Postimees (1886-1944), nr. 106, 14 mai 1911

NB! Tekst võib sisaldada vigu. Loe lähemalt...

Paranda seda teksti. Logi sisse raamatukogu kasutajatunnuse, ID-kaardi või Mobiil-ID-ga

Kas on Moosese käsulauad tiiuawu üles leitud?

nagu teisedgi ja Smirre tegi hüppeid nende kõikide järel, aga mitte ühtegi neist ei läinud tal korda kätte saada. Nüüd ilmus wiis ani, kuid need lendasiwad paremini kui eelmised ja ehk nad küll Smirret hüppamiseks ahwatlesiwad, pani see kiusatusele siisgi wastu.

Kaunis pika waheaja järel ilmus jälle üks üksik ani. See oli kolmasteistkümnes. oli see, kes nii wana oli, et ta üleni hall oli ja tal mitte ühtainust tumedat riba keha pääl ei olnud. Näis, et ta ühte tiiba mitte hästi ei osanud tarwitada, ja ta lendas päris wiletsasti ja wiltu, nõnda et ta peaaegu maaga kokku puutus. Smirre ei wõtnud mitte ainult kõrget hüpet tema järel ette, waid ajas teda ka hüpates ja karates kuni järwe äärde taga, aga ka seekord ei toonud ta waew talle mingi tasu.

Kui neljasteistkümnes tuli, nägi see wäga ilus wälja, sest ta oli walge, ja tumedas metsas nAs naau hele walgus paistwat, kui ta oma suuri tiibasid liigutas. Kui Smirre teda nägi, wõttis ta kõige oma jõuu kokku ja hüppas peaaegu kuni lehtede-katuseni, kuid walge lendas, niisama ilma wiga saamata mööda nagu teisedgi.

Nüüd jäi pookspuude all natukeseks ajaks waikseks' näis/ nagu oleks terwe metsanide parw edasi lennanud. Korraga tärkas Smirrele wang meelde ja ta waatas noore pookspuu otsa. Nagu seda oodata wõis, oli pöialpoiss ära ja kadunud.

Aga Smirrel ei olnud mitte aega kaua tema pääle mõtelda, sest nüüd tuli esimene ani järwe poolt tagasi ja lendas nagu ennegi, hilju lehtede-katuse all. Oma äparduste nääle waatamata oli Smirre rõõmus, et ta tagasi tuli, ja ta kargas tema järel tuaewa hüppega. Aga ta oli liig tõtanud ja ei olnud oma hüppe kõrgust mitte wälja rehkendanud, nõnda et ta anist mööda wuhises.

Selle järel tuli weel üks ani, niisama ka kolmas, ueljas, wnes, kuni arw wana jäähalli ja suure walge aniga lõppes. Need -lendasiwad kõik hilju ja madalalt. Ja kui nad rebase Smirre kohal oliwad, lasksiwad nad ennast madalale just nagu teda üles kutsuda tahtes, et ta nad kinni püüaks. Ja Smirre ajaS neid taga, ja tegi hüppeid, mis mitu jalga kõrged oliwad, ja ometi ei saanud ta ühtegi neist kätte.

Hiljuti sünnitas üks Jerusalemast tulnud sõnum igalpool suurt kihinat ja kahinat sõnum nimelt, et Inglise õpetatud mehed Jerusalema Oman templis rööwimas käinud. Ei wöidud sugugi mõista, kuidas niisugust õpetlaste tegu seletada. Kihin ja kahin muutus Konstantinopolis koguni äremuseks. Riigi saadikutekogule pandi küsimus ette, kuidas lugu templi rööwimisega lerusalemas on. Minister katsus küsijaid nii palju waigistada kui wõis ja andis köigepäält selle kohta seletust, et ühele Inglise uurijate seltsile Türgi walitsuse poolt tõesti luba on antud kaewamisi Jerusalema templi ümberkaudu ette wõtta. Kui palju see ministri seletus kihinat, kahinat türklaste seas waigistas, ei tea ma, seda tean ma aga, et selle nii nimetatud templi rööwimise algus üsna meie ligidale ulatab, nimelt Helsingisse. Esimesed waranduse päewawalgele toomise mõtted on Soomest oma alguse saanud. Lugu on õieti imelik. Ma kõnelen sest pikemalt, nagu ma seda Soome lehtedest lugenud olen. 1906 kirjutas Walter Juvelius Helsingis doktori wäitekirja „Juutide ajaarwamisest uues walguses". Ainete kättesaamiseks wõttis ta piibli ja muud juutide wanade kirjade põhjaliku uurimise ette. Uurides leidis ta õieti iseäraliku salakirjutuse (chissre), mis talle mõnes paigas Heebrea kirjutustes silma puutus. Salakirja ülesleidmise järele juhtus Juvelius talmudist lugema, et prohwet Hesekieli raamatus ja kusagil Moosese raamatus nii tähtsaid saladusi leitakse, et neid kellegile ei wõi ilmutada. Juvelius sai sedawiisi otse nagu tõenduse Moosese raamatu" kohta, kus mõnesugused saladused sees peawad seisma. Selgemini ütelda: talmud ei tõendanud seitsme Moosese raamatu olemas olemist, waid ainult seda, et wiiendas Moosese raamatus iseäralikku saladusi leidub, millest igaüks aru ei saa. Talmudi tähendusi Hesekieli ja Moosese raamatu kohta lugedes hakkas Juvelius oletama, et tähendatud raamatutes wist salakirjutufi olemas on. Ühtlasi katsus ta oma ju ülesleiwd salakirja abil iseäralikku päätükka Hesekieli raamatus seletada. Ja waata, Juveliuse waew ei olnud ilmaaegu: salakirja abil Hesekieli päätükkide üksikuid kohte seletades jõudis Juvelms otsusele, et Hesekieli raamat ühest salawarandusepaigast lerusalemas kõneleb. Paremini ja paremini asja tähele pannes leidis noor uurija oma anvates Hesekieli raamatust salakirjade abil täieliku seletuse ja kirjelduse warandusepaigast. Üheksas päätükis oli sest ikka edasi minemast seletusest osasid olemas. Kõige tähtsamad teated ja juhatused oliwad nii osawalt mitmesse päätükki ära jaotatud, et enne tarwis oli terme salakirjutus läbi wõtta, kui asjast õige arusaamine tuli. Esiotsa ei tahtnud Juvelius sugugi uskuda, et tõesti niisugune salaseletus piibli päätükkidesse ära jaotatud. Ta wõrdles ja wõrdles ja märkas ikka paremini, et eksinuni mõimata. Ühtlasi hakkas ta ka Moosese raamatuid uurima. Teades, et wiimane Moosese raamat oma praeguse kuju umbes selsamal ajal oli saanud kui Hesekieli raamat (umbes 626 —500 enne Kr.), katsus ta 5. Moosese raamatul wiimasega wõrrelda. Wõrreldes armas uurija wiiendast Moosese raamatust niisamasuguseid juhatusi salawaranduse peidu paiga üle leidwat. Seletused ei läinud pääasjus ega üksikutes punktides teineteisest lahku. Ainult wiienda Moosese raamatu seletus oli lühem kui Hesekiele raamatu seletus. Noor uurija ei jäänud nende otsustega meelgi rahule. Ikka laiemale ja laiemale ulatas ta oma uurimist. Ta muretses enesele Jeesuse Siiraki poja raamatu; juba selles raamatus armas ta salawaranduse peidupaiga kohta seletusi leidwat. Nagu Soome uurija salakirjade abil Hesekieli ja wiiendast Moosese raamatust wälja luges, olla see warandus Jerusalema templis maa all kuiwas paigas marjul. Pääle muude templi pühade asjade leidumat sääl ka Moosese käsulauad ja seaduselaegas, mis sinna waenlaste eest marjule wiidud. Nende juurde wõida maaaluseid teesid mööda pääseda: neid teesid

jälle wõida tarbekorral wee alla panna. Peidupaiga sissemineku kohal olla lai weekaew; seda kaewu tulla enne tühjendada, kui maaaluse tee pääle jõutakse. Kolmest küljest wõida nende maaaluste teede paale pääseda. Dr. Juwelius hakkas selgusele smmise järel warsti selle pääle mõtlema, kuidas neid muistseid salawarandusi maapõuest kätte saada. Ühes märtsi-kuul 1908 kirjutatud kirjas ülleb tai „Neist teedest ei lasta muidugi seda teed tarwitada, mis templist (praegusest Omari mosheest) algab. Sellepärast oleks tarwis waadata, kuidas lugu kahe teise teega on. Teine neist on õieti selgelt ära seletatud, kuid tema kinnimüüritud awausl on raske üles leida. Sel Põhjusel peab kõige esmalt kinnimüüritud auku otsima. Ühe Jerusalema kaardi abil, mis

11 2500 mõõdu järel walmistatud, olen muidu õige selgelt selle paiga wõinud ära määrata." Ikka enam ja enam kaswas noorel Soome uurijal himu neid salawarandusi kätte saada. Ehk ta küll teadis et nende kättesaamisel tuhat takistust teel ees on, siisgi ei kohutanud see teda teelt tagasi. Sest saadawad warandused oliwad ainukesed sellesarnased maailmas, nimclt Moosese käsulauad ja seaduselaegas. Pääle selle aga weel templi wanad kirjad ja kaunistused, kuld- ja hõbeasjad. Nagu wanad kirjad kuulutasiwad, pannud juudid neid senikauaks maa alla marjule, kuni Messias tuleb i siis wõtta Messias säält suure waranduse wälja ja asutada uue kuningriigi. Mis sest hoolida, kui salakirjutus 66-kordset needmist sellele kuulu tas, kes salawarandust marjult wälja tuua katsub, kui ta Messias ei ole. Soome uurija arwas, et olgu needmine needmine, püüan on ometi, et warandused kätte saab. Dr. Juwelius awaldas ühele ja teisele oma leidust ja katsus neilt abi saada salawaranduse maa alt wüljatoomiseks. Kuid Soomes ei tahetud noore doktori seletusi palju uskuda ja teiseks ei tahtnud keegi oma kapitali niisuguse kardetawa ettewõtte alla panna. Sest salawaranduste päewawalgele toomiseks pidi köigepäält suuri kaewamisetöösid ette wõtma ja need kui ka tarwilik lubasaamine maksiwad hulga raha. Ei leidnud Dr. Juwelius Helsingis ega ülepää Soomes abimehi, tahtis ta neid wõõralt maalt otsida. Paar Dr. Juweliuse sõpra tundsiwad ühte Rootsi inseneri Milleni, kes selpuhul Kopenhagenis elas. Nad lootsiwad, et Millen asja kuidagiwiisi edendab. Üks sõber sõitis kohe Kopenhageni Milleni jutule; Millenil oli üks hää sõber Hoppenrath, kes kauemat aega Asrikas olnud. Sellele pani Millen omaltpoolt asja ette. Millen ja Hoppenrath pidasiwad Dr. Juweliuse seletusi õigeks ja arwasiwad hääks templi warandusi päewawalgele tuua katsuda. Ometi ei julgenud nad ise asja ette wõtta, waid inglasi appi paluda. Jnglisemaal taheti ühisus asutada Jerusalema salawaranduste kättesaamiseks. Warsti kutsuti Dr. Juwelius Helsingist Londoni asja parast nõuu pidama. Londonis nõuti köigepäält, et Tr. Juwelius Jerusalemas kätte näidaku, kust kohalt nimelt salawarandusi otsida. Soome uurija sõitis warsti Inglise kapten Parteriga Jerusalemma kohta järele waaiama. Parker oli salawaranduste wäljatoomisest iseäranis Vaimustatud.

Jerusalemas näitas Soome õpetlane need kohad ära, kus salawarandused peawad olema. Jerusalemast tagasi tulles asutati sügisel 1908 Londonis waranduste otsimise ühisus. Selle osalisteks saiwad Jmvelius, Millen ja inglased Parker, Vaughan ja Forlh. Uuel ühisusel oli esimeseks tööks Türgi Valitsuselt Väljakaevamise luba saada. Türgi Valitsus ei andnud muidu luba, kui et ühisus pidi leiust poole hinda Türgi Valitsusele maksma. Mõtle üleswõtja Dr. Juwelius pidi järelejäänud poolest neljandiku enesele saama ja Viimane neljandik osaühisuse osaks langema. Osaühisuse osanikud paniwad ettevõtmise kordasaatmiseks ligi 300,009 rbl. kokkn. Augusti-kuus 1909 algasiwad kaewamiscd ja nimelt esiti Dr. Juoeliuse juhatusel, kellel pääle selle Soome sõber Pertti Uotila abiks oli. Detsembri-kuus suudisiwad olud kaewamisetöö mõneks ajaks seisma jätma. Soomlased lahkusiwad niõne aja pärast kaewamistest, kuna inglane Parker tööd edasi juhatas. Par-