Virumaa Teataja, nr. 34, 18 veebruar 2011

8 Virumaa Teataja I N T E R V J U U 18 . veebruar 2011

Noor näitleja kinnitab Rakvere laval kanda

Rakvere teatri noor näitleja Maarika Mesipuu tahtis lapsena lauljaks saada , kuid siis tulid koolinäidendid ning okkaline tee viis Viljandi teatrikooli ja sealt edasi Rakvere teatrisse , kus ta homsel esietendusel taas lavale astub .

Pille-Riin Lillepalu

toimetus @ virumaateataja . ee

Miks just Viljandi ?

Kui lõpetasin gümnaasiumi , siis proovisin lavakasse ja seal läks päris hästi . Mul oli tunne , et see oli üldse esimene tunnustus , et ma seal järjest edasi sain . Ju siis seal nad nägid minus seda miskit , aga sisse ma siiski ei saanud . Järgmisel aastal proovisin Viljandisse , seal läks täpselt samamoodi . Jõudsin päris lõppu , aga sisse ikka ei saanud . Siis ma proovisin veel ühe korra lavakasse ja siis Viljandisse ning seekord sain ka sisse .

Kui palju oli esimesel teatrikooli aastal tagasilööke ?

Üle mõistuse raske ei olnud vist üldse . Oli küll keeruline , selles mõttes , et ma olin mingitel hetkedel segaduses , eriti esimesel kursusel . Kõik olenes palju õppejõu maitsest – mis talle meeldis ja sobis .

Ma sain kinnitust , et olen õiges kohas ja tegelikult ei ole asjad väga halvasti , kui Adolf Šapiro käis meile meistriklassi andmas . Tegime seal mingeid etüüde ja ta ütles , et mul läks hästi ja talle meeldis , mis ma tegin . Ma teadsin küll , et ma tegin hoopis teistmoodi kui teised . Osa näitasid kõike hästi väliselt , lausa pritsisid energiat välja , aga mina töötasin pigem oma mingisuguste sisemiste tundmuste pealt . Ei rabelenud ringi , vaid tõin mingeid muid emotsionaalseid asju välja . Ma sain aru , et see on ka õige , aga me lihtsalt ei tegele veel selliste asjadega , kuid see tuleb . Ja see tuligi . Selles mõttes läks kool minu jaoks järjest paremaks ja kergemaks .

Kuidas kursusega läbisaamine oli ? Näitlejatel tundub see olevat pea alati väga hea .

See ei tähenda üldse , et on alati hea , sest kursused on väga erinevad , ja ma arvan , et meil on lõppkokkuvõttes väga vedanud . Minu arvates oli esimene pool aastat täielik tundmaõppimise aeg . Isegi esimeste eksamite ajal tundus osa inimesi veel nagu võõrad . Teed nendega koostööd küll , aga ei tunne veel piisavalt , kardad väheke .

Aga mida aeg edasi , seda rohkem elasime koos , tegime suve läbi igasuguseid asju . Me olime nii palju koos ja tihti nii kitsastes ruumides , et saad teada kõikide inimeste kohta , millised nad on . Sa harjud nendega ära . Väga raske on öelda , et keegi ei meeldi . Kui sa inimestega niimoodi harjud , siis nad saavad sulle ikka väga lähedasteks . Aga on kursusi , kellega ei juhtu seda .

Kooli lõpust on möödas ligi kaks aastat . Millised on omavahelised suhted pärast kooli ?

Just olime koos aastavahetusel . Saame päris tihti kokku , õnneks on meil mingisugused asjad , mis meid ka seovad . Näiteks Improteater – selle trupis ongi enamik meie kursuselt . Tänu sellele saame kokku treeningtsükliteks paar korda aastas ja siis etendustel .

Mis sai pärast teatrikooli ?

Eestis on nii , et kui sa pärast teatrikooli lõppu tööd ei saa , siis sa oledki töötu näitleja ehk vabakutseline . See kõlab küll uhkelt , sest osa näitlejaid , kes on endale nime teinud , on ennast ise võtnud kuskilt teatrist vabakutseliseks . Meile sellist otsust teha ei antud . Meile oli see paratamatu .

Esimesel aastal olingi vabakutseline , sel aastal hakkasimegi tegelema

“ Nii hea oli olla sellises päris teatris . See hakkas tunduma sellise o-m-a kohana .” Maarika Mesipuu

Improteatriga , oli “ Theised ” Genialistide Klubis , siis tuli Vana Baskini Teatris üks roll , mille ma õppisin sisse .

Kuidas tulevad noore vabakutselise näitleja rollid ?

Kui veab ja sul on lavastajate ja näitlejate hulgas fanclub , siis helistatakse ise ja pakutakse , et kuule , tule tee meil seda rolli , aga mina siiski tuletasin ennast meelde ka .

Ma võisin küll arvata , et võib-olla kuskil teatris minust midagi nagu peetakse ja mõni inimene mind kutsuks , aga ma ise tuletasin end ka meelde . Ma helistasin lavastajatele ja teatrijuhtidele , et tahaks väga midagi teha . Kui on midagi tulemas , siis minu peale mõeldaks . Ja siis tulid ka mõned väga toredad asjad , näiteks Rakveres .

Kuidas te Rakverre sattusite ?

Ma ei olnud kunagi Rakvere teatris käinud . Tulin siia esimest korda “ Kuidas elad ? ... Ann ?!” raames . Ma ei mäleta isegi , mida ma enne sellest teatrist arvasin . Ma enam-vähem teadsin , kes seal näitlejad on , aga muud ei osanud arvata . Enne seda olime just teinud Vargamäel “ Tõde : EI : õiguse ” lavastuse ja siis tulime “ Anni ” mängima , kõigepealt proove tegema , Rakvere teatrisse . See oli väga äge .

Teater oli ilus , hästi sõbralikud inimesed ja meid võeti hästi vastu . Selline tunne , nagu tõesti oleks meid oodatud . Muidugi , kõigi näitlejate , inimestega tuttavaks veel ei saanud . Tegime proove ja olime Rakveres , teatris ja pansionaadis ja siis Üllar Saaremäe ütles mulle , et see “ Tõde : EI : õiguse ” roll on väga hea roll , talle see väga meeldis . Siis mul oli küll selline vau-efekt . Ja ma väga ei põdenud seda , et mul oli seal “ Annis ” niisugune pisikene osa .

“ Anni ” mängisime kolm aastat , mis tähendab , et kogu aeg käisime kooli ajal Rakveres . Ja nii tore oli siia Rakverre tulla . Hea oli olla sellises päris teatris . See hakkas tunduma sellise o-m-a kohana .

Kui see “ Ann ” oli välja tulnud ja oli jälle Šapiro meistriklass , tegime harjutust : pidime silmad kinni panema ja kujutlema , kus me oleme viie aasta pärast . Mina nägin Rakvere teatrit . Muidugi ei teadnud meist veel keegi , mis üldse saab - see oli teise kursuse ajal . Oli see minu tahtejõud , sest mulle nii väga meeldis see Rakvere , või midagi muud , aga ma võisin uskuda , et võiksin viie aasta pärast Rakveres olla .

Siis lõpetasin kooli ära . Kedagi Rakvere teatrisse tööle ei võetud , kuigi lootused olid kõigil hästi suured . Minu õnn oli see , et Rakvere teatri noored naisnäitlejad jäid talvel , pärast seda , kui ma olin lõpetanud , lapseootele , ja siis ma tuletasin ennast jälle meelde . Siis oligi mind vaja rolle sisse õppima . Esimesed rollid olid lavastustes “ Elu ja kuidas sellega toime tulla ” ja “ Pipi Pikksukk ”. Mõlemas teen siiamaani kaasa . Kevadel-sügisel võeti mind siiski Rakvere teatrisse tööle .

Kui pikalt te oma aega riigiteatris ette kujutate ?

Kui mul on Rakveres prooviperiood , siis Improteatrisse ma ül dse ei jõua . Või siis mõnel üksikul vabal päeval või nädalavahetusel . Aga kui on selline periood , et mängin ainult etendusi , otseselt proovi ei tee , ja on ka Improteatri aeg , siis ma arvatavasti jõuan rohkem seal ka olla . Siiski on ka etendusi päris palju . Ei ole nii , et teen proovi ja siis lebotan . Aega planeerida saab nii , nagu plaanid saadetakse .

Noort näitlejannat Maarika Mesipuud näeb Rakvere teatri publik ka homme esietenduvas lavastuses “ Eksperiment õhupumbaga ”. Foto 2009 . aastal Maarja küla toetuseks peetud heategevuskontserdilt Vene teatris . Teet Malsroos / Õhtuleht

Te rääkisite enne , et Rakvere teatri noored naised jäid lapseootele . Kas on ka see võimalus , et kui nad tagasi tulevad , kõigile rolle ei jagu ? Kuidas te sinna väikesesse teatrisse mahute ?

Ma loodan väga , et seda probleemi ei teki , et meid on liiga palju . Juba varem mõtlesime ja vaatasime , et Rakvere teatris on noori naisi ikka vähe . Võiks rohkem olla . Ja see , et kaks näit-

lejat nüüd koju jäid , andis meile kohe rohkem rolle . Me saime nende rollid ja tulid ka juba uued . Aga ma arvan , et trupil on kergem ja toredam , kui on rohkem näitlejaid . Siis on võimalusi teha korraga rohkem etendusi .

Peale sinu ja Natali Lohu võeti sel hooajal Rakvere teatrisse tööle ka värskelt Tallinnas teatrikooli lõpetanud noored näitlejad . Suvel saite teha koostööd “ Tormis ”. Kas on tunda erinevust mängimisviisis või selles , kuidas näitlejaks on õpetatud ?

Kindlasti on mingeid erinevusi . On paratamatu , et kui üks grupp inimesi õpib , saab ta ühed kogemused , ning kui teine grupp õpib , saab teised kogemused – nii nad on erinevad .

Ma arvan , et oli küll selliseid hetki , mil vaatasime , mida nemad teevad , kuulasime märkusi ja mõtlesime , kuidas nad seda ei tea . Meile taoti seda kooli jooksul peakolu sisse niimoodi , et me seda iial ei unusta . Aga kogemused ongi erinevad . Nemad saavad ilmselt meie puhul sama mõelda mingite teiste asjade puhul . Meil ei ole ju samad õpetajad . Kui on samad õpetajad , on samasugused kogemused . Erinevad õpetajad - erinevad kogemused .

Siiamaani on põnev oodata , millal tulevad sellised lavastused , kus me saame nendega päriselt mängida . Natalil on seda olnud vist juba rohkem , seal “ Unenäokohvikus ” ka . Ja nüüd 19 . veebruaril esietendub “ Eksperiment õhupumbaga ”, kus me mängime Kerttu Moppeliga kaksikõdesid . Ja Liis Haab ning Lauri Kaldoja on ka seal .

Kuidas olete siiani oma rollidega Rakvere teatris rahul ?

Mulle väga meeldib “ Elu ja kuidas sellega toime tulla ” roll . See on küll sisse õpitud roll , see on teistmoodi kui ise rolli teha , aga mulle meeldib , mis mulle on ette antud . Seda oli väga kihvt sisse õppida ja nüüd on seda väga kihvt mängida . Annika roll “ Pipi Pikksukas ” on ka väga tore . Selles mõttes on see suur roll , et ma olen väga palju laval . Sel lel saab kevadel 200 etendust täis . “ Tormist ” ma rääkisin , tekitasime seal taustameeleolu , ja “ Papagoide päevad ” oli ka päris omamoodi kogemus .

Kas te olete unistanud mõne lavastajaga koos töötamisest ?

Mul oli väga kahju , et Mati Unt ära suri , enne kui ma teatrikooli läksin . Mul oli kohutavalt kahju , et mul ei olegi võimalust selle inimesega koostööd teha . Samasugused mõtted olid mul

siis , kui Mikk Mikiver suri . Aga neid on tohutult palju , kellega tahaks koostööd teha .

Minu jaoks on toredalt paradoksaalne lugu , et siis , kui Aare Laanemets suri , ma juba teadsin , et tahan näitlejaks saada . Mul oli jube kahju , et ta ära suri , et nüüd ei saagi ma talle enam mängida . Aga ma tulin Rakveresse ja hakkasin tegema “ Pipi Pikksukas ”, mille lavastaja on Aare Laanemets , Annika rolli .

Nii et põhimõtteliselt olen ma mingil tasandil temaga koostööd teinud . Eili Neuhaus , kes oli tookord samuti lavastamisprotsessi juures , ütles mingeid märkuseid ja asju , et Laanekas ütles seda ja ütles nii - see oli lahe . Eili Neuhausi läbi Aare Laanemets nagu suhtles minuga ( naerdes - toim .).

Kui palju jõuate ise publikuna teatris käia ?

Mul on tunne , et mina veel jõuan . Teatris kauem olnud inimesed justkui ei viitsi enam - kui sul on juba pere ja lapsed ja vähe vaba aega , kui sa tahad rohkem kodus omaette olla .

Jaan Rekkor ütles selle kohta ükskord väga ägedalt , et kui sa tuled oma karjalaudast õhtul koju , siis sa ei taha minna naaberkarjalauta ekskursioonile . Aga mina veel tahan .