Sirp, nr. 12, 23 märts 2001
Taasavastamist väärt kirjanik
Julius Oengo , Minu päev . Eesti Keele Sihtasutus , Tallinn 2001 . 140 lk . Koostanud Lembe Hiedel .
Julius Oengo , Üle Atlandi . Eesti Keele Sihtasutus , Tallinn 2001 . 132 lk . Redigeerinud Lembe Hiedel .
Julius Oengo ( aastast 1936 Öngo , pseudonüüm Oro ; 16 . III 1901 - 1941 ) sajandaks sünniaastapäevaks ilmus kahe raamatu jagu tema teoseid , mille väljaandmisel on olnud initsiaatoriks , koostajaks , redigeerijaks kirjaniku tütar Lembe Hiedel , legendaarne vanema põlve raamatutoimetaja ja tõlkija . Temalt on ka järelsõnad . Raamatud mõjuvad ootamatult värskelt ja huvitavalt .
Oengo looming on püsinud kirjandusteadlastel meeles , kuid olnud üsna unustatud laiema lugejaskonna poolt . Tema täiskasvanuile mõeldud teoseid on trükitud harva , siin-seal antoloogiates ja laulikutes . Paremaks kujunes ta saatus lasteluuletajana , selles rollis esineb ta Julius Oro pseudonüümi all kooliprogrammis , ja on olnud ka uustrükk . Teatakse just Orot . Tundub aga , et omaaegne kriitika hindas hoopiski Oro lasteloomingut keskpärasemaks või igavamaks nn . tõsisest kirjandusest , mida ei jõudnud ilmuda kuigivõrd palju - ainult kolm raamatukest , millest Hiedel lähtubki .
Oengot võib käsitleda marginaalsuse võtmes . Küllaltki soliidse kirjandusliku retseptsiooni juures jäi tema isik ilmselgelt avalikkuses tagaplaanile , ei olnud kõmuiine . Ta ei sekkunud käreda sõnaga kirjanduse poliitika ja rühmituste poleemikasse , kuigi seisis lähedal Orbiitlastele . Perekond , kus kasvas tervelt üheksa last , kurnas loomejõudu leivateenimise murega . Sellest depressioonist ei antud tal aega kosuda , sest temast sai teadmata asjaoludel kommunistide ohver , kelle surma kohta täpsemad andmedki puuduvad . Tema eluteed jälitas tiisikuse tontlik vari . Ta pidi juba kuueaastaselt lahkuma sünnikodust H iium aalt Haapsallu , ja kuigi saarte õhkkond , meri ja meremehe ja rannainimese pärimus olid talle üliolulised , ei leidnud ta sellesse keskkonda tagasiteed ja tema hariduspüüdedki Tartus täitusid poolikult . Nõnda möödus ta küpsem elujärk hoopiski Vasalemmas kooliõpetajana , literaadist juhutöölise ja lasteajakirja Laste Rõõm tegev-
toimetajana , kusjuures lastekirjanduse edendaja roll polnud toona , nagu tundub , mainekas . Ei näi see mees saatuse hellikuna .
Oengo loomingus leidub süngeid varjundeid ja fataalsusetaju , mis ei välista otsekohest , helget ja kirglikku elujaatust , ajuti lausa elu ahmimise seisundeid . Elu süngema poole tunnetamiseks on ta meeled virged , aga terved - haigluseta . Tema luuletuste valimik “ Minu päev ” on üles ehitatud kronoloogiliselt , näidates Oengot kujunevana . Alguses oli looduslüürika , mis mõjub praegu täiesti originaalselt . Oengo luuletused räägivad maa , maisuse vägevast embusest , mille jõulisus on iseenesest hirmuäratav (“ Ainult veri ! Kus on hing ?” ), ent kannustab inimese loovust , sunnib inimese virgeks tajuma olemise terviklikkust . Sellisest seisundist lähtuv personifitseerumine on üpris keeruline , lüürika varjus pigem eksistentsiaalseid küsimusi ajendav protsess ja olemiseärevuse avameelne pihtimine . Et olen Oengo luulet varem kõigest põgusalt eksamiks sirvinud , jääb üle vaid küsida : kas ta lüürika on säilinud värskena või mõjub sellisena just tänapäeva kontekstis ?
Oengo hilisemad poeemid , ja ballaadid tähistavad tema lüroeepikuande avanemist ,
Kasulik , ent kurvameelne köide
Eesti entsüklopeedia . Köide 14 . Eesti elulood . Eesti Entsüklopeediakirjastus , Tallinn 2000 . 670 lk .
EE 14 . köite kohta on ajakirjanduses juba mitmel korral sõna võetud . On kritiseeritud biograafiate valiku juhuslikkust . Hiljuti otsisin minagi Arnold Isotamme , kelle 100 . sünniaastapäeva puhul Eesti Post mullu novembris- eritempli tegi . Niisuguse au osaliseks arvatakse vaid vähesed . Kes ta oli , seda ma teada ei saanudki . Ka mõnede vihatud punategelaste , nt . Rein Ristlaane väljajätmine - nende nimedest kubises ajakirjandus aastakümneid - oli küll hambutu karistus . Nooremal põlvkonnal ja tulevastel võib säärastegi persoonide kohta infot vaja minna . Samas leiame teosest pea iga doktorikraadi kaitsnud isiku .
Seda tüüpi raamatuisse satub loomulikult mitmeid faktivigu . Ühe spordiveterani artiklis olid kuuldavasti isegi kõik (!) faktid valed ! Aga kui toimetamisel moonutatakse autori antud infot , on asi juba tõsisem . Näiteks tunnustatud kirjandusteadlase , U m ersity of Illinois ] professori Temira Pachmuss ’ e ( sünd . 1927 Vasknarvas ) töökohaks on trükitud
hoopis teine , lisaks veel teadustööd mitteviljelev ülikool . Jüri ( George ) Ivaski sünniaeg peab olema ' 1 . september 1907 , doktorikraadi sai 1955 ( mitte 1954 ), oli raamatuteadlase Udo-Nestor Ivaski vennapoeg ( mitte onupoeg ). Kas pole palju komistusi ühe artikli kohta !? Aksel Mark töötas Uppsala Põllumajandusülikoolis , mitte Uppsala Ülikoolis . On põhimõtteliselt välja jäetud osalemine akadeemilistes üliõpilasorganisatsioonides , kuid toimetajad on siiski teinud ühe näpuvea : õigusteadlasest Paul Vihalemmast saame teada , et ta kuulus EÜSi Veljesto .
Lisa oleks võinud ühe arvustaja järgi klahviklõpsuga põhiteksti hulka paigutada . Kui seda mingil põhjusel teha ei saadud , siis vähemalt tiitellehel oleks lisa olemasolu pidanud nimetama . Esmakasutajal ei tule pähegi lisa otsida ja lisas toodud isikud tunduvad nagu poolenisti köitesse võetuna . Inimeste kõik nimed on esitatud , miks aga pole kõiki eestistamiseelseid ees- ja liignimesid ? Lähemal vaatlusel saab kirjastuse metoodikast aru : kui eestistamiseelse nime all publikatsioone pole , ei ole seda nime ka juurde lisatud .
Vaatasin EE 14 hinda Tallinnas ja Viljandis . Viimases oli hind vaid 10 krooni võrra
mis ehk oligi ta loominguliste püüdluste suunaks ja tuumaks ja milles ta saavutused kannatavad võrdlust eesti luule paremikuga - vähemasti siinses valikus ja kohenduses . Ta kasutab rannarahva pärimust , legende ja rahvaluulelist mütoloogiat . Pikemate luuleteoste süžeed jälgivad saatuste dramaatilisi vastuolusid , saatuslikke valikuid , heitlusi stiihiate ja kurjusega , aga ka inimese arveteklaarimist iseendaga , vastuolu elulaadi ja traditsioonidega , mis võib päädida väändunud tegelase lõpliku väsimise , huku või enesetapuga . Dram aatilist pinget ja metafoorset reljeefsust jagub piisavalt . Oengo luule on mehelikult agressiivne , jõuküllase rütmiga , kõlab ajuti raevukalt raiuva häälekõminana . Inimese viimseni vastupanu stiihiale mõjub tema käsitluses väga veenvalt ja üsna kindlalt on ta loonud seni . ületamatu kõrtsistseeni eesti luules (“ Sooniku Simmu "). Mehelik dünaamika leiab tal väga täpselt fokuseeritud väljundi , kuid sellesse on pisteliselt poetatud ikkagi ka küsimus naisest ja emantsipatsioonist . Nii looduslüüriku kui lüroeepikuna on ta märksa köitvam teisest tolle aja rannamotiivide luulendajast Villem Grünthal-Ridalast .
Lugedes jääb kahjutunne , et Oengo ei
jaksanud jätkata . Elu viimasel aastakümnel kirjutas ta vaid juhuluulet , milles domineerib sotsiaalsus . Märkab orbiitlikke sugemeid ja mõnetist paralleelsust Sütistega , mida võiks tagantjärele pidada isegi üldisemaks , ehkki ebaoluliseks nähteks . Olulisemana jääb Oengo puhul üles küsimus eepilisest ajast - ta on kasutanud müüte ja püüdnud m üütilisuse poole , ka oma kaasaja ainest vormides tahab ta tekitada nn . absoluutset minevikku . Selle suundumuse analüüs ja tähendus võiksid olla pikema arutluse aineks .
Oengo ainsat pikemat proosateost “ Üle Atlandi ” saab tänapäeval vabalt romaaniks nimetada . See kõneleb ühe täislastis kuunari retkest Ameerikast Inglismaa rannale kahekümnendate alul . Reis lõpeb laevahukuga , mille põhjustab nn . laevajänes , läbinisti väändunud inimeseloom . Pääsevad vaid tema ja junga , kurjus on tugevam headusest - imestad küll , aga jäädki sünget mõistukõnet uskuma . Mereretke täidavad robustsete meeste rämedad keskustelud kodust ja võõrastest maadest , revolutsioonist ja õiglusest , rahast ja õigest töömehevaimust , rutiinsed meremeheaskeldused , viinavõtm ine , ränk heitlus tormiga jne . Oengo pole ise seilanud , kuid suudab jätta realistliku mulje . Enamgi - ta kirjeldab meeliköitvalt usutavaid üleminekuid reaalsuse pinnalt irreaalsusse .
Tegelikult lugesin romaanigi nagu luuleteost , sest see põhineb tervenisti antiikeeposlikul . rütmil ( aurea prima sata est ...), mida vahel varieerivad eleegilist distihhoni meenutavad käigud . “ Rütmistatud proosa ” pole siin nagu päris õige termin . Pigem sobiks see iseloomustama teise saarlase , Jaan Oksa loomingut . Oengo saavutab märkimisväärse intensiivsuse ja jällegi eepilise aja illusiooni . Lisaks pole minu meelest ükski teine kirjanik tolleagse kirjakeele taustal jäädvustanud nii ehedalt ja rikkalikult meie rannarahva kõnekeelt selle soome , inglise , vene , prantsuse , saksa ja rootsi sugemetega , nagu tegi Oengo oma loomingus . Lugemise hõlbustamiseks on raamatuile lisatud väiksed sõnastikud . Kokkuvõttes oli Oengo lugemine huvitav elamus , mida soovitan julgesti kõigile raamatusõpradele , peale passiivse mõnu arvan seal peituvat ka mõndagi stiili ja poeetika osas õpetlikku . Ei mõistagi , millest tulenes Oengo suhteline unustussejäämine tänini .
PEETER KÜNSTLER
kõrgem . Nüüd vist ei tasugi enam Tallinna raamatuid ostma tulla , nagu varem , hinnad näivad olevat ühtlustunud . Mõtlen teose eellastele , eelkõige raamatu “ Eesti avalikud tegelased " 2 . trüki käsikirjale , mis valmis vahetult enne kommunistide tulekut 1940 . Seal on täpne pilt meie esimese iseseisvuse lõpu inimestest .
See Eesti Kirjandusmuuseumis asuv käsikiri tuleks välja anda , et eestiaegne kultuuritahe realiseerida . Ostjaid oleks arvukalt , sest juba tollaste avalike tegelaste järeltuli-jaid-sugulasi on palju . Kirjastusel poleks ka enam mingeid honorariprobleeme . Äkki on keegi nõus Kirjandusmuuseumi sponseerima , et teos lõpuks ilmuks ? Praegu kasutatakse seda haruldast käsikirja nii intensiivselt , et ta on juba kahjustatud . Maailmas on üllitatud mitmeid kunagi ilmumata jäänud teatmeteoseid : entsüklopeediaid , leksikone ja sõnaraamatuid .
Aga miks on suur osa inimesi fotodel nii hapu näoga ? Ainult välismaalased julgevad naeratada . Tuleb meelde üks Rootsi passikontroll , kes ütles , et eestlased on Balti rahvastest kõige ausamad , aga ka kõige mornimad . Pilves ilmed teevad ka teose kuidagi kurvameelseks . Tavakohane õige-mees-ei-
naera-mentaliteet ühiskonnas on õnneks murenemas .
Panen Eesti elulugude köite riiulisse ja tõden äkki , et selle kujundus ( kunstnik Jüri Kaarma ) mõjub sama värskelt ja elegantselt kui kunagi aastaid tagasi . Andekas kunst on andekas ühiskonnakorrale vaatamata .
TÄPSUSTUS
UNO SCHULTZ
Lugupeetud maestro Ain Kaalep juhtis allakirjutanu tähelepanu asjaolule , et esimesena võttis Minski igavuse teema ( vt . 16 . märtsi Sirp lk . 3 ) üles saksa kirjanik Stefan Heym . Ilmselt on autorsuse au aegade jooksul üle kandunud tuntumale mehele - Bertolt Brechtile . Aga et Heym oli üldse üks suur igavuse asjatundja , seda tõestas ta ka oma 1995 . aastal ilmunud romaanis “ Radek ” , kust allakirjutanu leidis fraasi , millega Heym tunnistab igavaks terve maailmarevolutsiooni . Maimu Berg
