Sirp, nr. 19, 19 mai 2000
19 . mai 2000 T E A T E R
Valge tuvi vahendusel ja Vahemere äärest
Tartu vanamuusikaDäevade teatrietendustes
Olgugi et eesti teatri arenguloo ametlikuks alguspunktiks loetakse Terentiuse ‘ Tütarlaps Androse saarelt " esitust 1529 . aastal , ei ju l geks öelda , et teatrite igapäevarepertuaaris kogu õhtumaine teatripärand , selle alged ja edasiarendusvõimalused just suurt huvi pakuksid . Näiliselt joonistub küll välja vastuolu alalhoidlikult institutsionaalse teatrisuuna ja üksikute radikaalsemate tulevikku suunatud hoiakute vahel , kuid poleemika tingliku alguspunkti võib selle põhjal tõmmata siiski meie ärkamisaegsesse näitekunsti ja teatrikidltuuri importimisvaimustusse , mitte aga kogu vastava kunstiliigi enda läteteni , millele loovalt lähenedes võiks ometi rikastuda nii traditsionalistide kui novaatorite pärusmaa , kogu pinnas , mida teatrist kõneldes on võimalik silmas pidada .
Vastavad algatused tulevad enam jaolt ikkagi väljastpoolt kutseliste teatritegijate tsunfti - theatrum laste või üksikute m uude stuudiotöövorm ide algatusel , ja nõnda on üsna seaduspärane , et antiiksete ning keskaegsete draam atekstide aktualiseerim ine algab teatrifestivalide asemel hoopis näiteks Tartu vanam uusika päevadest , kus sel aastal tervelt kahe lavastusega teatrikunsti hälli poole vaadati . Võib ju vaielda nii Gandersheimi H rotsviti " A abraham i ” kui Aristophanese “ Lindude ” kunstiliigilise kuuluvuse üle , kuid ettevõtmiste professionaalsus ' sunnib siiski vaatlema mõlem at teatri , mitte marginaalsete ekstravagantsuste rubriigis . Seda juba alates Mari Murdvee mõlema teksti tundlikust tõlkest ( vastavalt ladina ja vanakreeka keelest ).
Kui Aristophanese puhul oskab ehk kohalik teatrihuviline , nii tegija kui vaataja poolelt , materjalile paremini läheneda , siis Hrotsvit i-irrllasti m õningat kontekstiloomist . Õigupoolest lu !' dub s-Jline olema ka mõlema lavastuse autorite kontseptsioon , sest rohkem kui ülepaisutatud m änguline eksperim entaalsus , näis lavastajate-m ängijate taotluseks olevat esimese sam m una siiski tekstide endi aktualiseerim ine ning autentsuse rekonstruktsioon , kuigi loom ulikult on seegi mõlema näidendi puhul problem aatiline ja mitmekordset loovust eeldav . Rohkem kui ühe või teise lavastajanägemuse adekvaatsusmäär , komplitseerib selliseid katsetusi ikkagi retseptsioonikontekst ja publiku ideeline kaugus nii keskaegse kloostri kui
ASSITEJ Eesti Keskus pöördub Tartu Linnavalitsuse poole , et koputada tema südametunnistusele ja öelda - maja Tartus Jaama tänavas peab jääma lasteteatriks .
4 . - 6 . mail 2 0 00 . aastal toim usid Narvas ASSITEJ Eesti Keskuse korraldusel IV korda laste- ja noorteteatrite päevad . Eesti eesti- ja venekeelsete teatrite kõrval esinesid väiketeatrid Rootsist , Soomest , Taanist ja Norrast . Nähes lastele tehtava teatri võrratuid võim alusi , professionaalsust ja te h n ilist täiuslikkust , leiab ASSITEJ Eesti Keskus , et olemasolevate vahenditega ei suuda me paraku lastele võrdväärset teatrit pakkuda . Väikeste lasteteatrite m ajanduslik olukord on vaatamata teoretiseerimistele ajakirjanduses ja tegijate appihüüetele jäänud samaks , kui mitte m uutunud praeguses riigi majanduslikus mõõnas katastroofiliseks . Me võime öelda , et meil on vähe lastega suhtlevaid , professionaalseid ja kaasaegse tehnilise varustusega väiketeatreid .
Selles valguses saab igast kaotusest Damoklese mõõk eesti lasteteatri tuleviku kohal . Tartu Lasteteater on väljaspool Tallinna praegu ainus lastele mängiv eestikeelne teater , millel on oma maja . ASSITEJ Eesti Keskus tervitab igati edum eelset , loom ingulist ja missiooniga teatritegem ist ning huvitavaid katsetusi , aga on seisukohal ,
antiikse polise sisekliim ast ning mõlema suhtest konkreetsesse m akrokosm ose kujutelm a .
Just Hrotsviti " Aabraham ” on selles mõttes eriti am bivalentse staatusega , sest olgugi vaim uliku sisu ja üsna konkreetse ajamääratlusega , ei lase ta end esmakiusatusele vaatamata keskaegse liturgilise draama traditsiooniga otseselt suhestada . Õigupoolest polegi tegem ist teatritekstiga , mis ühegi keskaegse kanoniseeritud teatrižanri reegleid nõuaks . Kuid m itm ekihiliseks ei tee Hrotsviti teksti üksnes see , vaid ka kirjaniku enese kultuurilooline asend . Kuna tegem ist on esimese Saksa naispoeedi ning üleüldse vastava perioodi esimese teadaoleva dramaturgiga , on ta m ujal maailm as hakanud huvi pakkuma ka fem inistlikule kirjandusteooriale , olles leidnud nii rohket lavastamist kui arutelusid oma kirjandusliku vaatepunkti ja autoripositsiooni kohta .
Loom ulikult pole tedagi säästetud spekulatsioonidest tõelise soolise kuuluvuse üle , kuid vähestele eluloolistele andmetele vaatamata peaksid need kahtlused siiski alusetud olema . Aadlisoost Hrotsvit ( arvatavasti 9 3 5 - 9 7 2 ) elas Saksamaal Gandersheimi benediktiinikloostri nn . Stiftsdam ena . Kuningas Otto aegne Gandersheimi klooster oli ilm alikest võim ukandjatest suhteliselt sõltum atu ning sealse raamatukogu põhjal võib oletada ka selle tähtsat positsiooni nii vaim uliku kui a n tiig ist lähtuva hariduse edendam isel . Nõnda on ka Hrotsviti dram aturgia tugevate antiiksete impulssidega ning üsna üheselt Terentiuse pärandile tagasiviidav . Hrotsvit ise on oma stiililise eeskujuna Terentiusele viidanud , kuid lisaks sellele kattub ka mõlema dram aturgi loodud näidendite arv , milleks on kuus ( Hrotsvitil lisaks " Aabraham ile ” veel “ G allicanus ” , “ D ulcitius ” , Calim achus ", “ Pafnutius ” ja " Sapientia ”). Väidetavalt kirjutanudki ta oma kuus draamateost alternatiivina Terentiuse paganlikule loom ingule , et teha sellise stiili ja analoogilise tekstim udeliga loom ing ka keskaegse kloostri rüpes aktsepteeritavaks , kuid lisaks sellele pärineb ta sulest veel kloostri ajalugu kajastav T rim o rd ia coenobii Gandershemensis " ning Otto kangelaslikkust ülistav poeem “ Gesta Ottpnis ” .
Tema näidendid , mis algselt tõenäoliselt
et maja Jaama 14 peab jääma lastele . Teisiti ei ole see mõeldav , sest :
• S u u re d teatrid ei jõua teenindada kõiki lapsi Tallinnast Ikla ja Räpinani . Meil kasvab peale terve eestlaste põlvkond , kes ei ole kokku puutunud teatriga .
• Eesti näitlejapotentsiaal on lõpuni kasutamata .
• Eestis on juba kujunem as noor dram a turgide põlvkond , kes kirjutab noortele ja lastele ja kelle käsikirju pole kusagil m ängida .
ASSITEJ Eesti Keskus soovib , et eesti lastel oleksid oma teatrid - väiksed , sõbralikud , last austavad , professionaalsed ja loom inguliselt säravad . Kui praegu kaob lasteteater Tartust , siis läheme maailm as üldaktsepteeritud ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 31 . vastu - lastel on võrdselt täiskasvanutega õigus osa saada kunstist ja kultuurist .
Eesti ASSITEJ lasteteatrite päevade 2000 kõigi osalejate ja
ASSITEJ Maailmaorganisatsiooni nimel ASSITEJ Eesti Keskus
Narvas , 6 . V 2 0 0 0
ikkagi lavastamiseks m õeldud ei olnud , said teatritekstidena tu n tu m a ks alles pärast nende esm akirjastam ist 1501 . aastal , kuigi tem ast on m uuhulgas eeskuju võtnud ka juba XII sajandi benediktiini abtiss Bingeni Hildegard oma personifitseeritud vooruste ja pahede võitlust kujutava " Ordo V irtutum T ’ loomisel . Siiski sai tema loom ing eriliselt aktuaalseks XVI sajandi reformatsiooni ja usulise poleemika kontekstis , mil tema näidendid said eeskujuks didaktiliste draamade loomisel kristliku usu ja kasinuse võidust meeleliste ahvatluste üle .
Vaevalt liigub kaasaegses teatrihuvilises ükski närv , lugedes orvuks jäänud tütariaps Maria kloostriaastaist , sellele järgnenud lühiajalisest prostituudipõlvest kõrtsi teenistuses ning tagasipöördumisest ja patukahetsusaastaist kloostrim üüride vahel . Vähe sellest , et see loona pisut konfliktitu ja üheplaaniline võib näida , pole teksti mööda liikudes ilm selt jälgitav ka kogu süm boliterohkus , alates Vend Aabrahami ( Raivo Adlas ) Valge Tuvi nägemusest kuni Maria ( M iina Laanesaar ja Anu Ander ) nim eetüm oloogiliselt päritud eristaatuseni . Ometi ei olegi Anne Maasik lavastaja , kes neid tekstitasandeid eetilispsühholoogilisel pinnal vaatajale puust ette ... ja ka m uidu konteksti ahendaval viisil neljanda seina taha paigutaks . Pigem on tema teatritegemised alati ju st teatriruum ist väljaspool asetsevale rõhku pannud ning lava pealt sellele viiteid loonud ( loom ulikult mitte kunstilisele kujundile m ööndusi tehes , vaid seda lihtsalt esteetilisest interpretatsioonivõim alusest tu n d u v a lt kaugem ale arendades ja alusteksti ning etenduspaiga aegruum ilist erinevust ühtsesse rituaalsesse toim ekonteksti integreerides ).
Šamanistliku juurteotsija tõlgenduses oligi esm apilgul ootuspäratu näha vanaroom a tekstiloom e katoliiklikku kohandust , kuid selline ju lavastaja eesmärk polnudki . Olgugi et vastandus kloostri- ja kõrtsim aailm a vahel mõjus kohati staatilisenagi , vaatamata oletusele , et ka keskaegseid vaim ulikke näidendeid metafoorse kujundikülluse ja paksudes toonides koom ilise elemendi abil publikule elavaks m ängiti , tõusis Anne M aasikule om aselt esiplaanile m uusikaline kujund . Õieti tin g is m õlem a lavastuse puhul teatavaid ru u m ila h e n d u slikke piiranguid
Evald A avik ( E efraim ) ja Raivo Adlas ( Aabram ). f o t o d : k a n n i labi
kindlasti ka toim um ispaik , ülikooli aula . Testivitas Artium . Schola ” poolt teostatud m uusikalisel pildil - nemad vahendasid aula rõdult keskaegse kosmoloogia sakraalseid tasandeid , m ille lõpetas tollaste lihavõtte- jm rituaalide kohustuslik Te Deum - ning kõrtsiseltskonna poolt vastukaaluks ette kantud ilm alikkuse ülistusel oli lavastuse kujundikeeles kandev ja siduv funktsioon .
Vaevalt saab absurdini arendada arutlusi Terentiuse ja H rotsviti tegelasstruktuuri omavaheliste vastavuste kohta , m ille kohaselt Aabraham võiks olla antiikteatri arhetüüpse rum alavõitu vanamehe sakraliseering , kuid teatavat koom ikat lisas Raivo Adlase m ängum aneer siiski . Seda eriti üm berriietum ise ja üm berkehastum ise stseenis m ungast kõrtsiliseks . Oma viimase aja teatrija film irollide slepi ning lavalise kohaloleku eripärase “ teispoolsussesuunatuse ” tõttu on ilm selt ka Vend Eefraimi ossa Evald Aavikust sobivam at näitlejat raske valida .
Hoolimata " Aabraham i ” puhul tekkivast võim alikust maailm avaatelisest tõrkest publikupoolsel vastuvõtul , on Aristophanese “ Lindude ” kaasaegakõnetav potentsiaal võibolla veelgi kahtlusitekitavam . Olgugi et “ Lindudest ” alates Aristophanese ajakajaline satiir maheneb , seda osalt Peloponnesose sõja tulem uste ja Ateena edasise positsiooni tõttu , sellest tulenevalt aga mõistagi ka kom öödiakirjanikele võim aldatava sõnavabaduse ja teatrisisese elemendina ka koori kui teatud mõttes polise demokraatiataseme indikaatori rolli vähenemise m õjul , on näidendi sisu siiski suhteliselt kontekstisidus . Arusaadavail põhjustel kanti Tartus ette üksnes näidendi proloog ja parodos .
Seotuna tollase Ateena kohalike olude ja üksnes selles taustas tekkida vciva ( a rti ';- utoopiaga inim esteriigi ja Olümpose vahele
jäävast lindude polisest , kus maksude ja kohtuga tegem ist ei tuleks teha , oleks vägivaldsed kaasajastam ised isegi kohatud , nihkudes stiililiselt pisut estraadlikku valdkonda . Siiski saanuks ühe võim alusena ehk tollaseid teatrivõtteid - näiteks parabaasi - enam ekspluateerides lavastuse m uuseum ihõngu vähendada . Sam uti võinuks ka m uusikute Conrad Steinm anni ja Massimo Cialfi osalus mõjusam olla , et antiikse pärandi aktiviseerim isel võ im a lik u lt rohkem erinevaid lavalisi märgisüsteeme rakendada . Siiski oli siingi leitud sobiv võti m itm e tuhande aastase ajakuristiku ületamiseks , m illeks kahe lavastaja - klassikalise filoloogia ning Toominga stuudio koolitusega Mari Murdvee ning koreograafist Heli Kohvi - lütvaatepunkt nüansirikka tervikpildi kujundas . Lindudest koori lavalise liikum ise tõttu oli lavastus ka väliselt dünaam iline , millele loom ulikult lisas atraktiivsust kostüüm ikujundus ja kahe ateenlase puhul maskide ja falloste abil rekonstrueeritud antiikne ehedus . Sam uti kom penseeris eelm ainitud nappi helipilti peategelaste , Peisthetairose ( Tarmo Tabas ), Euelpidese ( Heikki Rein Veromann ) ning lin nukuningas Epopsi ( Ergo H art Västrik ) kohati m uusikaliselt läbikom poneeritud tekstiesituslaad .
Kindlasti ei olnud kummagi näidendi tõlgendus ainuvõim alik variant arhailisust elustada . Küsimusi võib tekitada nii “ Lindude ” võime komöödiana mõjuda kui " Aabraham i ” lõpplahenduse , kloostrisse tagasipöördumise hinnanguline rõhuasetus . Kuna aga kõik need probleemid tulenevad siiski peamiselt ajastutevahelisest m aailmavaateliste hoiakute erinevusest , tuleb nii tõlgete kui lavastuste osas mõlema trupi õnnestum ist kinnitada . Ehk m uutuvad selliste ettevõtmiste m õjul muistse teatri elustam ispüüded sagedasemaks , viidaku need siis Vahemere äärde või Valge Tuvi asupaika .
M a d is K o l k
9
