama tšellist esitas järgnevalt sooloinstrumendU siin suhteliselt unustusse jäänud eesti naiskomponisti Els Aarne huvitava ”Capriccio”. Lõpuks esitasid õeksed Kirsti ja Klaarika Kuusk Heino EUeri paljukuuldud ”Männid” ja harvem mängitud temperamentse ”Scherzo”. Pärastlõuna väärikaks lõppkõlaks oü Eduard Tubina ”Kvartett eesti pillüugudele”, mille esitasid Aet Hirvesoo (vüul), Mare Kutser (vüul), Mariti Mägi (altvüul) ja Katrin Oja (tšello). Paljude kuulajate hinnangu kohaselt kujunes see muusikarikas pärastlõuna otsekui esimeseks tõeüseks kontserdiks siinses Eesti Majas. Sesuguste kordumist ootaksime meeleldi. Kahjuks on meil siin instrumentaliste vähe ja suuremaist ansambleist võime esialgu ainult unistada. Eesti Maja paljuiaidetud akustika ei tundunud käesoleval puhul siiski mitte päris võimatu. Teatud tuhmust ja karedust võis siiski märgata fortissimoga Ühenduses. Õhtuses Brahmsi Reekviemi esituses Gustav Wasa kirikus täiendas eesti kammerorkester teenekalt kiriku ansamblisse kuuluvat orkestrit. Koorijuht Anders Ohlsson andis teosele isikupärase ja jõuküllase tõlgitsuse, mis kujunes hinnatavaks musikaüseks elamuseks. Eesti külalised olid hiljem palutud hüvastijätukoosvübimisele koguduse ruumidesse. MANNJ VAREP
Fantoom
