Sirp ja Vasar, nr. 46, 12 november 1976
E
i ole kuulnud lü h i rom aani jäetav at lugem ata sellepärast , et lehekülgede arv ei anna välja suurrom aani mõõtm eid , või et kinohuviline jätaks tähelepan u vääriva lühifilm i v a a ta m ata , sest see ei ole piisavalt pikk . P arak u näib aga , et lühižanrid m uusikateatri laval ei ' leia niisugust kõlapinda , nagu nad vääriksid isegi sajandi
ühe suurim a helim eistri Igor S travinski teose puhul . V ana tõde , et arm astatakse seda , m ida tuntakse , ja on ju tõesti lõpm ata kena etendusel istu des m õttes kaasa laulda küm
neid või sadu kordi
kuuldud
viisidele . Aga kui
m ängukavas
p arajasti ei olegi lem m ikooperit
, siis te atri
rep ertu aar
on niipalju m itm ekesine ,
et
võib avastada m idagi u u t
ja
seda
kas
või
vähehaaval
om aks pidam a hakata .
D raam
ateatri publik
näib
olevat
teadatahtjam , kui m eenutada
liigse pileti küsijaid uuslavastuste
etenduste eel , olenem ata ,
kas on tegem ist eesti , nõukogude
või L ääne
autori
lavatükiga
, kas etendus
on
pikk
või lühike .
Kui meie m uusikapublikule
peaksid tu n tu d -te atu d olema
S travinski ballettidest vähem alt « Püha kevad » ja « Haldja suiidlus », mis alles h ilju ti olid RAT « Estonia » m ängukavas , siis tu tv u s S travinski ooperiga ( kui m itte arvestada ooper-
oratoorium i « Kuningas Oidipus », m ida RAM on esitanud m itu korda ) teatrilava v ahend u s i on küll esm akordne . Koomilise lühiooperi « Mavra » kavvavõtm ist tuleb lugeda tä helepanuväärseks sündm useks . See valm is heliloojal rohkem kui pool sajandit tagasi , 1922 . aastal Pariisis D jagilevi tru p i jaoks . « Mavra » on S travinskil ainuke P uškini pärandiga seotu
d suurteos . Libreto aluseks võetud olustikupoeem « M ajake Kolomnas » on aga põhjalikult üm ber töötatud D jagilevi tr u pi ju u res tegutsenud vene poeedi Boris Kochno abiga , kelle kirjan d u san n et S trav in s ki väga hindas . P uškini poeem ist on p ä rit tegelaste tüübiS
ja situatsioon , kus köögitüdrukuks üm berriietatud h u saaril õnnestub pugeda oma kallim a m ajja , pettus tuleb aga ilmsiks , kui köögitüdruk habet ajab .
Stiili seisukohalt on ooper m õnetigi eriskum m aline . S tra vinski kasutab siin vene linnarom ansi ja vene klassikalistele ooperitele ( Glinka , D argomõžski , Tšaikovski ) iseloom ulike viisikatkendite kõr-
' vai intonatsioone ka itaalia ( Rossini , Bellini , Verdi ) ooperitest . M aterjalikäsitus on teravkoom iline ja m uusikaline keel kaldub paroodia , groteski
ja šarži poole . P a rtitu u ri esileheküljel on pühendus : « Puškini , G linka ja Tšaikovski m ä lestuseks .» See ei ole aga m õeldud paroodiana G linka ja Tšaikovski pihta , sest S tra vinski suhtus neisse suure lu gupidam isega . Nende intonatsioonide abil on parodeeritu d X IX sajandi alguse vene väikekodanlikku olustikku . « Mavra » on m urrangulisi teoseid Stravinski 20 . aastate loom ingus . R aam atus « Minu elu kroonika » k irju tab ta : « Ainult vähesed noorem a põlvkonna m uusikud hindasid « M avrat » ja mõistsid , et see tähendab pööret m inu m uusikalise m õtlemise arengus . Mis puutub m inusse , siis oli m ul õnn veenduda
, et m uusikaliste
m õtete
kehastam ine õnnestus
täielikult
ja see innustas neid edaspidi
süvendam a , seekord aga
süm foonilise
m uusika
v aldkonnas
. Ja m a asusin k irju ta
m a oktetti puhkpillidele .»
Ei saa
rääkida
S travinski
ooperite lavaletoom ise tra d itsioonidest
ei m eil
ega üldse .
Ka « Mavra » lavastati Nõukogude
Liidus esm akordselt a l
les m õned aastad tagasi S tanislavski ja N em irovitš-D antšenko nim elises M oskva M uusikateatris . Seda enam väärib « Estonia » lavastuses esiletõstm
ist kogu
tru p i töö , mis
silma , kõrva
ja
südant rõõm
ustab .
Noorele
režissöörile
Boris
Tõnism äele on « Mavra » p ra k
tiliselt
esim ene
lavastajatöö
« Estonia »
teatris ,
üldse
aga
teine ooper p ärast diplom ilavastust
RAT
« Vanemuises »,
m illeks oli M oltšanovi « Koidikud
on
siin
vaiksed ».
P eatselt saab valm is ka kolmas
,
M ussorgski
olustikukoom
iline
« Sorotšintsõ
aastalaat
»
« Vanemuises ,
järge
ootab
S travinski
« Elupõleta
ja tähelend » (« The R ake ’ s Progress ») « Estonias ». Lisagem , et viim ast ei ole Nõukogude Liidus veel lavastatud .
P rak tilin e kokkupuutum ine m uusikaga on aga Boris Tõnism äel olnud pikem kui lavaga : neliteist aastat viiuliõpinguid Tallinnas , viis aa sta t ooperirežissuuri Leningradis .
L ava ja m uusika on S tra vinskil lahutam atud , m eenutagem lisaks « R einuvaderi lu gu » ja « Sõduri lugu », m is « M avrale » eelnesid . « Mavras » on tegevus konkretiseeritud ja sam al ajal tihedalt seotud
m uusikaga . « Estonia » « Mavras » on lav astaja täpselt fik seerinud kõigi üksiktegelaste lavaloleku momendid , täpsus aga peab olema , sest seda tin gib tü k i stiil . O satäitjad lih t salt ei laula niisam a , vaid iga nende tegevus ja liikum ine a n navad oma aktsendi . Ü htki sammu , ühtki liikum ist ei toim u väljaspool m uusikat .
M itme tegelase ( L . Tammel , J . Solovjova ) näitle j aoskus ja -võimed tulid ilm siks just « Mavra » proovide ajal . Boris Tõnism äe ise peab ideaaliks seda , kui osavõtjad tu n n e tavad lõpuni nende loodud k u
jundi diapasooni , kui nende vokaali , liikum ise ja k arakteri ühtesulam ine m oodustavad säherduse uue kvalitatiivse aluse , m ille pinnal neil tekiks sisuline vajadus m õtestatud im provisatsiooniks , baasiks , m illest tü k k elam a hakkab . Igatahes on lav astaja end suutnud m aksm a panna ja oma taotlused realiseerida ka tä n u o satäitjate paindlikkusele , sest sellise tü k i ja esitatud nõudm istega olf kokkupuude esm akordne .
P araša osatäitjaid on kolm . M aarja H aam er , kes on peam iselt lüüriliste osade laulja , lahendab k a teravak arakterilise P araša lüürilisem alt kui teised . Jelena Solovjova on nii m änguliselt kui ka k ara k teritabam iselt sädelev ja m eeldejääv . T iina Jaaksoo lavaline vabadus pakub m eeldivat ü l latust , laulja suudab siin end rohkem avada kui senistes suurrollides . H usaarina , kelle p artii on vokaalselt . kõige nõudlikum , näem e k ahte sob ivalt valitud tegelast , kellest kum bki rik astab rolli om a poolsete nüanssidega . Tiit T ralla m eeldejäävaid koom ilisi osi team e m itm est v arasem ast etendusest ja igaühes köidab lõpuni läbim õeldud de-
tailirikkus
. Rostislav G urjev on siiani põhiliselt oma lavavõimeid näidanud lüürilistes rollides . Tem a H usaar tõestab igati õnnelikku leidu k ara k terosaks . Lisaks võib alati kindel olla tem a intonatsioonipuhtusele ja korrektsele m uusikalisele tekstile .
Tegevuse ja liikuvuse m õttes on kõige staatilisem Ema osa . Leili Tam m el ja Eve Neem Em ana kannavad esim e sest lavaletulekust kuni finaalini tegelaskujule iseloom ulikke jooni kum bki omapoolse väljapeetusega . Leili Tam m el on sahm erdajam ja aktiivsem , Eve Neem m am m alikum ja ra hulikum . Liidia P aneval on im etlusväärselt lai am pluaa v äärik alt väljapeetud prim a donnadest kuni uudiste ja keelepeksu järele januneva eideni . Tem a N aabrinna on üks värvikam ja etenduse koomik at esiletoovam osa . Ja kuigi N aabrinna partiis pole peaaegu ainsatki soolorepliiki , suudab ta end igas ansam blis m aksm a panna .
O m aette küsim us on diktsioon , sest praegu kuuleb saalis tekstist m inim aalset osa , ja kui püüaks m eeletult pingutada , et tek stist aru saada , siis läheks kõik ü lejäänu kadum a . Aga kui ka dirigent orkestri kõlajõudu astm e v õ rra tagasi tõm baks , nagu soovitab V . Kivilo (« Ohtuleht » nr . 228 , 28 . IX 76 ), et n au tid a P uškini värsse , siis neid küll lavalt ei kuule , sest Qoperis neid lihtsalt ei ole . Ei tea , kas praeguses olukorras ongi m õttekas o rkestrit m aha võtta , sest ega see diktsiooni selgem aks m uuda . S travinskil on instrum entaal- ja vokaalp artiid peaaegu võrdsed . K avalehe vahendusel peaks v aatajale selge olema , m is laval toim ub , ja kolm andast etendusest on kavale lisaks v aata ja k a sutada ka trü k itu d libreto . Et lavastam isel on igas liigutuses läh tu tu d m uusikast , siis m uusikat kuulates ta ju d ka la va . See , m is orkestris toim ub , on ääre tu lt põnev . Oleks k ah ju k u u la jat sellest põnevusest ilm a jä tta . N iikuinii on p a rtitu u r nõnda rikas , et kõike korraga h aarata ei suuda , ning - ühel orkestriproovil leidus toetajaid m õttele , et ooperi pikkust või õigemini lühidust ( kogu kestus um bes 35 min .) arvestades võiks orkester kõigepealt esitada oma p artii o t sast lõpuni ja siis alles liita lavapilt ning tegevus . Ja m iks ka m itte , sest S travinski m u u sikaga vähem kokkupuutunud kuulaja võtaks lavastaja , d i
rigendi ja kunstniku taotlusi ning kordam inekuid m õistvam alt vastu , kui tal on m inim aalnegi kuulam iskogem us .
K unstnik Eldor R enter on teose k arakteri tabanud väga m ahlakalt . Lavapilt viib v aata ja kohe keskkonda ja ajastusse , kus tegevus toimub . V ärvigam m a , kostüüm id — kõik on seotud lavastuse plastilisusega .
Etenduse dirigent Peeter Lilje m õistab suurepäraselt p artitu u ri spetsiifikat . Ta ei nõua m itte ainult rütm i tä p sust ja intonatsiooni puhtust , vaid jälgib tähelepanelikult ka lava , sam uti teatakse laval , m ida orkester m ängib , miks seda või teist kohta ju st nii ja m itte teisiti m ängitakse . O rkestriga , kes on läbi teinud kõva noorenem iskuuri , võib rahule jääda . O rkestri ja la va kooskõla on etenduse suurem aid plusse , mis viitab selgelt lavastaja ja dirigendi koostööle , kus üks täpselt teab , m ida teine taotleb . Võtkem kas või ooperi sissejuhatus , milles antud neli teem at on illustreeritud kõigi nelja tegelase kõige iseloom ulikum ate detailidega : keigarlikult uljaspäine H usaar , koketne P a raša , igapäevaste m urede k ü ü sis vaevlev , raskelt liikuv Ema ja uudishim ulik N aabrinna , kes kõik saavad orkestrilt oma lavakarakterile täieliku
tõestuse . Tahaksin loota , et te ate r seda lavastaja ja d irigendi õnnelikku k okkusattum ist heaks kiidab ja edaspidi neile koos rakendust leiab .
Ja v e e l . . . kogu ooperiõhtu terviklikkusest . « Mavra », m ille algkeeles kavvavõtm ist tu leb igati tervitada , esitatakse koos G ian Carlo M enotti koom ilise lühiooperiga « Telefon », mis m õni aasta tagasi etendus esm akordselt ühes Leo Norm eti « Pirnipuuga » ja m illest jäi tookord väga särav m ulje . M illegipärast on toonane m ulje veidi tuhm unud . Isegi ei leia konkreetset põhjust , sest A rne M iku lavastus on igati korrektne , osatäitjadki sam ad — M argarita Võites või Anu K aal ja V oldem ar K uslap või Illa rt O rav —, aga küllap on om ajagu süüd üsna küündim a tu l tõlkel eesti keelest vene keelde ja ka sellel , et S tra vinski m uusika lihtsalt tapab M enotti oma . Kas ei tasuks « Mavra » kõrvale tu u a teine kaaslane , kas või näiteks « Reinuvader », millega « Mavra » 1922 . a . Pariisis koos lavale tuli ? R A IU SULE
Made P ätsi nim ega ( neiuna M agda Jakobson ), kelle sünnist 16 . novem bril m öödub 80 aastat , on lahutam atu lt seotud eesti laulukunsti are n gulugu alates meie ooperiteatri algaastaist ja lõpetades vokalistide kaadri ettevalm istam isega T allinna R iiklikus K onservatooriim iis aastail 1944 — 1950 .
Made P äts sündis T artus käsitöölise perekonnas 16 . novem bril 1896 . Tem a isa E duard Jakobson oli tisler ja em a A lviine koduperenaine . Nii isa kui ema tegelesid pikem at aega aktiivselt A ugust W iera teatritru p is : ema näitlejana , isa orkestrandina . P isitü tar kodunes varakiilt teatriga , ol-
les
vanem ate alaline saatja teatrietendustel ja proovidel ning vajaduse korral väikelapse osades esinedes .
T artu tü ta rlaste kooli lõpetam ise järel töötas M . P äts fotoateljees . Oma kaunitäm brilise koloratuursoprani , loomxiliku m usikaalsuse , lihtsa ja südam liku laulm isviisi tõttu osales ta sageli T artu K äsitööliste Seltsi m u usikaüritustel esialgu kooris ja hiljem solistina .
Järgnesid ihaldatud õpingud P eterb u ri konservatoorium is kuulsa P õhjam aade ööbiku prof . A lm a Fohström i la u lu klassis . Sam al ajal teenis ta ülalpidam ist fotograaf Bulla ateljees ning esines P eterburi
Eesti
Seltside
iganädalastel
kontsertidel laulusolistina .
1918 . a .
pöördus
ju u b ilar
tagasi
T artusse , kus ta jä t
kas lauluõpinguid Helene v .
Schrenki juures .
Sellesse perioodi
kuuluvad juba esim e
sed vastutusrikkad esinem ised
« Vanemuise »
te atri
coperieten
< Justel ja külalisena « Estonias
».
1922 . aastal kutsuti
M agda
Jakobson
« Estonia »
ooperisolistiks
. Sam al aastal abiellus
ta Riho Pätsiga . Järgnes p in
geline töö « Estonia »
teatris ,
m is hõlm as kandvaid osi ooperites
« Rigoletto » ( Gilda ), « Traviata
» ( Violetta ), « Sevilla h a
bem eajaja »
( Rosina ),
« Carmen
»
( Micaela ),
« Hpffm anni
lood »
( Ophelia ),
« Madalik »
( Nüri ),
« Faust »
( M argarete ),
« Boheem »
( Mimi ),
« Mignon »
( Philina ),
« M üüdud m õrsja »
( Mašenka ), « Hugenotid » ( paaž )
jpm .
Tolleaegsed arvustused n äitavad
,
et
la u lja taril on oma
aja raam istikus olnud v astu
tavad
ülesanded ,
mis leidsid
edukat ja isegi silm apaistvat
täitm ist . T eatris tuli tööd teha
kahel rindel : ooperis ja operetis
, teisiti polnud see tol ajal
mõeldavgi . U ustulnuk üllatas
publikut hääle ilu ja soojusega
, hästikoolitatud koloratuuriga
, siira ja ilm eka laulm isviisiga
,
hääle võiduka heleduse
ning hõbem etallise kõlaga
. S am uti kütkestas la u lja ta r
publikut oma lavalise sarm i .
diskreetse ja loom uliku m änguga . A rvustus m ärkis , et P äts-Jakobson on ooperis seda , m ida draam as V illm erLuiga ja et la u lja tari esinem
ine laval ei rahulda m itte ainult kõrgeid kunstinõudeid , vaid soojendab ka südant .
1923 = a . täiendas M . P ätsJakobson oma vokaaltehnikat ja artistlikke kogem usi B erliinis oma endise professori A . Fohström i juures ja 1924 . a . Roomas prof . M . G arroni ju
hendam isel . Pingelise te a tritöö kõrval esines la u lja ta r süm foonia- , rahva- ja kam m erkontsertide !, sam uti oli tal pidev loom inguline koostöö helilooja M art Saarega , kelle m itm ed soololaulud said esitam isküpseks tihedas koostöös autoriga .
Olgugi , et M . P äts-Jakobso-ni lavatee pole ajaliselt tdatuslik ( 1919 — 1927 ), kuulub see « Vanemuise » ja « Estonia »
ooperi algperioodi ja h aarab peaaegu kõiki tolleaja ooperirep ertu aari lüürilise koloratu u ri kandvam aid osi . Oma 8aastsise lavategevuse kestel esines ta seitsm eteistküm nes ooperis ja üheksateistküm nes operetis , luues üldse kolm küm m end lavakuju ning lisades uusi omapoolseid värve ja
m ustreid meie ooperiarenguloo kangasse .
« Estoniale » järgnes viljakas laulupedagoogiline tegevus ning esinem ised kontsertidel ja raadios . V iljakandev oli
la u lja tari pikaajaline tihe loom inguline koõstcc oma abikaasa , helilooja ja m uusikapedagoogi Riho Pätsiga lastelaulu arendam isel ja propageerimisel . L iialdam ata võib öelda , et selle n ajal on kasvanud m itm ed põlvkonnad la u lu - ja m uusikaharrastajaid .
1944 . a . lõpul kutsuti M . P äts Tallinna Riikliku K onservatoorium i laulueriala õppejõuks ning usaldati talle laulukateedri töö üm berkorraldam ine vastavalt Nõukogude Liidus väljakujunenud m uusikahariduse süsteem ile . K ateed riju h a ta ja n a pühendas M ade Päts kogu oma jõu , ande ja oskuse kateedri m itm ekülgsete ülesannete täitm isele .
1947 . a . andis K õrgem A testatsiooni Kom isjon M ade P ä t sile dotsendi nim etuse soololaulu alal . K onservatoorium i perioodil on M . Pätsi õpilased olnud praegune T allinna
Riikliku K onservatoorium
i rektor Eesti NSV ra h
vakunstnik
Viktor
G urjev ,
RAT « Estonia » solistid . Eesti
NSV
teenelised
kunstnikud
Linda Sellistem ägi
ja
H arri
Vasar , RAT « Vanemuise » solist
Eesti NSV teeneline k u n stnik
Lehte M ark , TR K onservatoorium
i
õppejõud
Irina
K ask jt .
M ade P ätsi rikas ja töörohke elu katkes 1 . m ail 1953 .
EVALD LAANPERE
# 10 . lk . # « Sirp ja Vasar » nr . 46 ( 1716 ) # 12 . november 1976 , a . O
