Sakala (1878-1940), nr. 114, 24 september 1927

NB! Tekst võib sisaldada vigu. Loe lähemalt...

Paranda seda teksti. Logi sisse raamatukogu kasutajatunnuse, ID-kaardi või Mobiil-ID-ga

Dr. phii. OSKAR LOORITS, Tartu ülikooli dotsent.

Vanavara ilma-rekord.

1500-hingeline liivi sugurahvas omab vanavara üle 12.000 punkti ehk 8 numbrit iga hinge kohta.

Liivi „trükitud paberi" ajalugu.*)

Soome professor ja luuletaja August AhlqvistOksanen kirjutas aastal 1869 kategooriliselt ja järsult, et liivi rahval mingisugust kirjandust „ei ole olnud ega saa iial olema, sest seegi hõim (nagu mitmed teised!) magab juba surmasuus oleva riismena". Kuid ometi, kõik ennustused ei lähe kahjuks täide ega sure õnneks kõik surmasuus olijad, küll aga ärkavat mõnikord surnudki uuesti ellu, nagu igapidi targem ~vanarahvas" usub. Või kui uskuda vähekese ka teateid, mis vilksatasid alles Vabadussõja aastail läbi Läti ja Eesti ajakirjanduse —viimsed liivlased hukkunuvat Ilmasõja möllus, — siis seisame ju tänapäev kah otse üliloomulikuna tunduva tõsiasja ees: surnuks kuulutet ja maha maetud liivi rahvas on tõusnud taas üles, avab uuele elule oma saatuse suletud rahvussilmad ja väljendab esimest vaimustuspalangut emakeele tunderikkais sõnus, milledest mitmed tungivad läbi trükimusta otsaga raamatuni ja pakuvadki nii siis ainet liivikeelse „trükitud paberi" ajaloole. Aga ega liivikeelne trükipaber iseendast nii mõneaastane olegi, vaid see on ikka päris mitusada aastat juba vana. õest hoopis kõnelemata üksikuist liivikeelseist sõnadest, mis esinevad vanemais Baltikumi kroonikais, põlvnevad esimesed liivikeelsed tekstid 18. sajandist. Need on nimelt issameied, mis Kura-

maa hertsog laskis kirja panna ranniku pastoreid A. L. Schlözeri palvel, kes avaldas need Haigoldi varjunime all koguteoses „Beylagen zum Neuveränderten Russland" II (Riga 1770). Kuna üks neist issameiedest jäi rahulikult oma kaante vahele, siis teine sellevastu voolas algallikast otse raamatutejokke ja on üldse kõige laiemaile lagunend liivikeelne tekst, mis keelenäitena esineb aina, muidugi järjekindla trükivigade juurdekasvuga igas uuemas väljaandes, nii et mõnes kohas nõuab otse dešifreerimist, mis ometi teksti sisu üldise tundmise tõttu veel kaunis kerge. Pärast Schlözerit liivi keel äratab korduvat tähelepanu ja liivi rahvast avaldetakse mitmeid väärtuslikke kuigi lüheldasi teatekesi (Hupel, Hempel, Parrot, Jannau, Hillner j. t.), kuni Peterburi Keiserlik Teaduste Akadeemia saadab oma liikme, Soome teadlase J. A. Sjögreni liivlasi põhjalikult uurima. Kuid Sjögren sureb, jättes pooleli töö, mille sooritajaks valitakse Eestile eriti tähtis nimi teaduses F. J. Wiedemann. Tema toimetusel ilmuvadki siis aastal 1861 liivi keele grammatika ja sõnaraamat, suurimad tööd liivi keele alal veel tänapäevani. Võõraste tähelepanu sütitab ühtlasi ka tukkuva rahvusliku teadvuse väikeselle lõkkele, mille kajastusena esineb Wiedemanni grammatika keelenäidete suure hulga seas paar algupärast luuletust ja mitu tõlget, vaimuliku sisuga. Nende autoriks on Piza-küla koolmeister Prinz oma poegega, kelle tõlgituna ilmub Briti Piibliseltsi kirjastusel Londonis ka Matteuse evangeelium lääne-liivi murdes aastal 1863. Samal aastal (teine trükk 1880) sama raamat ilmub ida-liivi murdes KoštrÕg-küla koolmeistri P o 1 man n i tõlkes. Need ongi siis esimesed liivikeelsed raamatud. Noor ja pateetiline Polmann olnud äge rahvuslane, unistand Õhkuvi meeli Liivi uuestisünnist ja kihutand tulisõnul rannarahvast tegudelle, kuid vainulik ülemus paisand selle Õrna hinge kooliõpetajaks kuhugi Novgorodi soode sisse venekate külla, kus ta õudses üksinduses surnud tiisikuse kätte. Olgu tuletet kordki veel meelde see õnnetu liivi esimese luuletaja nimi, kelle käsikirjad on küll viimseni hukkund kuskil vene küla I poris, nii et meie tema loodud laulest ei tea enam ridagi,

laiid kelle sütitet liivlase aade on 'hõõgund ometi ta kasvandikkude rinnus ühest põlvest teise, kuni see tänapäeval lastelastes on plahvund uuesti täiele tulele.

Kui varemalt liivlasist huvitusid enam balti sakslased ja avaldasid neist saksakeelseid kirjutisi, siis jõudis Soome teadus 1880. aastais oma arengus nii kaugele, et võis võtta liivi vennashoimu uurimise enda kätte (Setälä, Heikel, Wallin-Voionmaa, Saarimaa j. t.), ka Eestis hakkas ilmuma üht-teist liivlasist (K. Ä. Hermann, M. Veske, M. J. Eisen, K. E. Sööt, 0. Kallas, J. Luiga j. t,), isegi lätlased kinkisid neile tähelepanu (F. Kürkluvaiks, M. Silinš, M. Sams j. t.). Ja nüüd, pääle Ilmasõda, muutund oludes liivi asja ajamise keskkoht on koondund Eestisse Emakeele Seltsi ümber tänu prof. L.K ell un e n'i algatusele, kes tegi ühes nende ridade kirjutajaga suvel 1920 oma esimese reisi sojast lagastet Liivi rannikuile. Sakslased olid sõja ajal sundind liivlased lahkuma oma armastet rannikult kaugemalle sisemaale, olid lõhkund nende külad ja hävitand nende varanduse, nüüd äsja liivlased olid kolind perekond perekonna järele tagasi oma kodude varemeile, et alustada rusudel uut elu, nüüd liivlased vajasid hädasti ainelist abi ja hingelist troosti, ning Emakeele Selts püüdiski seda kõike jõudumööda pakkuda. Kevadel 1921 ilmus käsitrükis Matteuse evangeeliumi järele teine liivikeelne raamat ~E žm i livod lugdõb-rõntõz" (Esimene liivlaste lugemisraamat), millele järgnesid aastast aastasse uued. Esimene lugemik sisaldab liivlaste eneste mälestusi ligemast minevikust, eriti Ilmasõja vapustusist, teises esitetakse sündind liivlase A. Skadini poolt sakslaste Liivimaale tuleku ajalugu Läti Hendriku andmeil, kolmas pakub rea karskussisulisi jutukesi, A. Skadini tõlgitud, neljandas peegeldub Liivi esimene miniatüürne ärkeaeg 1860. ja 1870. aastais ja viies annab ülevaate liivi rahvaluulest kui ka selle kogumisest, kuna kuuendasse kavatsetakse paigutada aruanne liivlaste rahvuslikust tegevusest viimaseil aastail. Neljandas lugemikus on ka A. Skadini lõbus nii-öelda

..novellett" vanamehest, kes huuled parunilt, et selle rikkus olenevat kõik haridusest. Noh, vanameeski läheb siis veel enne surma kooli, kuid kuuleb õpetajalt, ta tulnuvat liig hilja. Tuleb järgmisel hommikul varem aga ikka hilja, tuleb iga päevaga varem hilja! Viimaks läheb vanamees juba keskööl koolimaja poole, leiab teel juhtumisi hulga raha ja usub nüüd kindlasti, et kooliskäimine tõesti teeb inimese rikkaks. Sama Skadin on kirjutand ka esimese liivikeelse näidendi „Vana Rända" (Vana Rand) — lõikava pilke kohalikkude olude pihta, kus ..maamehed" s. t. lätlased põlgavad ja kiusavad toorelt „kalamehi" s. t. liivlasi ega lase neil asutada oma valda. Kuid oh häda, just julmima kalameeste vainlase enda poeg on kukkund armastama lii vi peremehe vana Rända toredat tütart ja peab hingeahastuses nägema, kuis selle Liisi võidab endale noor liivlaste koolmeister ja isamaalane, kuna vanast Rändast saab esimene Liivi vallavanem. Seda näidendit Õpitigi Liivi rannikul suvel 1922, kuna samal ajal hakkasid töötama mitmes külas liivi laulukoorid, ja ülestõusmispühal 1923 pidas oma esimese koosoleku Liivi Selts —Li v õ d It, mis ühtekokku tähendabki liivi rahvuslikku ülestõusmist ja uuestisündi. Liivi Selts valis oma rahvuslipu värveks sini-valge-rohelise, sümboliseerides sellega koduranniku sinavat merd, valendavat liiva ja rohetavat metsa, Liivi Selts avas Eesti ja Soome abiga oma raamatukogu ja lugemislaua, asus korraldama koosolekuid ja pidusid, teostas liivi keele õpetamise kõigis ranniku kuues koolis, ja jagas liivilastele jõulukinke Eesti hõimlasilt, tegi oma ühendet laulukooriga märtsis 1925 külaskäigu Eestisse, kus esines kontsertega Tartus ja Tallinnas, korraldas kevadel 1927 liivi koolilaste ekskursiooni muistse Liivi südamesse Kaupo lossi ja liivi maalinna varemeile Siguldas ilusa Koivajoe kaldal ning kavatseb asutada praegu isegi oma pisikest rahvuslikku muuseumi koduernnal ja ehitada omale seltsimaja, kui aga ainult vähagi rahalist abi saaks rikkamailt hoimelt. . .

Rahvusliku romantika ja kõige sisemise käärimise tõlgitsejaina on puhkend viimaseil aastail ka liivi luuleÕie esimesed pungad ja isegi üle määra: kogu rannik poeb praegu palavikulikku haigust, mis näikse kolekergesti külge hakkavat ja laiali lagunevat ning mille teaduslik nimi on vist lihtsalt ~vemmalvärssimum". Palju hallihabemega ~noorpoeete" „rimÕb" s. t. riimib nüüd Liivi külades isamaalikke ja vaimulikke värsse. Liivlasil ei ole olnud kunagi emakeelset jumalateenistust kirikus, niipalju kui teada, pole ka emakeelseid kirikulaule. Nüüd aga tõstetakse üles küsimus, kas Jumal mõistab liivi keelt, see küsimus otsustetakse jaatavalt ja üksteise võidu tõlgitaksegi siis lauluraamatut vagade poolt, kuna vähem-vagad näppavad tõlkimiseks igasugust läti luule tiriliri. ja see kõik voolab Tärtusse võta ja trüki! Küsitakse isegi järele, mitukümmend latti see raamatutrükkimine Õige maksab, et kas ei saaks ise. . . jne. Kuid esimene liivi kunstluuletuste kogu ongi juba trükitud: see on liivluse esimese juhi K. Stalte ~LIvÕ lölod" (Liivi laulud), mis ilmus Liivi Seltsi toimetuste esimese numbrina Tallinnas just Soome-Eesti-Ungari hariduskongressiks 1924 ja sisaldab rea Õnnestund riimilüürikat isamaast kui ka loodusest (armastusest hoopis vähem), paar mõistusalmi ja naljarida, ei puudu isegi esimene liivikeelne sonett. Kas ei võiks nõnda siis liivlased lõpuks hää tahtmise ja julguse juures kõnelda isegi mingist emakeelsest kirjandusest, millega ei või uhkustada ometi mitte iga rahvas sellesinatse maakera pääl ?

Kõneldes kirjandusest, ei saa jätta mainimata muidugi ka liivi massiloomingut ehk rahvaluulet, mida on kogutud ajajooksul niivõrd, et nende ridade kirjutajal on kujunend otse oma pisikene LFA=Liivi Folkloristlik Arkiiv, mis on teiste rahvaste sellelaadiliste arkiivide kõrval küll ainult miniatüürne, kuid omajagu püsivat ja rahvusvahelikku väärtust on tal siiski. Ülevaate liivi muinasjuttude, naljandite, muistendite ja

sünnilugude repertuaarist pakub nende ridade kirjutaja kokkusäetud ja rahvusvahelise Folkloristide Liidu Toimetuste (FFC) sarjas Soome Teaduste Akadeemia kirjastusel ilmund tüüpide register „Livische Märchenund Sagenvarianten", kuna liivlaste usundit muule maailmale esitab nende ridade kirjutaja „Liivi rahva usund", millest seni on ilmund kaks annet Tartu Ülikooli Toimetusis. Säälsamas sarjas on avaldand ka prof. L. Kettunen oma liivikeelsete tekstide kogu ..Untersuchung über die livische Sprache 1, Phonetische Einführung, Sprachproben", kusjuures järgmiste osadena prof. Kettunen'il on peaaegu täiesti trükivalmis väga põhjalik liivi häälikutelugu ja sõnaraamat. Mis puutub eriti veel sÕnalisse vanavarasse, siis seda on kogutud Liivist seni ühtekokku järgmiselt: 1) laule, lasteridu, mänge 812, 2) vanasõnu, kõnekäände, nalja ja pilget umbes 1900, 3) mõistatusi umbes 1300, 4) traditsionaalseid jutustusi 1467, 5) ebausku ja kombeid umbes 4700, 6) etnograafilisi ülestähendusi umbes 1800, kõike kokku siis umbes 12.000 punkti vanavara. Kui arvata kogu liivi rahvast tänapäev umbes 1500 pääle, siis tuleks iga liivlase kohta keskmiselt kaheksa numbrit vanavara. Seegi on kah omaette ilmarekord, sest vaevalt leidub teist rahvast, kel oleks iga hinge kohta suhteliselt samapalju punkte rahvaluulet paberil. Tuletagem võrdluseks meelde, et Eestis näit. tuleb alles iga nelja hinge kohta hädavaevalt üks punkt vanavara, siis iga hinge kohta l j, t punkti Liivi 8 vastu, ja ometi peetakse just Eestit suhteliselt maailma rikkaimaks ja suurimaks vanavara-aidaks, tänu meie suurtele „aidameestele" Hurdale ja Eisenille. Sellega olekski siis käidud läbi Liivi pisikene vana-vara-ait, nähtud Liivi trükipaberi väikene ladu ja esitet Liivi rekordid ning saavutused maailma sÕnavara-turul. O. L.

P. S. Annetused liivlasille palutakse adresseerida : Llvod It. Mazirbe. Latvija.

*) Väljavõte varstiilmnvasi raamatust »VALIK LIIVI MUISTENDEID», milles pääle käesolevaga esitatava sissejuhatuse on toodud valik paremaid muistendeid Liivist. Autori kirjaviis muutmata.