Hea Laps : koolilaste ajakiri, nr. 3, märts 2017

Onu Internet ja nutikaigas

Kairi Oja

O li hilissuvine õhtu ning Uku mõtles koos paari klassikaaslasega parasjagu, mida lahedat peale hakata. „Lähme hüppame minu batuudil ja pärast sõidame ratastega,” pakkus Uku. „Ei-ei, mina küll ei viitsi, lähme parem Merivälja parki ja püüame mõne Pokemoni purki,” kostis klassivend. „Ma näen, et mitu uut tüüpi on siinsamas meie poe taga!” hüüdis ta – ja läinud nad olidki. Poiste õnneks leidus nende kodukandis Mähel piisavalt vaikseid tänavaid, parke ja mänguväljakuid, kus võis tundide kaupa ringi kihutada ja isegi käed lahti sõitu harjutada. „Nagu Tom Sawyer omal ajal,” oli Uku ema rahuloleva naeratusega öelnud, kui auklike pükste ja määrdunud pluusiga poega koduuksel vastu võttis. „Pigem sõitke kas või püksid ribadeks kui et tundide kaupa telefoni näpite.” Ent moodne aeg oli juba ammuilma jõudnud ka Mähele ning suuremal osal Uku klassi lastest olid nutitelefonid, paljudel ka tahvelarvutid. Ja nende kaudu jõudis iga väikese inimeseni maailm, mis oli nende meelest märksa põnevam kui pärismaailm.

„No tulete ka juba või? Kolm tükki olid just siin, üks on mul juba peos,” hüüdis üks poistest, kõndides närviliselt, nina telefonis, mööda parki ringi. Järsku märkasid poisid veidrat vanameest, kes vehkis omaette mingi roikaga. „Vaadake, mida ta teeb – vehib selle kaikaga nagu mingi Kaika nõid,” itsitas üks poistest. Teisedki jäid suu ammuli vaatama. Pika habemega mees oli nüüd ka neid märganud ega häbenenud vastu vaadata. „Mis teile nii nalja teeb?” uuris ta poistelt. Kõik kolm jäid ehmunult vakka. Mees viipas kutsuvalt käega ning poisid astusid lähemale. „K-kes sa... oled?” suutis üks vaevu pomiseda. „Me siis ei ole tuttavad?” naeris mees habemesse. „Ta on nagu see... Sammalhabe!” sosistas üks poistest nii vaikselt kui suutis. „Ma olen Onu Internet,” ühmas vanamees ja vehkis oma roikaga edasi. „Pokemone otsite, jah?” jätkas ta. Poisid noogutasid. „Vaadake, ma võin olla teile ka Pokemon, kui soovite,” lisas taat kavala muigega. Taas roikaga viibates manitses ätt, et ega internet ole naljaasi ning sinna võib koguni ära kaduda, kui ikka üldse pidureid ei ole. „Mis pidureid, mis mõttes ära kaduda?” päris üks

poistest. „No otseses!” ütles vanake salakavalalt ning kadus habeme välkudes pargipuude vahele. „Veider vana,” ütles Uku. „Veidike õudne ka,” poetas teine poiss. Miskipärast kadus poistel isu Pokemonide järele ära ning tehti minekut kodu poole. Suvi hakkas lõppema, peagi algasid koolilaadad ja Ukule meenus ühtäkki, et kohustuslikust kirjandusest on üle poole lugemata. „Ah, küll jõuan veel,” mõtles ta endamisi ning haaras tahvelarvuti järele. Ta teadis küll, et talle lubati seda vaid paar tundi päevas, ent miski suisa tõmbas teda tolle tahvli poole. „Teen kiirelt paar mängu ja hakkan siis lugema,” mõtles ta, kuid Grow-topia-nimeline mäng oli kord juba loodud nii vingeks, et sellest oli võimatu lahti lasta. Möödusid tunnid, silmad hakkasid juba kipitama, ent kuna ema polnud veel kodus, alustas poiss üha uusi ja uusi mänge, lubades iseendale iga kord, et see on nüüd viimane... Ühtäkki märkas Uku mingit veidrat liikumist kummuti taga ning kangestus hirmust – hall habemetuust reetis külalise. „Sina, Onu Internet?” suutis ta vaevu öelda. „Mina neh! Sa kadusid internetti ära ja ma tulin

sulle nüüd järele,” podises ätt, võttis poisil käest kinni, vehkis mõned korrad kaikaga ja nad vuhisesid kahekesi läbi mingi tunneli, kuni maandusid veidras sinaka valgusega koopas. Oli siin alles kraami: kõikjal vedelesid jupid vanadest arvutitest, inimesesuurused äti-märgid ning ühel seinal oli tabel numbritega. Uku astus ligemale – seinal olid inimeste nimed ja mingid pikad numbrid nende järel. „Appikene, mu klassivenna ema nimi on ka,” mõtles Uku endamisi. Veidi aja pärast märkas ta veel paari sõbra vanemate nimesid. „Need on ju pangakontonumbrid!” taipas ta. „Kuidas sulle minu elamine meeldib?” uuris Onu Internet. „Eks ole palju lahedat kola, mis?” tegi ta nüüd veidi sõbralikumat nägu. „Ee, lahe jah,” sai ka Uku sõna suust. Vahepeal vehkis vanamees taas kaikaga ja ühtäkki oli Uku kõrval veel üks poiss. „Mida sa teed, sa nõiud meid oma kaikaga oma pessa!?” küsis Uku. „Nüüd alles said aru või?” ei varjanud vana oma irooniat. Mõlemad poisid vaikisid. „Sina vähemasti oskad veel normaalselt rääkida ja kirjutada, tema enam eriti ei oska,” kostis ätt teisele poisile osutades. „Ou mai gaad, ma olen ikka nii nuub!” kostis poiss kohmetult. „Mis asi sa oled?” küsis Onu Internet. „Nuub,” pobises poiss, kelle enesekindlus vähenes iga sekundiga. „Kui nuub, siis nuub,” podises vana ja läks ruumi, kust saabus mõne aja pärast tagasi koos ühe tüdrukuga. „Näe, veel üks nuub,” sõnas ta. Tüdrukul oli nutt varuks. Ta oli oma nutitelefoni kõvasti pihku surunud. „Muide, kes see nuub on?” uuris nüüd Onu Internet. „No see on keegi, kes ei oska veel väga hästi mängida, algaja, noh!” kogus võõras poiss julgust. „Minu silmis olete te kõik siin algajad. Osa on koguni kõnevõime kaotanud, mõned ei oska enam kirjutada, kuigi käivad juba viiendas klassis,” kostis mees ja luges üle suures kastis tohutus virnas olevad tahvelarvutid. Teises kastis olid kuhjas nutitelefonid. „Kolmsada neliteist, kolmsada viisteist, jajah, kolmsada viisteist,” lausus ta endamisi ja pani selle arvu kusagile kirja. Mõnda aega ei juhtunud midagi ja lapsed hakkasid üksteisele otsa vaadates nihelema. „Kust sa kõik need telefonid ja tahvlid said?” päris tüdruk. „Need on nende laste omad, kel ei ole pidureid,” kostis vana. „No kes ei tunne piiri internetis mängides.” – „Ja mis sa teed nendega?” „Korjan kokku. Nii tahvlid-telefonid kui ka need lapsed,” jätkas vanamees. „Et nad näeksid, et internetti on võimalik päriselt ära kaduda.” „Ja kas meie siis kadusime päriselt ära?” uuris tüdruk edasi. „Oo, ja kuidas veel! Sina ei osanud enam

ju lugedagi, kirjutamisest rääkimata, koolis olid puha kolmed, kuigi mullu said veel viisi,” manitses vana ning jätkas oma inventuuri. Onu Internet oli elanud siin oma koopas – internetis – juba selle loomisest peale. „Mis sa meiega nüüd teed, kas pistad nahka? Kas sa oled paha või hea onu?” ei jätnud tüdruk järele. „No ma olen nii seda kui teist,” poetas vanamees. „Teist loodan ma veel inimesed teha.” . Vahetevahel vehkis vanake habeme tudisedes taas oma kaikaga, mispeale sadas lapsi teab kust taas juurde. „Mis kaigas see sul on, Onu Internet?” küsis tüdruk nüüd juba jupp maad julgemalt. Ta oli silmanud tolle võluväega kaika peal midagi, mis meenutas talle televiisoripulti. „See on minu nutikaigas,” kostis vana. „Siia jookseb kogu mu info kokku, kõik see on omavahel sünkroonitud – kõik arvutimängud ja Youtube-id, Facebookid ja muu sarnane. Selle kaika pealt on näha, millised lapsed on end internetti unustanud ja kes on sellest suisa sõltuvusse sattunud,” jätkas ta ning pani samal ajal laste jaoks lauale ei tea kust lagedale ilmunud lihapirukad ja teetassid. „Eks suuri inimesi näen ma ka, mitte ainult lapsi, kuid nemad suudavad lõpuks ikka ise pidurit vajutada,” poetas ätt. „Aga hakkame nüüd sööma.” Lapsed tundsid, kuis hirm hakkas vähehaaval kaduma. „Kas mäletad, millal sa viimati õues mängisid?” uuris nüüd Onu Internet tüdrukult. „Ja millal sa viimati raamatut lugesid või oma ema aitasid?” Tüdruk jäi mõttesse. Ega neid kordi kuigi palju olnud. „Ilmad olid ju halvad, ja toas pole muud targemat tehagi,” kostis ta vaikselt. „Pealegi on kohustusliku kirjanduse tähtaeg ju alles sügisel!” „Mnjah,” kostis vana kaigast näppides. „Näete, vahepeal on üks laps taas mulle oma isa pangakoodi saatnud, siit saan ma väheke raha kah, no kulub ära,” itsitas ta ning lapsed ei saanud endiselt aru, on ta siis hea või halb. „Üks totukene on aga oma ema pehmeks rääkinud ja tellinud mingi tobeda tasulise mängu, kuigi sarnaseid on täiesti tasuta olemas virnade viisi,” naeris ta. „Aga ei noh, las nad ostavad, äri peab ju õitsema,” itsitas ta edasi, kuid jäi mõne aja pärast taas tõsiseks. „Tegelikult on see kurb, ja teiesuguseid tuleb siia minu juurde taastusravile üha juurde,” sõnas ta. „Mis ravi, oleme me siis haiged?” pinnis tüdruk. „No ega te terved just ei ole,” sõnas vana kukalt kratsides. „Teil on internetisõltuvus, ja seda juba nii noores eas.” Lapsed muutusid murelikuks, sest järsku meenus neile, et neil on ju kodu. Ja vanemad, kes neid ilmselt juba ammu otsivad. „Onu Internet! Ma pean nüüd küll

koju minema!” tärkas tüdrukus süütunne. „Ema pidi mulle täna trenni vastu tulema, ta ilmselt ootab mind juba ammu.” „Ja mina pidin täna oma kohustuslikku kirjandust lugema! Mul on veel nii palju lugeda!” ärkas nüüd üks poistest. „Ja ma olen siin, sinu pimedas koopas!” „Aga mina mõtlesin teid nüüd alles kasvatama hakata, me pole veel alustanudki,” lausus vana tõsiselt. „No mis ma siis nüüd teen teiega?” Lapsed jäid vakka ja vaatasid kordamööda nii üksteise kui Onu Interneti otsa. „Ehk lased meil seekord siiski minna, me vist saime aru, mida tähendab pidurit vajutama ja mis tunne on ... internetti ära kaduda,” lausus Uku. „Me ei taha enam ära kaduda.” Kõik lapsed jõid vaikides oma teed. Vana kratsis taas kukalt ning näppis pisut närviliselt oma nutikaigast. Järsku tundsid lapsed, et neid paisatakse samasse tunnelisse, kustkaudu nad olid koopasse sattunud. Uku leidis end taas oma koduselt diivanilt. Tahvelarvuti oli tema kõrval, ent poiss pani selle riiulile ning võttis raamatu kätte. Tegelikult oli tal raske mõista, mida oli kogenud, viivuks mõtles ta koguni, et see kõik oli olnud uni. „Imelik, et ta minu tahvlit ära ei võtnud,” arutles ta endamisi. Teine poiss „sadas” oma koduaeda, kus ta isa parasjagu motikat parandas. „Kust sa siis nüüd alla kukkusid?” päris isa, nähes poja jahmunud ja juhmivõitu olekut. Poiss kehitas õlgu ning tegi kiirelt toa poole asja. Tüdruk leidis end järgmisel hetkel oma tantsutrenni maja ukse ees seismas ja ema ootamas. „No tule nüüd, isa ootab,” hüüdis ema talle autost. Tüdruk läks vaat et joostes. „Mis sul juhtus, et nõnda tormad?” uuris ema. Tüdruk muigas kohmetult ning poetas: „Ah, ei miskit, meil tuleb esinemine ja ma olen nii elevil! Muide, millal me kinno pidime minema?” Kõik kolm elasid oma elu edasi nii nagu enne. Ent internetti suhtusid nad nüüd senisest suurema aupaklikkusega ning teadsid, millal „pidurit vajutada”. Ja kui mõni nende sõpradest end telefoni või tahvelarvutisse liialt kauaks unustas, koputasid nad talle õlale ning ütlesid vaikselt: „Sa oled end vist internetti ära kaotanud.” Enamjaolt vaadati neid siis sellise näoga, nagu oleksid nad aru kaotanud. Ent tegelikult see nii ei olnud. Nad olid selle hoopis leidnud. Aeg-ajalt mõtlesid nad, igaüks omaette, Onu Interneti peale: kuidas tal seal sinises pimeduses läheb ja ega tal üksinda kurb ole. Ent siis meenus neile, et tal on ju seal lapsed. Teised lapsed. Need, kes veel ei tea, et internetti võib ära kaduda.

Helin Tikerpuu