Raplamaa Sõnumid, nr. 42, 18 oktoober 2023

FILM

Kaspar Velberg: näitlemisega peab kaasnema teadmatus ja huvi

Oktoobris jõudis kinno Eduard Vilde jutustusel “Vigased pruudid” põhinev samanimeline Ergo Kulla mängufilm, mille ühes peaosas astub üles Kaspar Velberg.

Konstantin Kuningas

T eda kirjeldatakse rahuliku mehena, kes enne mõtleb. Lavakunstikoolis oli ta Total SP, totaalselt suurepärane, keda kursakaaslased kadestasid. “Kaspar tantsis kõige paremini, laulis kõige paremini ja näitles ka kõige paremini,” iseloomustas teda sõber ja kolleeg Märt Pius ETV saates “Kontakt”. Kuidas Velberg end intervjuudes tunneb? “Küllap olen loomu poolest introvertsem inimene, aga võib-olla seoses elukutsega olen muutunud avatumaks ja omandanud oskuse, kuidas intervjuudes kuidagi hakkama saada. Kui minult poleks kunagi intervjuudes midagi küsitud, siis ma küll ei kipuks avalikult sõna võtma, oma tööde-tegemiste ja eriti veel eraelu tagamaid lahkama,” ütleb Velberg. Velbergi sõnul on oluline see, et ta kasvas maal, Vihterpalus. Vanemad töötasid metskonnas ja Kaspari elu oli metsaga seotud. Velbergid pidasid loomi, isa oli aktiivne jahi- ja kalamees. See võis mõjutada ka Kaspari elukutsevalikut: teatri peale ta ei mõelnud ja teatrisse ei jõudnud. Tallinnas käidi harva, aga üsna kasinad tingimused, fantaasiamängud teritasid võib-olla kujutlusvõimet. “Vanemate põhiline mõju seisneb vist südameheaduses. Mingi vaade elule... Kõige olulisem siin maailmas on ilmselt südameheadus,” arvab Velberg. Reddit Eestis selgus just, et meie pereisade ja -emade uus põlvkond mängib pärast tööd lõdvestumiseks arvutimänge. Velberg Redditis ei käi ja arvutimänge ei mängi. “Ei näe sellele kuidagi kohta oma elus. Ma tean, kuidas see võib hasarti tekitada, olen väga hasardilembene inimene. Juba põhikoolis olid mingid mängud nii hea graafikaga ja kaasahaaravad, et mingid õhtud ma sinna uputasin, kuid õnneks sõltuvusse ei jäänud,” ütleb ta. Filmi “School of Rock” (2003) lapsnäitlejatel polnud pärast koolis lihtne, kirjutas ajakiri Rolling Stone septembris. Velberg arvab, et iga laps ei peaks näitlema, kuid see võib avardada noore inimese sotsiaalset maailmanägemist ja huvi kirjanduse suhtes. Tema soov näidelda tekkis

põhikooli ajal, kui Sauel loodi näitering. “Oma osa mängis see, et seal käis palju tüdrukuid,” nendib Velberg muigega. “Pruudid”, etendus “Lantimiskunstnikud”, kus Velberg osales - kas näitlejal on romantilistes suhetes kergem, kuna tema diktsioon tähendab enesekindlust? “Mingitel juhtudel võib olla, aga ei pruugi,” arvab Velberg. Vildet analüüsis Velberg lavakunstikoolis. Tehti “Pisuhännast” katkendeid ja see jättis üllatavalt hea mulje dramaturgiast. Velberg kiidab ka “Tabamata imet”. Eestis võiks olla nagu Ameerikas, et ühe filmi teeb näitleja stuudiole ja järgmise endale. Kuivõrd meeldib Velbergile rumalaid nalju teha? “Eks ikka, aga mis on rumal?” küsib ta vastu. “Kui nali on päriselt naljakas, hästi tehtud, siis saab harva öelda, et see on rumal. Mu sõprusringkond on üpris lai, ka põhikooliajast, kes on täiesti teiste alade peal ja kellega kunstist võib-olla ei räägi ja olen küll tähele pannud, et igas seltskonnas on oma huumor. Mingis osas võib-olla olen ka hea kohaneja, et leian nende kõigiga ühise huumorimeele enesele valetamata.” Mõni näitleja peab vaeva nägema näitlemiseks, mõni keerab lihtsalt “kraani lahti”. Velberg on pigem mõistuslikumat tüüpi näitleja. Ta armastab asju läbi mõelda, eeltööd teha, esimese asjana tekstis autori mõttest aru saada. “Aga muidugi on ka minus selline

pool olemas, et olen valmis pea ees mängu hüppama. Mingi osa vaeva on ju nähtud juba lavakoolis või varem. Mida aeg edasi, seda suurem on kogemustepagas ja mingid asjad tulevad lihtsamini, teistpidi on see aga libe tee, võib minna stampideks. Selle elukutsega peab kaasas käima päris suur teadmatus ja huvi, siis püsid värske,” ütleb ta. “Vigastes pruutides” soovib taluperemees tütred mehele panna jõukatele kosilastele, tütarde südamed kuuluvad aga juba kohalikele poistele, kellega sepitsetakse plaan tülikatest peigmeestest vabanemiseks. Filmis tehti mõnes stseenis mitu duublit huumori tõttu, aga peamiselt olid põhjuseks hobused, sest nemad ju ei tea, kuidas “tabada märki”, et kaadrist välja ei sõidaks. “Hobused väsivad pika päeva peale ja päevad olid tõesti pikad, lisaks tohutu kuumus, putukad. Sa võid talle seletada, et võttepäev kestab 12 tundi ja kohe teeme viimase duubli, aga ta ei mõista,” ütleb Velberg. Tema ja teise peaosalise Pääru Oja kokkupuude hobustega enne seda oli põgus. Võttemeeskond oli kompaktne, pisike. Simo Andre Kadastu ja Ojaga oli Velberg varasemast kõige lähemalt tuttav. Oja oli gümnaasiumis paralleelklassivend, hiljem mindi koos lavakooli ja mängiti mitmes asjas, sealhulgas tudengifilmis “Kivamees”. Harry Kõrvitsaga oli Velberg koostööd teinud. “Pruutide” võtetel sai tuttavaks Oskar Seemaniga. “Tüdrukutega

puutusin vähem kokku,” ütleb Velberg, viidates Maarja Johanna Mäele ja Maria Teresa Kalmetile. Taani, Rootsi ja Soome filmis “Õigluse ratsanikud” mängis Velberg Mads Mikkelseniga. Kuivõrd tekkis soov nii kuulsa kaasnäitlejaga vestelda? “Teda ei näinud, mul oli kõigest üks võttepäev. Kirjutamata ja mõnel juhul ka kirjutatud reegel on, et kui teine näitleja ise initsiatiivi ei ilmuta ega pole just väga hea tuttav, siis pigem annad talle ruumi. Võttepausiaeg pole lobisemiseks.” Mängiks te lavakast välja jäetud näitlejaga? “Olen mänginud mitmete väga heade näitlejatega, kes pole omandanud haridust filmis või teatris. Mingi teatav professionaalsusnõue ikka on, mida partneritelt eeldan.” Kui näitleja on tuntud ja režissööriga juba töötanud (Kuld ja Velberg tegid sarja “Tulejoonel”), siis poleks vist prooviesinemist vaja. Öeldakse aga, et võistlus teeb tulemused paremaks. “Kunstis on sportlikku momenti raske näha, aga kui seda võtta kui maksimumini pingutust, mingis stseenis lõpuni minekut, siis seda eneseületust on kindlasti vaja. Proovides niisama omavahel nokitsedes ei tule võib-olla ka suurt arenguhüpet,” sõnab Velberg. “Iga uue filmiga laob režissöör oma peas näitlejatest pasjanssi ja mingis mõttes on just hea huvitavaid kooslusi kokku panna.”

Aeg-ajalt, kui teatri repertuaari koguneb palju ühte žanri kuuluvaid asju, komöödiaid ja muusikale ja pole ühte läbivat psühholoogilist draamarolli, tekib Velbergil igatsusi. “Esikohal polegi ajastu. Tahaks mängida labaselt öeldes inimest,” ütleb ta. Ajastute kohta on muidu huvitav infot koguda, näiteks filmiks “1944” valmistudes, ütleb Velberg. Ajalugu on talle alati huvi pakkunud. Estonia laevahukust tehtud Soome, Eesti, Rootsi ja Belgia telesari “Estonia” Velbergiga suures rollis hakkas Telia Inspira kanalil jooksma 15. oktoobril. Ta ei oska öelda, kas keelatus, skandaalses on põnevam mängida. “Pole miskis sellises vist mänginud, pole otsinud,” arvab ta. “Estonia” võtete kõige erilisema päevana nimetab Velberg esimest. See oli sarja esimene võttepäev üldse, Belgia veestuudios platvormil, mida sai vajadusel kreeni kallutada. “Kui seal pandi kunstvihm ja tormilainetus peale, siis see keskkond oli niivõrd ehe, et mängis justkui sinu eest. Juhusel ja võtteplatsil endal oli niivõrd suur roll. Plats muutus hetkega läbimärjaks ja libedaks ja 20-kraadise kalde all juhtus seal nii mõndagi põnevat,” meenutab Velberg. Taago Tubina lavastajadebüüt Linnateatris näeb ilmavalgust 4. novembril, kui esietendub “Nõusolek”. Ajaleht Independent andis Nina Raine’i kirjutatud Roger Michelli lavastusele punkte 5/5. Velberg mängib rolli, mida mängis Ben Chaplin, Edwardit, üht peaosa. “Meie variandis on nimi eestistatud,” sõnab Velberg. “Ta on üks advokaat, kes lahendab tööl keerulisi vägistamisjuhtumeid, ent on juriidilistesse tõdedesse omamoodi kinni jäänud ja selline teatav bürokraatlik kalestumine temas hakkab ka eraelu mõjutama.” 2021. aastal pälvis Velberg Lauteri auhinna. Ants Lauter oli mees, kes ütles, et heinatöö ajal ei analüüsita üksikuid elemente - auhinna saab esimese kümne aasta töö eest. On Velberg näitlejana saanud mingis töös teha kõike, mida tahtis? Näitlejad on öelnud, et ei saa kunagi, näitleja sõltub teistest. Lavastajana ehk saaks. “Kõike ei saa vist kunagi. Mul on olnud õnne mängida paljudes erinevates žanrites erinevate väga heade lavastajate käe all. Ma arvan, et nendest kokku võiks küll tulla midagi. Ma ei tunne, et mul oleks midagi tohutult tegemata jäänud. Näitleja ju ikka loodab, et enamik häid töid on veel ees. Aga näitleja paratamatus muidugi on, et endale tööd anda on raske, kui ei tee just monotükki või ei mängi oma lavastuses. Eks see on ka põhjus, miks paljud näitlejad hakkavad lavastama.”

Pääru Oja ja Kaspar Velberg filmis "Vigased pruudid".

Foto: JOOSEP KIVIMÄE